Narratiiv on vanem kui meie

Tom Stoppard „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“

Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundus Rene Liivamägi.

Osades Meelis Rämmeld (Rosencrantz), Aarne Soro (Guildenstern), Andres Lepik (Näitleja), Oleg Titov (Alfred), Tanel Ingi (Hamlet), Carita Vaikjärv (Ophelia), Andres Tabun (Claudius), Triinu Meriste (Gertrud), Margus Vaher (Polonius), Janek Vadi, Vallo Kirs, Kiiri Tamm (Traagikud).

Nähtud esietendus Ugala teatris 15. märtsil 2014.

Aeg on leige ja raisus, tõdeb Näitleja. Teater õnneks mitte. Ugala laval on absurdi ja koomikat, peeneid süllogisme ja salapäraseid kõverpeegeldusi – eluteatrit ja teatrielu, kui oma mälestusi, identiteeti ja mingit väljavaadet tulevikule otsivad Rosencrantz ja Guildenstern.

Aeg ja ruum

Rosencrantz ja Guildenstern viskavad juba teadmata aja kulli ja kirja ruumis, mida ei iseloomusta mitte miski – avar, tühi, hall, iseloomutu, identifitseerimatu – see ei ole just hea ega sõbralik koht, aga ka mitte halb. See pole tegelikult mitte midagi – tühjus, vaakum, kus peategelased tunduvad olevat puhaste lehtedena isoleeritud nii iseenda minevikust ja identiteedist kui kõigist reaalsetest seostest ja sidemetest meile tuttavas maailmas valitsevate seaduste ja sümbolitega. Absoluutne neutraalsus ongi, mis selle ajatu ja ruumitu aja ja ruumi juures kõige ebamugavam ja ahistavam tundub.

Näitlejate ilmumine sesse ruumi on kui ilmutus – nendega tuleb kaasa süngelt salapärane tuulehoog mingist teisest, kirglikumast, ohtlikumast, aga ka substantsiaalsemast maailmast – maailmast, kus eksisteerivad kired ja tragöödiad ja veri ja kõmisev retoorika – elu, heas ja halvas. Mäng, mis võib olla suurem kui elu. Ja suurem kui surm.

Pidet mälestustele, eksistentsile ega tulevikule ei paku ka järgmised Rosencrantzi ja Guildensterni ümber avanevad ruumid ja olud – ikka on need abistavatest märkidest ja mäluvaiadest tühjad, lakoonilised, ei paku peategelaste otsingutele tuge ega kahtlustele-hirmudele lohutust.

Mälu ja identiteet

Kusagil peab olema hetk, millest kõik alguse saab. Rosencrantz ja Guildenstern teavad, et peab. Aga nad ei mäleta. Nad mäletavad üht varahommikut ja sõnumitoojat, aga kas see oli algus…? Mille algus? Ja midagi pidi ju olema veel enne seda hommikut…aga mis? Nad mäletavad, et kulli ja kirja mängus on kull tulnud juba 90 korda, nad on mänginud seda nii kaua, kui mäletavad – aga mida nad tegid enne, kui hakkasid kihla vedama ja mängima… Guildenstern kahtlustab aega seiskumises ja reaalsust paindumises nii, et põhjus-tagajärg seos ja tõenäosusteooria ei kehti ja iga vise, iga silmapilk, iga otsus eksisteeriks eelmistest ja järgmistest iseseisva ja isoleerituna, Aga mis maailm, milline tegelikkus see sel juhul oleks, mis nende ümber eksisteerib? Ja kuidas nad sinna sattusid?

Mitte keegi ei näi mäletavat, kes on Rosencrantz ja Guildenstern ja kumb just kumb on. Ja mitte keegi ei paista hoolivat – see on see episoodiliste kõrvalosade needus. Ise nad nagu mäletaks, aga mine tea – kui ikka kuningas hõikab, ons seal siis vahet, kumb just parajasti kummardab ja vastab. Ja mis tähtust on eneste vahel vahet tegemisel, kui keegi teine nagunii ei tee. Ja kui ise ei mäleta: ei mäleta, mis oli enne, kui said üheks pooleks paarisrakendist Rosencrantz ja Guildenstern. Kui me ise ei mäleta ja teised ei mäleta meid, siis mis vahet on nägudel ja nimedel ja otsustel, mida just parajasti langetame.

Kõrvaltegelase meelelaad ei jäta Rosencrantzi ja Guildensterni ka hetkedel, kui neil oleks võimalus võtta kokku see vähene, mida nad endast ja teistest, toimuvast ja tegelikkusest teavad ja aimavad. Mäletamata hetke, millest kõik alguse sai, ei julge Rosencrantz ja Guildenstern näkku vaadata ka neile momentidele, kus ristteel oleks võimalik haarata ohjad, langetada iseseisvalt oma saatust ja kulgu puudutavaid küsimusi. See ei ole rollitaju, vaid hingeseisund – kõrvalosatäitja. Narratiiv on suurem kui meie, alati. Kõrvalosatäitja võib olla suure mängu vaikne tähelepanelik jälgija, aga võib olla ka väike pea ja pilguteravuse kaotanud mutukas sündmuste tõmbetuules – Rosencrantz ja Guildenstern valivad olla viimast ja jäävad selle valiku juurde korduvalt.

Teater teatris

Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“ üheks keskseks tegelaseks on Teater ise: teater kui nähtus, teater kui struktuur, teater elus ja teater teatris. Alustuseks on ju Rosencrantz ja Guildenstern – ehkki käesolevalt iseseisvad indiviidid ja kesksed karakterid – eelkõige ja esimeses järjekorras näidendi „Hamlet“ tegelased ning paratamatult (ja samas sihipäraselt) paigutub nende lugu meie jaoks ühtlasi aprioorselt ka „Hamleti“ narratiivi raamistikku. Seega võib kogu Stoppardi näidendit nimetada metateatriks. Esmast metatasandit komplitseerivad ning muudavad mitmekihilisemaks ja läbipõimituks korduvad viited ja stseenid Shakespeare’i „Hamletist“ – Rosencrantz ja Guildenstern jõuaksid nagu tagasi nende jaoks orgaanilise narratiivi rüppe, kuid et samas jääb kehtima Hamleti-reaalsuse ja Rosencrantzi ja Guildensterni reaalsuse nihestatus, muutuksid Rosencrantz ja Guildenstern kuningalossi kutsutud näitlejate kõrval samuti otsekui osatäitjateks mingis suuremas, ette ja maha mängitud lavastuses – neile on ette nähtud kostüümid ja parukad, et selles loos kehastada Rosencrantzi ja Guildensterni. Sama efekti rõhutavad Näitleja korduvad ajas tagasi vaatavad märkused, vihjed, et see kõik on kunagi juba toimunud ja selle loo lõpp on teada. Mis toob meid tagasi Rosencrantzi ja Guildensterni mälestuste, õigemini nende puudumise juurde, sest kui see kõik on kas päriselt või (näite)mängult juba toimunud ja nemad on selles osalenud, siis peaksid nad teadma, kuhu see lugu välja jõuab. Aga nad ei tea, sest reaalsuse ja teatraalsuse kihid on korduvalt vahetuda, sassi ja segamini minna jõudnud ja pole enam päriselt selge ja kindel, kes näitlevad ja kes on.

Ainus, kellel paistab olevat eelteadmine ja ülevaade toimunust ja toimuvast, on „inimese vastand“ – Näitleja, kelle kaudu Stoppard kommenteerib kunsti, mängu ja reaalsuse vahelist suhet. Maailmas, mille tõenäosusteooria ja kaine mõistus näivad olevat hüljanud, on kunstil võime luua korda. Aga mis saab siis, kui me ulatame kümme kuldnat ja nõuame privaatset näitemängu kaasalöömisõigusega? Kust jookseb siis kunsti ja elu, näitemängu ja reaalsuse piir ja kui kaua selline näitemäng kestab – kogu ülejäänud elu? Ja mis on sel juhul päris: tunded ja surm või nende näitlemine – kumb on ehtsam ja ehedam, kumba jäädakse uskuma?

Kui teater peab hoidma peeglit inimkonna ees, siis Rosencrantz ja Guildenstern ennast selles peeglis igatahes ära ei tunne. Nende identiteedi fragmentaarsus ja kõrvalosatäitjalik passiivsus ei luba neil kuningakojas etendatud loos ära tunda iseenda peegeldusi ja vihjeid ees ootava saatuse kohta. Peategelaste piiratus lisab niigi keerulisele teatri, teatri teatris ja elu lõimingule tubli annuse absurdi.

Tegelikult ei anta vaatajale teada, kas ja kuidas Rosencrantz ja Guildenstern lõpetavad. Pigem jääb valitsema tunne, et surma nad kindlasti ei saa – nende otsingud ja heitlused iseenda, aja ja tegelikkusega kestavad kusagil edasi. Ja kui nad surnud pole, siis…

Published in: on 17. märts 2014 at 19:18  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2014/03/17/narratiiv-on-vanem-kui-meie/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: