inimesest ja imedest

Kui ühel üksildasel ööhakul võtaks Jumal sisse mugava koha teie kušetil, kas te tunneksite Ta ära?

Kaasaegse prantsuse kirjaniku Eric-Emmanuel Schmitti näidendis “Külaline” juhtub just see: natside poolt okupeeritud Viinist pääsemissoovi ja rahvuskaaslastele suunatud solidaarsuse vahel balansseeriva Sigmund Freudi kabinetti ilmub ei tea kust tundmatu külaline, kes teab kõike, näib põdevat grandioosset mütomaaniat ning kõneleb hüpnoosi ajal Freudile doktorist endast rohkem kui enesest. Kas Jumal on ateistist arsti juurde ilmumiseks tõepoolest lihaks saanud või on mõni arreteerimiste ja rüüstamiste segaduses varjupaigast põgenenud hull doktorile oma äraspidist imetlust avaldamas?

“Kuidas on tänapäeval võimalik Jumalasse uskuda?” on küsimus, mis kaigub inimeste kõrvus ja mõtteis võidu natside rivilauludega ning läbib alltekstina kogu Freudi ja Külalise vahelist vestlust. Ja doktoril on 1938. aastal igatahes täielik õigus seda küsida: Austria on okupeeritud, tema tütar on Gestaposse ülekuulamisele viidud, inimesi sunnitakse otse tänavatelt autodesse, et neid kuhugi sõidutada ja enam mitte kunagi tagasi tuua. Sellise kaose põhjendamiseks piisab molekulide ja aatomite juhuslike liikumiste najal maailma seletamisest – Jumalal ei ole selles agooniasse langenud kaoses kohta. Ehkki Freudi isiklik perekondlik draama ja moraalne dilemma (kuidas kirjutada alla natsirežiimi tunnustavale dokumendile, kui sellest ka sõltub tema ja ta pere väljapääs Austriast) lisavad olukorrale konkreetsust ja personaalsust, on tema süüdistused Jumalale üldistavamad ja laiemalt inimkonna eest kõnelevad: kuidas saab millegi looja lasta oma loomingul langeda sellisesse hävingusse? Kui Jumal on vait ja vakka sellistel humanistlikke väärtusi, loovust ja loomist hävitavatel ülekohtuhetkedel, mil kogu maailm oma olemusega Tema poole kisendab, siis järelikult ei ole Teda olemas. Tema, Looja peaks vastama ka ainuüksi ühe inimese hüüdele ja kui Ta seda ei tee, siis pole Teda olemas.

Vastuseks sellele hakkab kostma Mozarti loodud meloodia ja Külaline muigab: “Hakka või inimestesse uskuma!” See ongi vastus Freudi süüdistustele: inimene on loodud vabaks olendiks. Ta on vaba tegema kurja ja haiget, aga ta on ka vaba looma ilu ja väljendama armastust. Inimese vabadus on suurem kui Jumala vabadus, sest inimesel on elu, vabadus ja surm. Jumalal pole aga mingit võimalust pääseda Jumalaks olemisest. Mitte kuidagi. Mitte kunagi. Mitte kunagi! Ehkki Schmitti loodud Jumalast võib aimata, et ta mõnikord kangesti tahaks, kas või natukeseks. Mis sellest, et inimkeha toimib imelikult, kondid jäävad kangeks ja nägu tundub võõras. Ja kuna Jumal olla on üksildane olemisviis, siis purskuvad vaesele uskmatule doktorile kaela kõik Külalise kaua vaka all hoitud krutskid. Aga tõesti, miks peaks Jumal olema läbini tõsine – nii ütleb Külalinegi, et kui ta oleksin selline, nagu inimesed ette kujutavad, siis ta ei oleks see, kes ta on.

Tõnu Oja Külaline on mõnusa muige, heasoovliku silmavaate ja jalutuskeppi peidetud lillekimbuga tundmatu, kes tundub absoluutselt tavaline ja tuttavlik. Mees, kellest tänaval pilgu üle libistaks ja hetk hiljem unustaks. Aga kui nii ükskõikselt käituda Looja endaga tema mõõtmatut teistsugusust ära tundmata ja tajumata, kuidas siis peaks selle tibatillukese jumaliku sädeme, tähetolmu ära tundma igas meid ümbritsevas inimeses…Rein Oja Freud on väsinud, rusutud ja hirmul, et üha rohkem tuld võtta kaitsekõnes ateismile, milles samal ajal kisendab vajadus uskuda – antud juhul teadusesse, aga ikkagi – uskuda!

Freud nõuab imet, tunnustähte. Aga näha ja uskuda ei ole eriline saavutus – mitte näha ja ikkagi uskuda (või vähemalt tunnistada, et tahetakse uskuda) – selles peitub tõeline ime. Ja see tahtmine on Freudis olemas, vähemasti näidendi autori tõlgenduses ateistist doktorist. Soov uskuda on religioonide ja konfessioonide ülene, on inimlik ja inimesele olemuslik tema sügavaimail vaimu- ja hingetasandeidl. Soov uskuda, et on mingi pääsemislootus, et ta näeb veel kunagi oma tütart ja et ta ei ole sellel neetud ööl päris üksi – need kõik on Freudis olemas. Aga et ta on teadlane, siis on ta harjunud arvestama, analüüsima, võrdlema, kombineerima ja mõistatama. Mille peale Külaline tuletab arstile ja kõigile, kes tahavad kuulata (ja uskuda) meelde, et “Jumal on müsteerium, härra Freud, mitte mõistatus”. Nii lihtne ongi.

Niisiis: kui tuleks see Külaline ja paluks võimalust kõik ausalt südame pealt ära rääkida, kas jätkuks julgust ära kuulata?

Eric-Emmanuel Schmitt “Külaline”
Lavastaja Ingomar Vihmar. Kunstnik Illimar Vihmar. Muusikaline kujundaja Liisa Hirsch. Valguse kujundaja Triin Suvi. Osades: Rein Oja (Freud), Kleer Maibaum-Vihmar (Anna Freud), Roland Laos (nats), Tõnu Oja (Tundmatu/Külaline).

Esietendus 17. märtsil 2013 Eesti Draamateatri väikeses saalis.
Nähtud etendus 15. novembril 2014.