kohaloleku kergus

Draama 2014 on 8 põhiprogrammi lavastust, 23 lisaprogrammi lavastust, vestlusringi ja muud üritust, kümneid kohtumisi kohvikutes ja tänavanurkadel, üks päris uus teater, muljeid ja meeleolusid ülesloendamatus koguses. Draama 2014 kohalolek on intensiivne ja oma vaikses väljapeetuses jõulinegi, seejuures ikka mõtlikult natuke sissepoole pööratud pilguga; ehe ja päris ja siin, minnes malbe naeratuse saatel vahel kuhugi teatri-, inim-, elu- ja sõnapoeesia ülestesse sfääridesse uitama. On visuaalselt igal pool üle Tartu linnaruumi laiali ja samas nagu natuke salaja mõnes tumeda laega saalis, mõnel pööningukorrusel.
Teatro Poetico kohta on festivali kuraator ja ellukutsuja Tõnu Õnnepalu kirjutanud: „Kõik, mis seal sünnib, sünnib siis. See on teater, mis tekib, on ja kaob. Tuleb vaid täpselt õigeks hetkeks kohale jõuda“ (festivali koduleht). Kuraatori ettepanekust sündinud teater ja kuus esi- (kas ka ainu-?)etendust, igaüks peegeldamas oma lavastaja ja trupi suhet poeesiaga – olgu siis sõnalises, ruumilises, visuaalses, metafüüsilises võtmes. Kolmest kohtumisest poeesiaga oli au ja rõõm osa saada. Ja kui nädala lõpp peakski andma veel võimalusi kohal olla, siis ollakse. Aga kolmik „Meil siin Hüperboreas“, „Merimees“ ja „Ookean“ on ja jäävad antud festivali võtmeks, mitme perspektiiviga koondportreeks ja kvintessentsiks – ilus kolmainsus.

Ruumimärgiliselt

Tartu ülikooli kirik Jakobi tänaval on üks neist hoonetest, millest igaüks Tartus on kümneid kordi mööda kõndinud, aga vaevalt, et pühendanud oluliselt energiat märkamisele ja mõtlemisele, mis hoonega algupäraselt tegu. Seda toredam on, et nende võlvide all on pesa leidnud luuleteater. Karge ja karske, oma minimalismis sõnale ja fantaasiale rikkalikult ruumi jättev arhitektuur, kooruv ja kulunud värv lisamas pisut peetud ja päevinäinud kodusust, kasutajasõbralikkust. Mitmed ringid on täis saanud, ülikoolilinnas luuletanud Kirjanik on korraks tagasi samas linnas ellu kutsumas luuleteatrit. Ja poeesia võtab sisse väga loomuliku koha kiriku võlvlae all – eks ole igas südamega tehtud teos ja sõnas koos nii usk, lootus kui armastus.

Kohale jõudmiseks peab aga kõigepealt kohale minema. Juba ammu on „teatrisse minemine“ („going to the theatre“) mõiste ja protsessina tunnustatud samaväärselt tähendust omavaks etendusolukorra endaga (Susan Bennett). „Teatrisse minemine“ on performatiivsest aktist oluliselt laiapõhjalisem sotsiaal-kultuuriline sündmus, intrigeerivalt tähendustihe omas etenduseväliste mõjutajate külluses, mis ideaaljuhul peaks teatrisündmuse endaga moodustama siiski sidusa tervikkogemuse. Millist kogemust ennustab siis minek „Merimehe“ etendusele? Gen klubi rõhutatult vabameelne, mõnevõrra hoolimatu „underground“-atmosfäär muutub iseenda irooniaks sel hetkel, kui sunnib publiku etenduse algust oodates „taevatrepil“ protsessiooni – konventsionaalselt pühalik-pidulik kõrvuti anti-ofitsiaalsega. Oodata võiks groteski, rämedat õrnust, rustikaalsust vormis ja väljenduses. Laval avaneb aga süngelt elegantne ja suuremas osas hõrgult väljapeetud materjal.

Inimene ja saar

Ülikooli kirikus lõhnab öiste lainete, novembrivihma, kõliseva pakase, üksildaste jalgradade ja igatsuse järele. Saal on saar ja saar tähendab üksiolekut ja eneseleidmist, igatsust sinna ja ära, teispoolsust ja ühtehoidmist. Eriti viimast – vähemalt Aleksander Eelmaa ja Pääru Oja kohalolekus. Neil on laval mugav ja lõbus koos olla ja selle koos- ja kohaloleku lihtsus ja kergus levib lainetena etenduse kulgedes tasapisi saali. Sõnade rütm on sammude rütm on liigutuste rütm on mõtete rütm on lainete rütm. Ühine hingamine. Ühes suunas vaatamine. Üksi, omaette ja ometi koos. Samas suunas. Eelmaa ja Oja esituses tulevad välja Suumani luule mehelikkuse erinevad tahud: pulbitsev elujõud, üksindushirm, rahutus, poisikeselik kelmikus, enesekindlus ja –küllasus, mängujulgus, vaimne vabadus. Elu ja olemine sellisena nagu teised vahest ei julge, ei pea viisakaks-väärikaks; elu sellisena nagu ta on ja tuleb. Ja meri sellisena nagu ta randa tuleb, kord kerge ja heleda, kord raske ja raevukana. Luule täpse, mängleva, lihvitu, kõrgelennulise- ja eluproosalisena. Ehedana. Ausad mehed ja aus luule.

Öös on lugusid

Mõned lood on päriselt juhtunud. Mõnede puhul me loodame ja palume, et need juhtuksid, võiksid juhtuda. Teiste puhul kardame, et juhtuvad. Või kardame, et jäävad juhtumata.

Fernando Pessoa tekstil (nagu ka pealtvaatajatel-osasaajatel) on Gen klubi saalis kitsas. Ajaline ja ruumiline kokkusurutus sunnib etenduse teises pooles tempo liiga kiireks, ruttavaks, tekst tiheneb üliraskesti jälgitavaks. Näitlejatele ja sõnale ebasoodsates tingimustes võimendub aga atmosfääri audiovisuaalne maagilisus, otse füüsiliselt tuntava heli- ja valguskujunduse eneseunustuseni kaasahaarav lumm. Olla kohal selles saalis nende kümnete inimeste keskel on ühtäkki olla ihuüksi kusagil nimetus Miskis. Kui silme ees valgusefektidest virvendab, selgroos vibreerivad näitlejannade üminad ja teksti kuulata enam ammu ei jaksa, läheb mõte oma teid rändama unistamise ja unede nägemise, jutuvestmise, siinse ja kõige selle, mis jääb kuhugi mujale radadele. Ja vaatamata sünge elegantsi vaieldamatust atraktiivsusest, võitnuks materjal siiski õhulisemast ruumist, eeterlikumast atmosfäärist ja aeglasemast kulgemisest. „Merimees“ on lavastus, mis sobinuks suurepäraselt ka eelmise aasta ruumimaagia märksõna alla, mis kinnitab omakorda veelkord, et kui materjalis on elu ja armastust, kirge ja vahest ka kurbust, siis poeesia leiab avaldumisvõimaluse mistahes vormis. Ja teatrirühmituse Frank tegemistel tasub silma peal hoida – eetiline teater oma parimas.

Meditatiivne koloniaal-kohvik

Vana-Euroopa kohvikumööbel ja Kaug-Ida viirukihõng. Paljasjalgne Mait Joorits jalutab saalis ringi ja tervitab saabujaid. Meditatiivne meeleolu on mõne kohalolija juba enne etenduse algus uinutanud. Vaatamise asemel soovitab näitleja kompositsiooni kuulata, kõige enam on „Ookean“ aga tajutav ja tunnetatav teatrikogemus. Kristallide helid ja inimhääl loovad koos rahustav-mõtisklev-kulgeva atmosfääri, milles aeg kaotab tunnikeseks oma tempo ja tähtsuse, ruum avardub seletamatul kombel ja tundub Tartu kohal hõljuvat ning vaataja avastab kristallanumate kõla kumisemas harmooniliselt vastu enese sees. Arvukalt ja edukalt esteete, intellektuaale ja aristokraate mänginud Joorits kõlab ühtaegu hapra, haavatava ja kaljukindlana, on tunda materjali ja esitaja sügavalt läbitunnetatud kokkukuuluvust. Sõna poeesia võib olla sügav, olemata raske või rõhuv; võib hetk pärast lausumist efemeersena hajuda, jättes kuulajaisse-kogejaisse siiski oma mustri.

Kokkuvõtte asemel

Tore, et festivalid on kuraatori nägu. Tore, et Õnnepalu on kuraatorina Teatro Poetico näol ellu kutsunud midagi nappi, minimalistlikult elegantset, omas lihtsuses sõna, teatri ja inimese olemisse/olemusse süüvivat… ja samas väga punki – sest milleks muuks pidada meelelahutuslike massietenduste laieneval maastikul sajakonna kohalolijaga luuleteatrit. Tänud selle eest!

 

“Meil siin Hüperboreas” – Teatro Poetico Tekst: Aleksander Suuman; lavastaja: Tõnu Õnnepalu; näitlejad: Aleksander Eelmaa ja Pääru Oja

 
„Merimees” – Teatro Poetico Autor: Fernando Pessoa; lavastaja: Mirko Rajas; tõlkija: Anneli Tuulik; kostüümikunstnik: Kristiina-Hortensia Port; valguskunstnik: Oliver Kulpsoo; helilooja ja muusikaline kujundaja: Ekke Västrik; projektijuht: Ave Habakuk; näitlejad: Anna Kristin Peterson, Kristiina-Hortensia Port, Katri Pekri, Tarmo Song

 
“Ookean” – Teatro Poetico. Rumi “Päikesesõnade” (tõlkija Doris Kareva) ja Solala Towleri “Tao lugude” (tõlkija Raul Kilgas) põhjal. Lavastajad Mait Joorits, Kaia Karjatse ja Tõnu Õnnepalu; esitajad Kaia Karjatse ja Mait Joorits

Published in: on 3. sept. 2014 at 20:50  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2014/09/03/kohaloleku-kergus/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: