Si je t’aime, prends garde a toi…

Avoir la liberté pour drapeau

Sans foi ni loi” pour credo

(Garou “Gitan”)

Käesoleva aasta mais kümnendat korda Estonia lavale jõudnud “Carmen” on nagu ellu ärganud maal: väljapeetud koloriidiga, huvitavate kompositsioonidega, harjumatult staatiline. See ei ole tempokas ja temperamentne suurustlev suurlavastus, pigem sunnib keskenduma ja rahulikult oma muutuvaid värvi ja kompositsioonikooslusi jälgima. Aga mida keskendunumalt jälgida, seda enam oma kütkeisse püüab.

Reede pärastlõunal leidsin end vastamisi 5 ruutmeetri suuruse 19. sajandi lahingumaaliga. Seal on kümneid figuure, nii inimesi kui ratsahobuseid, lisaks stepimaastik ja otsatu taevalaotus – kokku sadu detaile. Ja kõik värvinüansid olid paigas, iga toon ja varjund sobis ja harmoneerus täiusliku, silmale rahuliku ja kauni terviku loomises! Samasuguse suursaavutusega on hakkama saanud kunstnik Liina Keevallik, kes peenelt nüanseeritud taustaarhitektuuri keskele puistab kümneid kleite ja kuubesid, mis loovad täiusliku värviansambli. Esimese vaatuse tubakavabriku esine, sooja kollakasse valgusesse uppunud sisehoov, on otsekui mõne 19. sajandi romantilise (baltisaksa) kunstniku Vahemere-kandi jäädvustus. Esimese vaatuse üldine atmosfäär oma ookritoonidega nii valguses kui tekstiilides seostub minu jaoks miskipärast pigem Itaaliaga – olen Hispaania valgust alati kuidagi kuivemaks ja järsemaks, halastamatumaks pidanud. Ka järgmistes vaatustes hämmastab Keevalliku võime kümneid mustreid ja materjale kõrvuti seades – ja kuna näitlejad laval ju ringi liiguvad, siis vahetuvates kooslustes ja kompositsioonides – tasakaalustatud ja harmooniline üldmulje saavutada. Lavale seatud arhitektuurifragmendid võimaldavad ruumis huvitavaid liikumisskeeme luua ja tuletavad mõne väikese nüansiga (mauride arhitektuurist mõjutatud aknakuju) meelde tegevuspaika.

Värske võtme etenduse vaatamiseks annab teleri/kinoekraani formaat – koos ooker-pruuni koloriidiga mõjub kogu vaatemäng nagu vana film (etendus tervikuna, ehkki mitte kuigi dünaamiline, mõjub kunstfilmilikult) – ja kuna filmides toimuv ei ole “päriselt”, siis võib-olla ei peaks ka Carmeni ja teda armastavate meeste lugusid kuigi tõsiselt võtma? Lavastaja esile toodud reaalsustaotlus ühest küljest vastandub, teisalt matkib filmides kasutatavaid võtteid. Naturalistlik ja poosidest vaba peksmisstseen ja kangelanna kõrist voolav veri mõjuvad naturalistlikus (filmilikus?) võttes lahendatutena aga ooperilaval väga võõristust tekitavalt. Naturalismi võimendavad ekraanile projitseeritavad täiesti romantikavabad 19. sajandi lõpu (?) fotod mustlastest.

Esialgu harjumatu, aga autoritruu, on käesolev, kõnedialoogidega lavastus – jälle kord võimendub reaalsusillusioon. Kui tavakõne lõhubki tempolist tervikut, siis Bizet kaasahaaravatel meloodiatel lubab see igatahes veelgi enam esile tulla; nõrgad retsitatiivimeloodiad ei väsita kõrva ega muuda üldist meloodiakeelt sogaseks. Üks miinus on tavakõnel siiski ka – kui aariates kõlab trupi prantsuse keel voolava ja loomulikuna, siis tavakõnelistes fraasides tulevad absoluutselt kõik hääldusvead esile.

Osatäitjate nimekirja vaadates julgen arvata, et Estonia publik saab näha kahte väga erinevat Carmenit. Kui ajalehearvustustest lugesin, et Helen Lokuta esituses oli Carmen imeilus, aga natuke külm ja karge, siis isiklikult nähtud koosseis Juuli Lillega oli mänguline, edvistav, võrgutav. Muidu peaaegu olematu koreograafiaga lavastuses on Lille käsutusse antud mõned väga kaasaegselt seksikad poosid ja liigutused, mida suurooperite lavadel ei näe sageli. Rohkem kui kirglikkus iseloomustab seekordset Carmenit aga fatalism – eristudes üldisest moraalist oma vabameelsusega armastuse asjus, on tema vaated konfliktis ka üldise katoliikliku maailmapildiga, mis usub inimese vabasse tahtesse ja tegutsemisvabadusse. Carmenile ja don Josele ei saa saatuslikuks mitte nende tulisus ja ennasthävitav kirg, vaid paljuski Carmeni usk ettemääratusse, mis võtab temalt igasuguse soovi ja jõu tegutseda. Carmen ei otsi don Jose ega iseenda tarvis põhjendusi oma käitumisele, vaid sammub teatava ükskõiksusega vastu kaartidest loetud saatusele. Nagu antiiktragöödiates on finaal algusest peale teada ja kangelased sammuvad päästmatult ettemääratud huku poole; Carmen teeb seejuures veel omalt poolt kõik, et see hukk ikka tuleks.

Mart Madiste tenor tundub etenduse alguses natuke nõrk ja kahvatu suurepärase Lille kõrval. Etenduse edenedes, dramaatilisemates stseenides, kogub ka Madiste hääl jõudu ja kirglikult väljendusjõuliseks. Rauno Elp toreadoor Escamillona ei lase endast mööda vaadata ja valitseb lava esimestest nootidest peale. Sümpaatse kõrvalosa teeb kapral Morales’ina bariton Rene Soom.

“Carmen” kui üks maailma enam lavastatud oopereid seostub enamasti ohjeldamatuke kirgede, laiade žestide ja küllusliku vaatemänguga – iga uus lavaletoomine peab eelmised ju millegagi varjutama. Seekordne Estonia “Carmen” annab võimaluse keskenduda Bizet meloodiatele ja nautida tagasihoidlikku, kuid peent kunstnikutööd.

Georges Bizet’ ooper “Carmen”

Henri Meilhaci ja Ludovic Halevy libretole Prosper Merimee samanimelise novelli järgi

Lavastaja Walter Sutcliffe, kunstnik Liina Keevallik, valguskunstnik Maldar-Mikk Kuusk, koreograaf Claudia Ševtšenko, koormeistrid Hirvo Surva ja Peeter Parens.

Osades: Juuli Lill, Mart Madiste, Rauno Elp, Heli Veskus, Kristel Pärtna, Teele Jõks, Mati Vaikmaa, Aleksander Arder, Märt Jakobson, Rene Soom, Claudia Ševtšenko, Einar Hillep, Tarmo Visnapuu.

Esietendus 26. mai 2011.

Nähtud etendus 9. oktoober 2011.

Published in: on 10. okt. 2011 at 19:38  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/10/10/si-je-taime-prends-garde-a-toi/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: