“Scapini kelmused” ei esita osatäitjatele küll värsivaldamise keerukat väljakutset ega nõua süüvimist inimloomuse nukker-naljakasse sügavusse, aga oma kiire tempo, täpsust nõudvate ümberlülituste ja improvisatsiooni imiteeriva laadiga sunnib see näitlejaid kogu aeg sajaprotsendiliselt kohal ja kõigeks valmis olema. Commedia dell’ arte traditsioonil baseeruv tükk sisaldab uhkeid vanamehi, noori armastajaid, kavalaid teenreid, mitte kõige intellektuaalsemat huumorit, palju segadust, segi ajamist, maskeerumist ja mitmekordselt üle mängimist kesk renessansslinnas kihavat elu. Noorus, vastupidavus, lustlikkus oleksid nagu kõik Lavakunstikooli 25. lennu eelised sellise materjali lavale toomisel, aga ometi ei tõuse etendus neisse kõrgustesse, mida lennu varasemate tööde taustal oodata oli.
Põhjust ei tasu siinkohal otsida noortest näitlejatest, kes mängivad himu ja hooga, suudavad läbi etenduse hoida oma tegelaskujude karakteerseid jooni kui ka teha koomuskit, joosta, supelda ja ajaloolise itaalia komöödia hõngu taaselustada. Et “Scapin” tundub natuke hõre ja liigestest logisev, tuleb pigem mingitest lavastuslikest otsustest. Tundub ebainimlik nõuda veel rohkem kiirust ja tempot näitlejatelt, kellel juba nagunii pole mängus hoo ega hoobi vahet. Ja ometi tundub lavamaailm hetketi tühi – mitte ainult kujunduslikus, vaid ka metafoorses mõttes. Ehk aitaks natuke kaasa, kui lavakujundus ja misanstseenid võimendakisd muljet, et see isade tüssamine ja armastajate kokkutoomine on ainult üks tuhandetest lugudest ja kelmustest, mis samal ajal aset leiavad, et samasugune elu käib igal pool ümberringi ja meile presenteeritakse kõigest ühte neist lugudest; kui loo tausta ei moodustaks hall sein ja suuremat sorti veeloik, vaid linnaelu kiha. Commedia dell’ arte jalaga-tagumikku-naljad on asendunud selg-ees-vette-naljadega, aga kui esimesed haakusid enamasti siiski mõne tegelase või inimpahe naeruvääristamise kavaga, siis viimased mõjuvad pigem efektitsemisena. Ja Scapin, vaeseke, kipub selles saginas üldse kaduma minema; tema, kes ta peaks oma saatanliku, aga sõbraliku tulukesega silmis ja kelmustega lavastust koos hoidma. Märt ja Priit Pius mängivad Scapini nii hästi kui oskavad algatusvõimeliseks, nutikaks ja kelmiks noorhärraks samas kui loo arengute ja balansi seisukohalt oleks soodsam krutskeid täis vanamees, kes isandatele ninanipsu mängimiseks ja nooruse elurõõmu soosimiseks noored armastajad kokku aitab.
Mõnele osatäitjale on Moliere’i itaalia komöödia hõnguline laad ilmselt lihtsamini omaks tehtav kui teisele. Väga hästi saavad oma rollidega hakkama vennad Kalmetid (Henrik Kalmet isa Geronte’i ja Karl -Andreas Kalmet poeg Leandre’i osas) – mõlemad keeravad absurdsuse ja tinglikkuse vedru mõnuga viimseni pingule. Pääru Oja saab isa Argante’i osaga küll hakkama (ja loodan, et naudib selle mängimist), aga mõjub kuidagi ebaorgaanilisena – Oja seostub pigem väga kahe jalaga maas realistlike karakteritega ja käesolev mängulis-fiktsionaal-ajalooline maailm ei tundu päris tema jaoks olevat. Daamidest saab rohkem võimalust end eksponeerida ja tõestada Zerbinette’i osatäitja. Minu vaatamiskorral oli selleks Piret Krumm, kes särtsakalt ja rõõmsameelselt, aga väga maisel ja kainestaval moel meeste intriigitsemisse sekkub.
Moliere’i kiirus, kerglus, kelmus ja hoogne huumor sobivad suvesse nagu valatult. Aga töö on töö – meil oma, näitlejatel oma ja lati alt minekuid ei saa ka suvesoojas lubada.
Moliere “Scapini kelmused”
Lavastaja Elmo Nüganen. Kunstnik Ivars Noviks. Kostüümid Rosita Raud. Helilooja Jaak Jürisson. Muusikaline kujundaja Riina Roose.
Osades: Pääru Oja, Priit Strandberg, Piret Krumm/Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Katariina Kabel/ Jane Kruus, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass/ Kristiina-Hortensia Port, Märt Pius, Priit Pius.
Esietendus 18. juuni 2011 Lavaaugus. Nähtud 21. juuni 2011.
Susapesa's Weblog 