lõputu kohvijoomise lõpp

9. aprillil joodi põhjani viimne tass kohvi – oli “Lõputu kohvijoomise” viimane etendus.

Minu jaoks oli see neljas kord saalis istuda ja end kohvikusuminast kaasa kiskuda lasta. Ja on harjumatu mõelda, et rohkem seda võimalust ei tule. “Kohvijoomine” on minu jaoks alati olnud nende etenduste reas, mida ikka ja alati saab ja võib uuesti vaatama minna; mida suisa tuleb aeg ajalt taas vaadata, et aja kulgemise, maailma toimimise ja inimeseks olemise põhialused kinnitatud ja üle korratud saaksid. Linnateatri “Isad ja pojad” oli esimene selline lavastus, nüüd siis “Kohvijoomine” ja kui “Boulgakoff” veel natuke aega mängukavas püsib, on ka temal võimalus sellesse nimistusse kuuluda – lavastuste nimistusse, mille etendusi olen teatud vaheajaga korduvalt külastanud, mis on mind iga kord uute sisuliste ja mänguliste nüanssidega üllatanud ja minu isiklikus väikeses maailmas asjad natukeseks õigesse paika loksutanud. Lavastused, mis kinnitavad üle usu teatud väärtustesse… nii kunstis kui elus.

Omamoodi leebe ja lohutav on see Kõivu tekstis ja Pedajase lavastuses sisalduv muutumine ja püsivus: kõik läheb mööda – nii hea kui halb. Või nagu üks lavastuse Poeetide reas portreteeritud luuletaja parematest ja halvematest aegadest kirjutanud on.

Selgemini kui materjali koha-likkust (mida Riina Degtjarenko kujundus peenelt allajooninud on), on tunda selle aja-likkust. Või veelgi täpsemalt – ajatust. Mitte ainult kollektiivne vahendatud mälu 20. sajandi alguse aja- ja kultuuriloost ning isiklik mälu sama sajandi lõpu Wernerist, vaid kollektiivsed ja isiklikud mälestused eelnevatest etendustest loovad mitmekordse deja vu efekti. Ühelt poolt oman ülimuslikku positsiooni ette teada valitud ajaloolõike, teksti ning lavastuslikke- ja rollilahendusi – kõik elemendid on tuttavad; teisalt, nii nagu lemmikkohvik on alati sama, aga iga veedetud õhtu selles natuke erinev, seatakse mindki taas silmitsi ajaloo ja teatri kordumise ja kordumatusega.

Tulles konkreetsemalt 9. aprilli etenduse juurde, siis mingit kergust ja vabanemist oli selles õhtus.

Publik oli ka üsna naeruhimuline ja mulle tundub, et näitlejad kasutasid seda ära stseenidele siin-seal vunki tavapärasest juurde andes. Mängiti üldse hoogsalt ja pingevabalt – viimast suisa sedavõrd, et loost enesest kippus pinge ja dramaatilisus ära kaduma. Oli tunne nagu mängitaks tuttavale publikule: publikule, kes etendust ja arenguid juba nagunii peast teab, kus kõik on “omad” ja nüüd lihtsalt mängitakse veelkord, et koos tähistada tüki peiesid. Mängiti nagu iseendale, puhtast mängurõõmust. Mängiti nagu ei oleks midagi enam kaalul, nagu ei sõltuks sellest enam midagi. Ja mõnes mõttes sobis seegi laad tüki enese maaleoludega. Ei ole Kõiv näidendisse sisse kirjutanud kadunud aegade taganutmist ega olnud nostalgilisi meeleolusid ka viimase etenduse mängulaadis. Vastupidi – veelkord kinnitus, et ainus püsiv nähtus Stammgasti kõrval on pidev muutumine.

Kõhn Mees on kutsunud tuletõrje, Werner on süttinud, etendus on lõppenud. Üks ajastu on lõppenud. On kahjutunnet ja vabanemist. Kohvitass, ilmselt tajudes oma sümbolväärtust, on Stammgasti laual ümber läinud.

Published in: on 17. apr. 2011 at 12:17  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/04/17/loputu-kohvijoomise-lopp/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: