inimesed ja iguaanid Mehhiko öös

10. september 2009. Lavastus “Iguaani öö” (Tennessee Williams) Linnateatri Taevalaval.

Lavastaja: Ingo Normet. Kunstnik: Iir Hermeliin. Osades: Anne Reemann, Rain Simmul, Piret Kalda, Ago Roo, Priit Võigemast, Alo Kõrve, Mart Toome, Ene Järvis, Liis Proode, Andres Ots.

Roninud mööda treppi Taevalavale on tunne nagu oleks jõudnud Mehhiko kuuma ja niiskesse öösse. Rammestavat kuumust ja sensuaalsust võib suisa füüsiliselt tajuda. Vastuolulisi kommentaare teeninud lavakujundus plastikust džungli, võrkkiige ja helmeskardinatega võib ju mõne kriitiku arvates olla võltsilt illusionistlik ja vanamoodne, minule meenus aga kohe tolliametnik Rousseau “Unenägu”. Õlgkübarate ja kirjude särkidega kerge- ja rõõmsameelsed hotellipoisid (Võigemast ja Kõrve) süvendavad tunnet maailmast, kus aeg on veniv ja läila nagu rummikookos ning lopsaka looduse rüpes on õht tiine raugest kirest. Hingematva vaatega võõrastemaja Costa Verde kui viimane kants, kus hedonistlikult tiksudes maailma lõppu oodata.

Rain Simmul teeb nauditava osatäitmise kirikust ära aetud preester Shannonina, kes püüab iseenda ja oma kollide eest põgeneda giidina turismigruppe mööda maailma saates, kuid langeb ikka ja jälle noorte naiste, alkoholi ja omaenese hirmude kütkeisse. Rõõmsameelne ja heas mõttes lihalik võõrastemajapidajanna Maxine (Reemann) võtaks Shannoni hea meelega enda ellu ja voodisse. Uusi perspektiive ja ehk ka mõningat kergendust toob Shannonile võõrastemajja sattuv kunstnik Hannah (Piret Kalda). See on lugu üksindusest ja üksildusest, millest viimane võib olla meie pärisosa ka kellegagi voodit jagades, aga esimene ei pruugi meisse puutuda ka mitte üksi läbi elu kõndides.

Simmuli usutavus, jõulisus ja läbitunnetatus karakterites, mille oluliseks märksõnadeks on usk, usklikkus, lootus ja lunastus, peitub ilmselt tema enda religioosses minevikus. Närvivapustuse äärel oleva Shannoni kuju on meisterlikult esitatud kogu ulatuses jõhkrusest ja joobumusest abituse ja alandlikkuseni. Teistsugune pinge tekib stseenides kunstnik Hannah’iga, nagu kerkiks esile mälestus mingist kaugest teistmoodi inimlikkusest ja olemas olemise võimalikkusest.

Isiklikult pean Piret Kalda rollisooritust selle lavastuse meeldejäävaimaks. Terava ja peene koomilise närviga Kalda loob siin hoopis eeterliku, renessanssmadonnaliku kuju, kelles ühinevad pehmus ja iseseisvus, traagika ja maailmaga leppimine ning suur rahu. Kalda ei lange kordagi rollist välja, iga viimane kui sõna ja liigutus on esitatud läbi mõeldud ja tunnetatud peenuse, samas loomulikkusega. Näitlejanna on ilmselgelt tippvormis, mis paneb lootma, et seda märkavad ka lavastajad ja annavad Kaldale rohkem tõsiseid kandvaid osi.

Laval viibimist ja “sutsakate” tegemist paistavad kogu ihu ja hingega nautivat Võigemast ja Kõrve – neist õhkub sellist mängulusti, et rõõm vaadata. Anne Reemanni Maxine mõjub natuke lihtsustatuna. Ka ei suutnud ma märgata mingeid erilisi näitlejameisterlikkuse ilminguid Reemanni mängus.

Linnateatri etenduste üldine väga kõrge tase ei luba “Iguaani ööst” rääkida kui millestki erakordsest. tegu on siiski väga hea lavastuse ja võrratute rollisooritustega, mis kindlasti väärivad vaatamist. Ja nii nagu näitlejate puhul on vähe väga säravaid, aga oluline on arendada tugevat keskmist, on ka selle etendusega – väga tugev keskmine Linnateatri lavastus.

Published in: on 13. sept. 2009 at 13:34  Lisa kommentaar