enesepettus siidisukkade ja tihke supiga

Marianne Kõrveri nime otsustasin igaks juhuks mälusoppi talletada aastake tagasi, kui olin sügavalt liigutatud tema portreefilmist Erkki-Sven Tüürist. Peene vaoshoitud pildikeelega film andis tunnistust autori tundlikust närvist visuaalidega ümberkäimisel ning sügavuti tungivast, mõista püüdvast, aga oma intiimsuses mitte pealetükkivast lähenemisest portreteeritavale. Tasus talletamist: kõik Kõrveri tugevused on väljenduse leidnud ka tema lavastajadebüüdis “Madame Bovary” Von Krahli teatri laval. On rikkalikke lummavaid visuaale (kunstnik Liisi Eelmaa), on täpset läbimõeldud teksti ja rollijooniseid. Aga mis kõige tähtsam – on sügavuti lahti lammutatud, läbi tunnetatud, välja filtreeritud Flaubert’i romaani kvintessents. Mis lavastuses ja esituses ongi natuke kõikuv ja ebakindel, saab andeks, sest idee kannab.

Prantsusmaa 19. sajandi provintsirealismi asemel on 21. sajandi Tallinn oma topograafilises ja sotsiaalses reaalsuses. See, kas Tallinn on ligemal provintsile või suurlinnale on ühe teise arutelu teema. Igatahes jäävad nii üks kui teine nagunii kitsaks Emma unelmatele, mille jaoks piisavalt avarust leidub ainult sõnades ja sõnade vahel – olgu sõnade autoriks Baudelaire, Õnnepalu või Pessoa. Õigemini: Baudelaire, Pessoa ja Õnnepalu – ikka süsteemselt tähestiku järjekorras, ikka reaalsusest süsteemselt üha kaugemale triivides. Triivides sinna, kus luiki toidetakse jahutatud lõhefileega, taksod sõidavad “tasuta” ja “leiba on ju igal pool”. Paigutatuna kaasaega lisandub Emma karakterile ja kogu tema loole kollase klantsajakirja ja postmodernistlike neurooside värvingut. Aga see, mis teeb Emmast tõeliselt Emma, on Flaubert’i romaanis ära tabatud ja piisavalt üldinimlik ja universaalne, et kannatada välja ümberpaigutusi nii ajas, aga – miks mitte – soos ja arvus. Tõeline elu, tõeline romantika, tõeline tundepeenus on kusagil mujal, usub Emma ja tema ulmad teda sinna kusagile mujale ka kannavad. Häving on aga vältimatu, kui üritada raamatu taga uneletud unesid reaalsusega kokkuklapitama hakata. Läbi ja lõhki kõrgelennuline romantik Emma ei tee lõppeks ju midagi muud, kui elab kõige klišeelikumat ja banaalsemat lugu üldse: kättesaamatute ihade kannul oma pere laostamine ja enese hukutamine.

Aga Kõrver on liiga intelligentne ja liiga peenetundeline, et Emmat üheselt hukka mõista. Kes ei unistaks vahel paremast elust, ei usuks iseendas peituvasse avastamata geniaalsusesse, ei tahaks unustada kogu sidet materiaalse ja rahalise maailmaga. See ei ole etendus, mis ühtviisi noomivalt näppu viibutaks nii töörügajate kui unelejate poole. See etendus on ise nagu unenägu avastseeni antiigihõngulise kümblemisega alates ja pahelise lokaaliga (Wolandi ball) kulmineerudes – segunevad sürrealistlik erootika ja chagallilik õhulisus. Unenäosse lõikuvad teravalt maised-asised tegelaskujud (psühholoog, inkasso esindajad, isegi Emma abikaasa), kellega kõrvutades ilmneb Emma maailma absoluutne elukaugus. Ühest küljest sooviks naist tema unenäolisest eksistentsist üles raputada ja reaalset maailmat märkama sundida. Kuni ühel hetkel seisab tema – Emma – meie ees ja räägib külmalt, emotsioonitult ja ilustamata oma afääridest, milles pole realiseerunud grammigi romantilist literatuursust. Sel hetkel on Emma valusalt siin, kahe jalaga maas. Saab ta aru, kui vähe tema unistatud tundepeenusest neis armulugudes realiseerunud on või on needki saanud kirjanduliku, ütleme naturalistliku romaani, pitseri?

Publikul ei lasta end Emma maailma ära kaotada, ei lubata unustada, et tegu teatriga, mis utreeritult  illustreerib äärmuslikku distantseerumist reaalsest maailmast. Seda tuletavad meile meelde mõned Emma enese fraasid, stseenid nö päris-elu esindajatega, kõige jõulisemalt aga etenduse viimane veerand tugigrupi stseeniga. Kapuutsiga joped ja trollisõidu-jutud kontrasteeruvad kogu Emma maailma (näilise) glamuuri ja muretusega, stseeni aeglus ja illusoorsusetus panevad proovile vaatajate kannatlikkuse: kes suudab kaasa mõelda ja stseeni etenduse kui terviku raames tunnetada, kelle jaoks tervik ja idee selle koha peal laiali lagunema kipub.

Mari Abel kõigub kõrgetel kontsadel, aga ei kõigu ega väärata kunstitundliku, ebamaiselt peenendunud tundeeluga proua Bovary esituses. Omamoodi äraspidine madonna – näib oma elukauguses peaaegu pühalik, maailmast väljaspool paiknev. Ehkki ka tervik pole nõrk, on lavastusterviku aluseks, kandvaks jõuks raudselt just Abeli Emma kehastus. See on tema soolo, Emma maailma väljendus, millele teised tegelaskujud vaid maitsekalt sekundeerida ja taustsüsteemi luua saavad.

Veenev näide, et mõjuv võib olla ka šokeerimata; mõtlema võib panna ka provotseerimata; vaikse läbi- ja järelemõtlikkusega võib jõuda kaugemale kui agressiivse pealelennuga.

Gustave Flaubert/Marianne Kõrver

“Madame Bovary”

Teater Von Krahl.

Kunstnik Liisi Eelmaa. Muusika Lauri-Dag Tüür. Koreograaf Veronika Vallimäe. Osades: Mari Abel, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Lauri Lagle.

Esietendus 2. aprill 2011. Vaadatud 19. aprill 2011.

Published in: on 22. apr. 2011 at 12:36  Lisa kommentaar