Kui kaugele võib aususega minna?

Etendugu Theatrumis Dostojevski või Molière, ikka võib kindel olla, et suurmeitsrite looming on saanud lisaväärtuse ja -värvingu; omandanud omapärase, selgelt ja eksimatult äratuntavalt theatrumiliku tunnetuse ning meeleolu. Nii muutub “Misantroop” tempokast, aga natuke iseloomutust satiirist (üritas Molière siin ju oma irootiat nudides materjali seltskonnale vastuvõetavamaks teha) sordiini all hoitult mõtlikuks küsimuseks eksistentsi üle. Komejantlikumateski stseenides on tunda lavastuse süvakihi moodustavat mõtiskelu, mis muudab mitmed stseenid ühtaegu naljakas-naeruvääseks ja kibedalt nukraks. Süüvimine ja mõtlikkus on kahtlemata antud lavastuse meeleolud, mis jäävad ka pärast aplausi Kadrioru lossi peasaali lae alla hõljuma.

Elada Tõde – see on Lembit Petersoni seekordse „Misantroobi“ kese. Nagu lavastaja kavalehel kirjutab, pole kellelgi meist tõemonopoli. Ja ometi annab ta oma Alceste’ile õiguse Tõde absoluudistada ja seejärel monopoliseerida. Meie, vaatajad, võime etenduse valgusel iseendale ja ühiskonnale esitada küsimusi tõeliste ja näiliste väärtuste, tõe, vale ja mängu piiride kohta, aga Misantroop ei küsi enam midagi; mitte vaimsed otsingud, vaid vaimne veendumus; mitte teekond, vaid seisu koht/punkt jääb Alceste’i monoloogidest kõlama. . On ütlus selle kohta, kuidas liigne alandlikkus on kõigest üks upsakuse vorme – kuidas on liiga enesekindla veendumusega Tõe osas?

Omaette lisamõõtme kogu teemapüstitusele annab mängukohaks valitud Kadrioru loss – on siin ju tegu absolutistliku monarhi (isevalitseja, ainuotsustaja) suveresidentsi st puhkuse ja pidulossiga, mis sajandite jooksul ilmselt näinud rohkem kui küll teesklust, võltse maneere ja mängitud tundmusi. Praegu, muuseumiks muudetuna, kannab seesama ruum aga kvaliteedigarantii, autentsusväärtuse ja tõe pitserit.

Kadriorg on muidugi ideaalne paik “Misantroobi” etendamiseks. Kunagi on selles saalis mängitud “Armast luiskajat”, mille puhul mulle on alati tundunud interjöör materjali suhtes natuke liiga suurustav-suurejooneline. Aga Moliere’i näidendiga haakub ruum suurepäraselt – eriti tänuväärne on istekoht rõdupoolses servas, kust paistab  amfilaad, mis annab võimaluse näitlejatel “eluruumide” sügavusse kaduda ja võimendab tunnet, et oleme sattunud daami vastuvõtusalongi ühe intriigi arenemist pealt vaatama. Ka avarus, mida läbi kahe korruse kõrguv saal annab, sobib lavastuse eksistentsiaalse mastaabi ja iseloomuga – mõttel ja hingel on ruumi etenduse toel lennata. Kogu selle suurepärase dekoratsiooni ja õhustiku eest nõuab Loss aga oma hinda – akustika näol. Muusika kõlab ses saalis väga hästi, aga sõnaga töötades tuleb ruumi mahtudega arvestada. Tuleb sõnale ruumi jätta, lasta sel kajada ja kõlada, läbi ruumi lennata. Madalamad tämbrid hakkavad eriti kaunilt helisema, samas kui õrnad kõrged daamihääled kipub saal lihtsalt ära sööma. Paaris kohas dikteerib Moliere’i intriigiarendus ja sädelev sõnamäng etenduse tempot Lossi akustika jaoks liiga kiireks, aga üldiselt on jõutud vana Lossi veidrustega juba leppida ja kohaneda.

Laura Pählapuu on kujundanud kaunid ajastuhõngulised kostüümid, milles saavad kokku ajalooline joon ja värsked moodsad töötlused. Antud interjööris kindlasti ainuõige valik, sest väga minimalistlikus kostüümis näitleja mataks saal oma rikkalikkusega lihtsalt ära. Nutikad nüansid pika punaseks võõbatud sõrmeküüne ja punaste kingakontsade näol illustreerivad värvikalt ajastu moenarrusi ja ajavaimu. Ja suur rohkem pole vajagi – kes Lossi peasaali teab, teab, kuida see assisteerib ajaloolistele vaatemängudele.

Theatrumi „Misantroop“ on nagu poleeritud pärl: puhas, selge, lummavalt küütlev, veatu, terviklik, perfektne. Aga nagu pärlgi veereb ja pudeneb näppude vahelt – kinni hakata pole millestki. Mitte täiuslik Tõde ja veatus pole need, mis meid köidavad – nii elus kui teatris – vaid inimlikud ebatäuslikkused, mis toidavad lootust arenemise ja parenemise poole liikuda.

Molière „Misantroop“

Theatrum Kadrioru lossi saalis 16. juuni 2011.

Tõlkija August Sang. Lavastaja Lembit Peterson. Kunstnik Laura Pählapuu. Muusikaline kujundus: Peeter Klaas. Liikumine Tiina Mölder. Grimm Helga-Aliis Saarlen.

Osades: Ott Aardam (Alceste), Marius Peterson (Philinte), Andri Luup (Oronte), Laura Peterson (Célimene), Eva Eensaar (Eliante), Anneli tuulik (Arsinoé), Helvin Kaljula (Acaste), Tarmo Song (Clitandre), Peeter Klaas (Basque), Andri Luup (Aukohtu käskjalg), Mirko Rajas (Dubois)

Published in: on 21. juuni 2011 at 14:01  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/06/21/kui-kaugele-voib-aususega-minna-3/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: