pärast post scriptumit

E.-E. Schmitt “Oscar ja Roosamamma: Kirjad Jumalale”. Üllar Saaremäe ja Ines Aru. Kunstnik Kristi Leppik, muusikaliselt kujundanud Tarmo Linnas.

30. oktoober 2009 külalisetendus NO teatri kammersaalis.

On 10-aastane poiss Oscar, kes on vähki suremas. On “säilivusaja ületanud” haiglaõde Roosamamma, kes pakub välja mängu. On mäng, mis laseb viimase 12 päeva jooksul Oscaril elada elamata jäävat elu, ikka päev ja kümnend; laseb armuda ja abielluda, muretseda ja pettuda, rahu sõlmida ja leppida. On lapselikku trotsi ja vanuri vaikset rahu, on tõsimeelset traagikat ja leebet huumorit.

Schmitt pole esimene ega viimane, kes oma teoses on puudutanud laste haiguste ja suremise tabuteemat. Vähem huumorit, aga sellevõrra enam olemise-filosoofiast küllastunud teksti pakub Fynn’i raamat “Armas Jumal, siin Anna” – lastekirjandus, mis esimest-korda-vaatamise-trikiga võiks just täiskasvanute silmad mitmetele elu ja surma tõsiasjadele avada. Vaataja-lugeja ees avanevad kaks varakult katkenud, aga mitte poolikuks jäänud, vaid täielikult läbi elatud ja lõpuni viidud elu. Ütleb ju Anna ühes oma mõtiskluses, et jumala suurim kingitus inimestele on pühapäev ehk üldisemalt puhkus ehk oma lõplikus vormis surm.

Üllar Saaremäe Oscari osatäitmises vahelduvad ja segunevad eluetapid lapsest raugani. Teismelise või keskealise trots asendub järgmisel hetkel aegadeülese kõrvaltvaataja (näitleja? lavastaja?) pilgu ja väljenduslaadiga. Järske piire erinevate eluetappide vahele ei tõmmata (ega neid ole ju eluski) või puudusid need lihtsalt konkreetsel etendusel. Et osatäitja ise on ühe keskmise eluea poolepeal, siis näivad Oscari eluetapidki tembitud olevat mingist mõõdukast keskmisesse elutunnetusest. Kõik tõdemused, mida toob kuuldavale 70-aastane Oscar on tegelikult olemas alati, algusest peale, juba 10-aastases Oscaris.

Ines Aru Roosamamma on söakas oma ausameelsuses tunnistada endale ja Oscarile, et poiss hakkab surema, et me kõik kord surema peame. Ja ehkki humoorikaid kätšija-ameti lugusid jutustav, näib Roosamamma natuke liiga nutune – liiga sageli tupsutab ta silmanurki ja räägib väriseval häälel. Mitte, et kurbuse välja elamises midagi halba oleks, antud karakteri puhul ootasin aga ilmselt natuke vähem sentimentaalset rollilahendust. Aga tuge pakkuv, elulähedane ja kõigest võltsist prii oli Aru osatäitmine küll.

Lakooniliselt lahendatud lavakujutus steriilse beežiruudulise seina, haiglavoodi ja taburetiga annab tõetruult edasi haiglate ängistavat ja ahistavat õhkkonda. Maksimaalselt on ära kasutatud valguse ja varju mäng – Roosamamma Oscarist palju pikem vari (võrdle “Uinuva kaunitari kujundus, kus varjudest tekkivad võimalused olid kasutamata jäänud). Lumehelveste tants ja tähistaevas on väga maitsekad kujunduslikud lahendused. Suisa ehmatav tundub nende pieteeditundlike kujunditega võrreldes krutsifiksi projitseerimine – kas poleks siinkohal ühese kujundi pealesurumise asemel võinud usaldada rohkem vaatajate kujutlusvõimet? Asendada krutsifiksi näiteks roosaknast langeva värvilise valgusvihuga, mis ju samuti jumalat, jumalikkust ja jumala valgust sümboliseerib. Beežide haiglaseinte varjamine mustade kardinatega ei markeeri mitte musta masendust, vaid pigem kardinate ette tõmbamist kõigele välisele, väljaspoole jäävale ning oma fantaasielusse sukeldumist.

PS. Kirjutage kirju. Minevikku ja tulevikku, endale ja härra Jumalale. Aga ennekõike inimestele, kes on siin ja praegu ja kallid.