mõõga ja mantliga

18. september. Rahvusooper Estonia. David Nixoni ballett Malcolm Arnoldi muusikale “Kolm musketäri”.

Dirigent: Mihhail Gerts. Osades: Sergei Upkin (d’Artagnan), Jegor Zdor (Athos), Aleksandr Prigorovski (Porthos), Andrei Mihnevitš (Aramis), Eve Andre (Constance), Marika Muiste (Mileedi), Nanae Maruyama (kuninganna Anna) jt.

Kuuldes, et Dumas vanema ajalooline romaan on balletivormi valatud oli esimene mõte, et seda etendust on ilmselt kolm vaatust ja vähemalt kolm tundi (mõtlemata sellega midagi negatiivset, lihtsalt seda, et seda kõike on palju). Tegelikult kestab “Kolm musketäri” veidi üle 2 tunni ja saab läbi just siis, kui tahaks seda suurejoonelisust ja põnevust veel tükk aega nautida.

Etenduse kavas olevas intervjuus D. Nixoniga tunnistab koreograaf, et raamatutruudus pole selle lavastuse puhul olnudki eesmärk. Dumas’lt on David Drew stsenaariumisse laenatud tegelased ja tegevusliinid, loo üldised arengujooned ja kulminatsioonihetked; rõhk on tegelaste isikupäral ja säravusel ning romantiliste-võitluslike-humoorikate stseenide kontrastil ja vaheldumisel. Andunud musketäride fännina lootsin ja ootasin romaanist täpsemat kinnipidamist. Arusaadav, et 2 tunni jooksul 600+ lehekülge seiklusi laval ei kujuta, sestap ka pisike pettumus, et võinuks siis ju pikema ja faabula osas tihedama lavastuse luua. Kõik see, mida autorid oma sõnutsi lavale tahtsid tuua – värvikad tegelased, romantika, põnevus – on ometi olemas ja mõnusa huumoriga meelelahutusena täidab lavastus oma koha igati.

Lavakujundus võlub, üllatab ja hämmastab. Lihtne kassettidega tahveldis muutub ekraanide ja liigutatavate kulisside abil linnaväljakuks ja Tema Majesteedi kuninganna  luksuslikuks salongiks. Ei mingit markeerimist ega tinglikkust – kui stseen näeb ette ratsutamist, siis on tagalavale ehitatud üleelusuurused liikuvate peadega mänguhobused, kui lugu näeb ette laevaga põgenemist, siis on laval suure purjelaeva ahter, mis paremale kulisside varju liigub. Interjöörid on rikkalikud ja maaililised; kui draamaetenduse puhul hindan pigem lakoonilisust, siis ooperis ja balletis hindan kõrgelt dekoratsiooni külluslikkust, detailirikkust. Fantaasiarikas kujundus rõhutab loo muinasjutulisust, viib tagasi lapsepõlve, mil musketäre lugedes kõiki neid losse ja seiklusi ette kujutatud sai. Vaheldusrikas ja muutuv lavakujundus lisab sündmustele veelgi hoogu, paiskab tegelased seikluste virrvarri ja paneb tahes tahmatult kogu hingest kaasa elama.

Arnoldi muusika kõlab kohati harjumatult – mõnikord pigem filmilikult, vahel balletivormile sobimatult. Hetketi tekib konflikt muusika ja tantsu vahel – liigutused ja koreograafia ning muusika ei haaku omavahel, tekib tunne nagu oleksid tantsunumbrid välja töötatud muusikast eraldi ning nüüd neid esitades näivad tantsijad nagu vaakumisse jäänud. Samas on stseene, kus muusika ja liikumine väga orgaanilise terviku moodustavad – näiteks rahvalikumad-robustsemad rütmid ja meloodiad pesunaiste stseenides. Humoorikas-jaburalt mõjus kleiti riietetud kuninga tantsunumber, kõige jõulisem ja karakterite tasandil läbitunnetatum oli Mileedi ja Buckinghami duett teises vaatuses.

“Kolm musketäri” esitab tantsijate näitlejameisterlikkusele oluliselt kõrgemad nõudmised kui balleti puhul tavaline. Karakteri iseloomulikke jooni tuleb edasi anda mitte ainult tantsulises liikumises, vaid ka iga pisema žesti ja miimikaga. Et tegevusmöllus mitte “oma nägu” kaotada, peab sisseelamine tegelaskujusse olema oluliselt suurem, kui klassikalise balletietenduse puhul. Rõõm tõdeda, et valdavalt said tegelased sellega väga hästi hakkama – särava rollisoorituse tegi Maigret Peetson proua Bonacieuxna ja Jegor Zdor, kes veel etenduse lõppedes kummardama tulles heitis juuksetuka tagasi musketärliku galantse liigutusega.

Kui mõõgaterade metalli ehtsad kõlksud ja kohati veidi kummalised, mitte kõige harjumuspärased meloodiakäigud kõrvale jätta, siis sobiks “Kolm musketäri” ka väikestele inimestele teatri tutvustamiseks (kui tervet ei jaksa siis kas või pool) – tegevus on tempokas, laval loodud maailm värviline ja lummav. Tekitas vastupandamatu soovi kohustused ja erialane kirjandus kõrvale heita ja jällekord musketäride maailma sukelduda.

Published in: on 20. sept. 2009 at 18:19  Lisa kommentaar