Neli meest ja kodu

Etenduse “Meeste kodu” lava näeb välja nagu algaks seal kohe mõne teleseriaali salvestus: tulekuid-minekuid-liikumisskeeme pakkuvad uksed tagaseinas, prožektorid lava külgedel, elutegevuse kese ehk suur värviline sohva. Kõik see viib mõtte sakslaste “Schillerstraße” või meie oma kodusema “Vilde tee” stuudiokujundusele. Ei mingit erilist disaini ega peibutavat vaadet – üks täiesti tavaline korter, mille omandiküsimus tekitab suurematsorti möllu.

Kui neli umbes 40st, oma eluga rohkem või vähem puntras meest ühte korterit jahivad, võetakse kasutusele kõik vahendid hüpnoosist ühise lapsepõlve mälestusteni. Suurema osa elust koduseinte vahel veetev stsenarist Aks avastab, et ainult tema seebi-elud ongi talle jäänud, sest tema enda elu – abikaasa Carmeni kehastuses – on teise juurde läinud. Ehkki lugu keerleb Aksi, tema otsustusvõimetuse ja korteri ümber, ei ole antud loos peategelast. Või kui, siis KODU, sest meeste rollid on üsna võrdsed. Ago Anderson (inimesena, näitlejana) tundub selline ühtaegu sõbralik ja karune – mõlemad jooned löövad läbi ka kõigis rollides, milles teda tänaseks näinud olen (smokingus moemehena teda nagu väga ette ei kujuta). Stsenarist Aksi rolli puhul pelgan hetkeks, et see abitus ja asotsiaalsus võivad tüütuks muutuda ja empaatia asemel tegelase suhtes ühel hetkel antipaatiat ja kärsitust tekitada, aga Andersoni siirus, millega ta oma tegelaskujusid mängib, ei lase seda juhtuda. Riho Kütsari Riks tegutseb jõuliselt ja räägib kiiresti, aga tegelaskujuna oli minu jaoks kõige ebahuvitavam (ei ütle igav, sest igavust ei lastud hetkekski tekkida) – kõige vähem seesmist konflikti ja saladust on tas. Mait Malmsteni Räim on see-eest nii suure jutu ja laia joonega mees, et selle imago-mulli taga lihtsalt peab midagi isiklikku varjatud olema. Last but not least idee algataja ja ohjade haaraja Indrek Sammul (Ugala teatri loominguline juht ju). Võib-olla ma olen ebaõiglane, aga mulle tunduvad kõik Sammuli võtted nähtud, tema head kavatsused ja siirus (milles ma ei kahtle) teiste osatäitjatega võrreldes tuttav ja vähem põnevust pakkuv.

Kavaleht ütleb, et tegu on romantilise komöödiaga. Ja romantika on täiesti olemas – ehk mitte küünlavalguse ja jalutuskäikude (ehkki ka viimastest tehaks ejuttu) , küll aga lähedus- ja kindlustunde vajaduse, igatsuse ja unistamise, iseendale ja teistele moodsate muinasjuttude etteluuletamise vormis.

Kui “Meeste kodu” peaks õigustama ühe argumendiga, siis oleks selleks mängulust. 17. lennu meestel on ilmselgelt äge ja mõnus koos laval olla. Sisu ja huumori lihtsakoelisuse võib andeks anda (ja annangi), kui on kaugele näha, et näitlejad laval kaifivad võimalust koos mängida ja lustida. Ja kui see on näha, läheb ka publik sellega kaasa.

Tasus vaadata – mitte loo või osatäitmiste vms, vaid inimliku koostegutsemise naudingu ja lusti pärast.

 

“Meeste kodu” (Eduardo Galan, Pedro Gomez)

Romantiline komöödia kahes vaatuses

Dramaturg, lavastaja, lava- ja helikujundaja Andres Noormets

Valgus Margus Vaigur

Osalised: Ago Anderson, Indrek Sammul, Riho Kütsar, Mait Malmsten, Jaana Kukk.

Esietendus 4. veebruar 2011.

Nähtud Eesti Draamateatri saalis 11. aprill 2011.

Published in: on 11. apr. 2011 at 22:15  Lisa kommentaar