tremendum et fascinosum*

Näitus lubab surma, ilu ja gootikat kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris ning jääb natuke hätta kõigi kolme lubatud märksõna esitamisel.

On igati teretulnud, kui näitus esitab küsimusi. On sama teretulnud seegi, kui näitus neile küsimustele vastuseid ei anna, vaid suunab külastajat uusi vaatenurki otsima ja oma interpretatsioone looma. Näitusel on mitmeid sarnaseid karakteristikuid teatriga ja struktuur/režii on üks neist. Mingi raamistik, pidepunktid, teatud läbiv ideeline telg peaks olema nii laval kui näitusesaalis vaatajale ette antud. Võti. Või kood. Kumu näituse “Surm & ilu” puhul jääb kood ähmaseks ega aita vaatajat kuigivõrd. Üheks suurimaks küsimuseks-küsitavuseks pärast näituse külastamist jääb, et mis ikkagi oli lõppeks see gootika, millega väljapanek tegeleda soovis ja/või mis reaalselt vaatajate ette jõudis: kas oli eesmärgiks otsida vihjeid autentsele subkultuurile või tegeleda popkultuuri-gootikaga? Nii nagu sotsioloogias on kriteeriumiks see, et kirjeldatud inimgrupp peab ennast kirjelduses ära tundma, on ka käesoleva väljapaneku üheks küsimuseks, kas ja kuivõrd gootika esindajad, viljelejad ja austajad ennast selle valgel defineeriksid. Kergelt skisoidne ambivalentsus läbib nii ekspositsiooni, näituse saatetrükist kui retseptsiooni: ühelt poolt on kuraator rõhutanud massikultuuris vohava gooti diskuruse vältimist selle kommertsiaalsuse ja muinasjutulisuse tõttu, teisalt samal ajal tunnistades näituse sõnastiku popkultuurilist olemust, kolmandaks saadab vastakaid sõnumeid väljapanek ise. Kontseptuaalne kese on omakorda seotud küsimusega, kellele on näitus suunatud, kellele ja millist sõnumit-elamust-kogemust on see disainitud pakkuma. Loomulikult ei saa ükski Eesti muuseum endale lubada sihtgrupi ranget määratlemist, aga mingid ootushorisondid oma külastajatele ja iseenda tegevusele neile külastajatele näitusekogemuse pakkumisel ometi sõnastatakse. Antud näituse puhul jääb muu hulgas ka suhteliselt ähmaseks, kellele väljapanek suunatud on: pop-gootikaga harjunud inimest ajab väljapanek segadusse; natuke rohkem gootikaga kokku puutunud inimesele jääb väljapanek kallutatuks; gootikast mitte midagi teadvale vaatajale jääb nähtuse olemus ikka segaseks ja pigem võib sünnitada antipaatiat.

Näitusel esindatud autoreid vaadates ei ole põhjust rääkida niši-või subkultuuri kesksest näitusest – eksponeeritud on ikka peavoolu, pigem massi- ja popkultuuri maastikule paigutatavad autorid (Laurentsius, Laurits, Volkmann jpt). Just see näituse peavoolule suunatus tekitab aga konflikti peavoolu-gootikaga – viimase oluline märksõna on dekadentlik estetiseeritus, sünge glamuur. Kultuurihuviline, kes on natuke kokku puutunud gootika popilike ilmingutega, olgu Tim Burtoni filmide või Evanescence ja Within Temptation muusika ja pop-gootika visuaalkultuuri kaudu ei leia näituselt peaaegu ühtegi teost ega elementi, mis haakuks tema varasema gootika-kogemusega. Ei saa ju öelda, et tema varasem kogemus oleks vale – see on samasugune peavoolu-gootika kogemus, mida väidetavalt soovib pakkuda ka näitus. Vahest Laurentsiuse maal „Kuradi Hitchcock” esindab seda glamuursemat, samas iseennast mitte surmtõsiselt võtvat ja maailma kerge sünge iroonilise muigega jälgivat meelelaadi; DeStudio ja eriti Volkmanni töödes leidub aga keerulisemat ja karmimat seksuaalsuse, keha ja fetiši käsitlust, mis on esitatud moefotolikult üleestetiseeritud võtmes.

Rõveduse ja ilu, groteski ja glamuuri vastastikune flirtiv, pop-gootikas domineeriv suund jääb näitusel liiga napilt esindatuks. Pisut korvab seda Helnweini fotoseeria Marilyn Mansonist. Mansoni The Golden Age of Grotesque (videod mOBSCENE, Para-noir, Theater) on surma, erootika ja gootika kolmnurga apoteoos ja ilmselt kõige levinum, popilikum ja samas meisterlikult produtseeritud kuvand groteski lummusest. Näituse kokkuvõttena, ühtaegu gooti stiili, selle 19. sajandi käsitlusi ja kaasaegseid tõlgendusi lõimiva teosena toimib Tobias Bernstrupi video “Allpool Taevast” – väljapaneku vaieldamatult kõige gootilikum teos nii süblolilisel kui atmosfääri ja meeleolu tasandil.

Näituse üldmuljet jääb domineerima radikaalsem kehakunsti suund. Gootika oma sünguse, tumedate meeleolude, melanhoolia ja surmasümboolikaga on peavoolu kunsti inspireerinud tegelema S&M temaatika, enesevigastamise ja kehamanipulatsioonidega. Olles ühelt poolt kunstnikele sisendiks nimetatud teemadeni jõudmisel, on gooti subkultuur ise pigem passiivne ja vägivalla vastane. Samuti on Euroopas läbi viidud uuringud kummutanud väiteid gootika enesevigastamise-lembusest – pigem on täheldatav enese konkreetse subkultuuriga samastamise ja defineerimise positiivne mõju noortele, kellel varem destruktiivseid kalduvusi esines. Gootika surmale orienteeritus (olgu verbaalne või visuaalne) on pigem sümbolitepõhine – neid kasutatakse ja käsitletakse teatud atmosfäärilis-esteetilises võtmes. Viimati öeldu kehtib ka kristliku/katoliikliku sümboolika kohta – see täidab peamiselt dekoratiivset, meeleolu ja atmosfääri loovat funktsiooni ega ole seotud kujundite algupärase tähendusväljaga.

Keha-kesksusele vaatamata on tegu kliinilise atmosfääriga väljapanekuga – suhteliselt vähe on erootilisena mõjuvaid teoseid, samuti ei peegeldu gootilik meeleoludele, atmosfäärile ja teatraalsusele suunatus näitusedisainis. Aga just kõike seda – kriipiv, võrgutav, groteskne, elegantne, lummav, õõvastav, erootiline, historitsistlik, teatraalne, irooniline – gootika on. Näituse pealkirjast lähtudes võib öelda, et surma nagu natuke on, groteski ka leiab, aga ilu, sünguse võlu ja hämarat veetlust jääb väheks.

* Pealkiri laenatud Rudolf Ottolt ja postmodernistlikult algupärasest Sitz im Leben´ist välja rebitud

Published in: on 21. märts 2015 at 23:23  Lisa kommentaar  

Mt 7:1j

Sünkmustast lavaruumist, tumedate kostüümikihtide vahelt tõusevad ilmekalt kõnekatena esile näitlejate näod ja käed. Mitte ainult silmad, vaid ka käed võivad olla hinge peegliks…eeldusel muidugi, et on hinge, mida peegeldada. Kirgi on siin küllaga – need ulatuvad maast taevani –, seejuures kirglik soov pälvida hinge lunastust. Hinge olemasolu osas võib lavastuse lõpuni jääda eriarvamustele. Saage tuttavaks – hingekarjane Brand.

Karjase mõiste on Brandi kohta erakordselt pädev. Testamentide ajastute karjane ei saanud olla lapsuke, kes karja natuke vitsaga udjab ja päev läbi puu all vilespilli mängib. Nondes geograafilistes ja ajaloolistes oludes pidi karjane olema tugev ja julge täisjõus mees, valmis kuristikku eksinud looma tagasi tooma, valmis röövloomadele vastu astuma. Hea karjane tegutses otsustavalt ja kindlameelselt, enesele osaks saada võivaid ohte trotsides, kindlal käel karja juhtides ja kadunud või eksinud liikmeid tagasi tuues. Olla valvas, tähelepanelik ja hoolitsev põimus omadusega olla vajadusel range, vali ja vankumatu. Kuulutades surnuks kaaskodanike Jumala – halli habemega trooniva vanakese, kes on nii koduseks mõeldud, et ilmselt kujutatakse talle ka mugavad toatuhvlid jalga – tõstab Brand ausse jõulise mehe-eas Jumala, kellesuguse esikarjaseks ja –sõduriks Brandil endal olla passiks. Kogukonnaliikmete hinged on Brandi jaoks loomad mis loomad: madalad, piiratud, tuimad, rumalad, primitiivsed; vajadustele, rahulolule ja omakasule orienteeritud. Nende õpetamine, kasvatamine ja tiivustamine tundub algusest peale mõtte ja tulemuseta tegevusena, millesse Brand talle omase kirglikkusega siiski sukeldub, sest see võimaldab taas üht ohvrit – enese pärapõrgusse kaljude ja lõikavate tuulte keskele teenima mõistes saab Brand ohverdada kõik suuremad sihid ja kõrgema lennu. Iga ohver, enesest kõige äraandmine, on aga mehe silmis kindlaim tee lunastusse.

Rääkides Brandist, hakkab hingekarjase nimetusest läbi kajama „kari“ karistuse tähenduses – nagu kodukari/Hauszuchtrecht õigus mõisnikel. Hingi kasvatada tähendab hingedes kasvatada külma, kindlameelset kompromissitust ning parim viis selleks on Brandi lähenemise kohaselt manitseda, ähvardada, hurjutada, noomida. Brand kasvatab hingi hirmus – hirmus, et iga vääratus viib Jumalast kaugemale, et isegi, kui endast on antud kõik, ei pruugi sellest ikkagi lunastuseks piisata. Ennast kaotada on ainus viis lunastust leida ja selleks tuleb lahti öelda kõigest, mis inimest mingilgi kombel seob: lahti öelda oma minevikust, iseloomust, esemetest, meelelahutustest, mälestustest; öelda lahti lähedastest ja perekonnastki, öelda lahti kurbusest ja igatsusest, aga ka rõõmust. Inimesel pole õigust millelegi peale tahte, tahtekindluse rühkida lunastuse suunas läbi lume ja üle laipade…vähemasti nii teeb Brand.

Brand mõsitab kohut kindlas veendumuses, et kui kord tema üle kohut mõistma hakatakse, leitakse ta õige olevat. Mis talle selleks õiguse ja veendumuse annab, jääb lõpuni üheselt selgitamata. Kust võtab hingekarjane õiguse otsustada tegude, tõekspidamiste ja käitumiste üle, mille üle ainult Jumalal enesel otsuseõigus on? Ja kust võtab ta õiguse mõista püüdmise asemel lõplikult hukka mõista? Kust jookseb piir tahtekindluse, kompromissituse ja sotsiopaatilise halastamatuse vahel? Kas endalt absoluuti nõudes on automaatselt õigus seda mööndusteta nõuda ka teistelt? Ligi kolm tundi kestva etenduse kohta leiab ühe, heal juhul paar stseeni, milles Brandi sõnades hurjutuste ja ähvarduste, kõige olemasoleva eitamise ja mahalammutamise kõrval positiivse programmi, paar toetavat või lohutavat sõna leiab. Nõrkusel, ebatäiuslikkusel – kokkuvõttes inimlikkusel („humanismil“ nagu hingekarjane ise põlglikult sõnab) – ei ole Brandi maailmas kohta. Pole tas kannatlikku meelt ega leebust, küll aga reavu (ira) ning tema vankumatu veendumus enese kuulutatavate tõdede ülimuslikkusest pole liiga kaugel uhkusest (superbia).
Armastuse read Brandi hinge arveraamatus on aga kaunis tühjad. Kolmest suurest kingitusest – usk, lootus, armastus – on oma elus rakendamata jätnud, tagasi lükanud kaks. Üksnes usk on Brandi hinges koha leidnud…aga mis on see väärt ilma armastuse ja lootuseta. Loomulikult armastab Brand oma naist ja poega, aga ta armastab iseenese eesmärki, lunastust veel palju rohkem. Inimliku armastuse asemel, mis selle tundjaid vastu maad surub, neid Brandi pahameeleks leivapalukese ja lähikondsete küljes kinni hoiab, selle armastuse asemel on Brandil küll kõrge ja üllas ideaal, aga selle poole liikudes ei käitu ta vähem sõgedalt ja enesekeskselt kui tema maisest eluproosast kammitsetud kaaskondsed. Ja mis puudutab lootust, siis selle jaoks ei ole kohta hinges, kus puuduvad kahtlused, kus puuduvad ootused ja ebakindlused. Lootus käib käsikäes halastusega – aga halastusel pole külmade tuulte, teravate kivide ja raudse tahtega hingekarjase juures asja. Brandil on usk ja tahe – ta mitte ei palu, ei looda, vaid TAHAB lunastust. Nii saabki ainsaks vastuseks Brandi karjele: „Näita mulle valgust, Jeesus Kristus“ olla ainult pilkane pimedus.

Nagu „Hamleti“ puhul peab trupis olema võtta Hamlet, nii vajab ka Ibseni „Brand“ väärikat Brandi. Ivo Uukkivi toob hingekarjase karakterisse tänuväärseid värvivarjundeid: siin on sirgjooneliselt marssiv jumalasulane; siin on korraks, ainult silmapilguks kogu oma senises elus ja otsustes kõhklev mees; siin on murdumise äärel balanseeriv isa ja abikaasa. Kaugusesse suunatud, siinsele maailmale pimeda pilgu vahele vilksab hetkeks midagi sooja ja elusat, kui Brand räägib oma naisega või valmistub perega tuulisest maanurgast lahkuma. Pärast saabub jälle külm konkreetsus ja tahtekindlus – sama kõle ja halastamatu kui maastik mehe ümber. Brandi kitsas, raske ja üksildane tee on teisest küljest lihtsam tee: ta ei lase ühtegi emotsiooni ega kahtlust endale ligi, ta blokeerib eos iga võimaliku kõhklusmomendi oma ultimatiivset tõde „Kõik või mitte midagi“ korrates. Empaatia on nõrkadele. Maailm on paika pandud ja Brandi omaks võetud veendumused ei kuulu ümbervaatamisele. Mõnes mõttes ju kergem viis elada, kui kõik teod ja nähtused on ära sildistatud ega lasta kunagi ühelgi argumendil oma maailmavaate pealispindi isegi mitte natuke kriipida.

„Brandi“ musta-halli gammas kandiline, konkreetne ja äärmuseni napp lavamaailm on vai-mus-tav! Ja seda ütlen mina, kes armastab värve, jälestab puhtaid pindu ja sirgeid jooni ja kellel kõik peab olema natuke larger than life 🙂 Vaese teari võtmes väga napp, samas ülimalt mitmekülgne ja funktsionaalne lavakujundus rõhutab peategelase ja tema maailma karakteristikuid. Ainus hele ja kerge asi laval on Agnese kleit esimeses vaatuses. Teised kostüümid mängivad toonides hallide-mustade nüanssidega ja erinevate tekstiilide ja materjalide tekstuuriga. Kübeke kollast (reeturi värv) vilksab foogti mantlisiilust ja Brandi ema varrukaääre alt pilluvad värvilist vääriskivihelki rasked sõrmused. Hull tüdruk Gerd lisab omalt poolt liustike heledama sini-halli värviannuse, aga tema oma hulluses oleks otsekui Brandi maailmast väljaspool ega allu seega üldistele normatiividele. Suhteliselt tühi lava, kus pole tuge ega varju pakkuvat pudi-padi; ei midagi hubaselt ja mugavalt ümarat, vaid ainult sirged jooned, mis silmale peaaaegu haiget teevad – Brandi sirgjoonelise tahtekindluse atmosfäärilisse kujundisse valatud sisu. Väga võimsaks kujuneb üldises visuaalinappuses Brandi ema suurte punnis taskutega mantel – kujund, mis võtab kokku maisuse, pragmaatilisuse (mida võib nimetada ka ahnuseks ja ihnsuseks) ja praktilisuse, heaolule suunatuse. Kui Brandi tegelaskuju joonib alla, mis võib inimesest saada, kui iseenesest õilsad omadused nagu meelekindlus, tahtejõud ja usk äärmuseni viiakse, siis samavõrra äärmusliku vastandina joonib emafiguur alla maiste asjadega tegelemise pahupoolt. Ja ehkki ta pojaga manipuleerib, teda enda omandiks peab, on ema kujus just selle maisuse ja majandusliku praktilise meele tõttu siiski sümpaatseid jooni.

„Jumal on halastus.“ Neid sõnu aga Brand enam ei kuule – looduse ime, Jääkirik, koos Brandi ja hullu Gerdiga on laviini alla mattunud. See annab siiski lootust, et lunastus võib vaatamata (!) kompromissitusele, rangusele, tahtekindlusele, kõigutamatusele, fanaatilisusele, valjusele olla võimalik siiski, olla võimalik isegi Brandi jaoks.

Henrik Ibsen „Brand“
Tõlkinud Sigrid Tooming ja Paul-Erik Rummo. Lavastus, heli- ja valguskujundus: Ingo Normet. Kunstnik: Pille Jänes.
Osades: Ivo Uukkivi (Brand), Tiia Kriisa (tema ema), Ago Soots (Einar, maalija), Katariina Unt (Agnes), Margo Teder (foogt), Meelis Põdersoo (esimene talumees), Tanel Saar (Arst, Praost, teine talumees), Liisa Pulk (Gerd, naine, mustlasnaine).
Esietendus 16. septembril 2014. Nähtud etendus 9. märtsil 2015.

Published in: on 10. märts 2015 at 21:53  Lisa kommentaar  

nota bene!

Aleksander Paali nimi tuleb igal endast lugupidaval jazzisõbral meelde jätta – see noormees on eesti saksofoni tulevik!

Tegelikult juba olevik. Aleksander Paali quinteti kontsert TAFF Clubis oli üks viimase aja absoluutselt hingetuks võtvamaid kontserdielamusi. Tempolt intensiivne, emotsionaalselt kaasahaarav, tehniliselt nii meisterlik, et kohati tundus see kooslus noorte muusikute esituses lihtsalt uskumatu! Kui uskuda klubi presidenti, oli üliandekal noormehel saksofoni õppimise kõrval võimalik hakata juristiks või tudeerida reaalteaduseid. Õnneks valis (väikese suunava abiga) saksofoni. Ahven, Remmel, Marjamaa ja Hunter andsid samaväärselt võluva loomingulise panuse. Kõik kokku oli energeetiliselt väga võimas kogemus 🙂

 

Published in: on 6. märts 2015 at 15:48  Lisa kommentaar  

Kes kardab pärdikut?

Eesti Nukuteatri väikeses saalis võtavad vastu pehmed mugavad diivanid. Ja hea ongi, sest etenduv „Ajuloputus“ on kõike muud kui mugav vaatamine.

Meie ees on Celebrity Detox Retreat´i argipäev, mis lõikab juba oma atmosfääriga iroonia vaheda noaga: külm ja kõle, peetud ja räpane. Glamuurse nimetuse taga valitseb absoluutne glamuuritus ja jõhkralt praktiline olmelisus. Terava joonega metallvoodi, tuhmunud peegel ja paremaid päevi näinud kraanikauss, meditsiinipersonali siit-lotendavad-teisalt-kiskuvad paigatud riided – iga kujunduse sentimeeter on sihipäraselt näotu, ahistav, ängistav.

Säravad silmad. Peategelase Andrew kaela ümber klammerdunud pärdiku säravad silmad. Uurimas publikut natuke ebalevalt ja samas koketselt. Celebrity Detox Retreat´is on igaühel oma sõltuvus või paine – olgu droogide, alkoholi, enesekuvandi või millegi muu näol – ja ahvid on nende sõltuvuste sümbolid. Hiilgavate silmadega, pealtnäha sümpaatsed – poevad ligidale, põimivad pikad jäsemad hellalt ümber kaela või keha, vaatavad uurivalt-uudistavalt suurte silmadega otsa ja…tõukavad vastupandamatu kindlusega kanepipläru, veinipokaali või terariistade suunas. On paindlikud, liikuvad, haprad, aga tugevad kui terasest ja mesimagusa jutuga kui on vaja oma kandjat-toitjat sõltuvuse ohjes hoida. Inimene omakorda võib mõnel hetkel meeleheitlikult püüda pärdikut enda küljest lahti rebida, puuri panna, eemale tõrjuda, teisel momendil aga tal pead silitada ja teda taga nutta. Eks sõltuvused, pahed ja painajad on ju veidi armsad ka: kutsuvad üles kaasa tundma ja kaasa elama, teevad meid nii erilisteks, isegi nagu natuke huvitavamateks ja ekstravagantsemateks kui kõik teised inimesed. Võõrutuskliiniku illusioonivabas, võikalt asises miljöös on oma enda sõltuvus ainus tuttav ja kodune element, millest kinni hoida; isiksuse tuttavaks saanud tahk, mis kõikuma löönud vaimses ja füüsilises eksistentsis tugisambaks võtta.

Ahvid on pattude ja pahede sümboliks olnud kristlikus kultuuriruumis aastasadu. Et nendega on võimalik mingil tasandil suhelda ja suhestuda, et nad on väliselt ja mõneti käitumiselt inimsarnased, on nad kehastanud inimloomuse madalamaid tahke – ürgseid, kultuuri poolt korrigeerimata käitumis- ja iseloomuomadusi. Loomusunnilise käitumise ja seda ohjeldava tsiviliseeriva filtri puudumise tõttu said neist iharuse ja saamahimu, aga ka pahatahtlikkuse-õeluse sümbolid. Saatan isiklikultki võis vahel ahvi kujul ilmuda. Surmapattude asemel hakkab ahv 18. sajandiks kehastama mõnevõrra süütumaid (ja mängulise rokokooajastu meelelaadiga paremini harmoneeruvaid) inimlikke nõrkusi ja pahesid nagu edevus, narrus, kergemeelne rumalus. Inimesteks riietatud, erinevates elulistes olukordades tegutsevate-toimetavate ahvide kujutised olid kriitilis-irooniliseks kommentaariks mõne nähtuse või isiku aadressil.

„Ajuloputuse“ suurim maagia peitub inimese ja ahvi dünaamikas: momendis, kus asjaolu, et pärdiku pead liigutab näitleja käsi ei ole üldse oluline (või läheb hetkeks suisa meelest) ja tekkib väga õõvastav tunne, et laval on võrdväärsed partnerid. Kui mitte just kaks elusolendit, siis näitleja kõrval nuku näol mingi omal seletamatul (ja häirival) kombel iseseisev teadvus- ja eksisteerimisvorm. Et inimese ja tema sõltuvus-olendi võitlus on näidendisse graafiliselt sisse kirjutatud, siis mitte ei lõhu illusiooni, vaid tugevdavad kontseptsiooni kõik momendid, kus on selgelt näha, kuidas näitleja nukku liigutab. Aga ega see olegi ju mingi imaginaarse sõltuvus-pärdiku käsi, mis veinipokaali huultele tõstab, vaid ikka inimese enda oma – mõlema nägemine ja teadvustamine saab seega osaks tõlgendusest. Näitlejad teevad eranditult vaimustavat tööd: energia vool näitlejalt nukule ja nukult publikule ning vastassuunas on sujuv, kiire, täpne. Paindlikud on poroloonist nukud ja kehaliselt intensiivsed ja ekspressiivsed näitlejad. Tantsitakse nukkudega ja tantsitakse ilma – sõnadraama, nukukunst ja koreograafia moodustavad läbipõimunud, põhjendatud seoste ja proportsioonidega lüürilis-groteskse terviku. Video kasutamine jääb natuke irrelevantseks ja küsitavaks: videos nähtavad visuaalid ei aita märkimisväärselt kaasa atmosfääri loomisele ja hoidmisele; live´s tehtavad intervjuud oma pärdikuga  on vaimukas kommentaar sõltuvusprobleemidega staaride ja reality-sarjade teemal, aga jäävad (vähemasti külastatud etendusel) tehniliselt pisut puudulikuks; näitlejate ja nukkude vahetu dünaamika väärinuks video arvelt rohkem lavaaega.

Puudust ei ole ka väikestest kõnekatest nüanssidest: meditsiinitöötajate suured kõrvad ja kitlite alt piiluvad ahvisabad – eks meil kõigil on oma pärdikud, ka neil, kes teisi pärdikutest lahti saamisel toetama ja aitama peaks. Küsimus on pärdik-peremees suhte jõujoontes. Või maailma pea peale pöördumine (või õiget pidi pöördumine), mida markeeritakse kujunduselementide külili tõstmisega.

Ja lõpetuseks: kunstitõde ei ole elutõde – reaalselt ei panda tänastes raviasutustes kokku psühhoosis ja normolekus patsiente; depressiooni ja kehakuvandi probleeme äkkilise kuluga häiretega.

 

„Ajuloputus“ (Detox the Dummy)

Lavastaja ja koreograaf Duda Paiva. Stsenaariumi autor ja helilooja Allan Segall. Nukukunstnuk Jim Barnard. Lava- ja kostüümikunstnik Kaspar Jancis. Dramaturg Vahur Keller. Lauluõpetaja Kaire Vilgats. Tõlkija Johannes Kangur. Lavastaja assistendid Manuela Sarkissyan (Bulgaaria), Alice Kirsipuu

Mängivad Taavi Tõnisson, Andres Roosileht, Kaisa Selde, Sandra Lange, Jevgeni Moiseenko

Esietendus 7. novembril 2011 NUKUs. Nähtud etendus 18. märtsil 2015.

Published in: on 19. veebr. 2015 at 16:04  Lisa kommentaar  

Võlutud!!!

Piisas mul vaid kurta lavaka tudengite “Tormi” asjalikkuse ja vähese muinasjutulisuse üle, kui maagiat ja muinasjuttu anti kulbi ja kapaga – Tallinna Linnateatris etendus “Krabat”.

Otfried Preussleri jutustus põhineb vanal legendil võlukunsti valdavast Krabatist. Legendi ümberkirjutustes, millest enamik pärineb 18. ja 19. sajandist, on kurjast mustast maagist saanud pigem abistav, ehk kelmikaski võlur. Maagia ja hinge müümise teema seob Krabatit Fausti tüüpi tegelaskujude ja lugudega ja lubab jutustust tõlgendada mitmeplaanilisemana kui pelgalt noorte meeste katsetused illusionismi vallas, tuues sisse lepingu, võimu ja allumise ning au ja ustavuse temaatika. Kui Preussleri “Väike nõid” on minu jaoks hästi tuntud lektüür ja “Röövel Hotzenplotz” pole ka päris võõras, siis  “Krabatil” oli mingil müstilisel kombel õnnestunud minu lapsepõlve lugemislaualt puududa. Aga nüüd oli avastamisrõõm seda suurem!

“Krabat” on tõeline “poistekas” ja sellisena väga lahe väljakutse teatris, mille puhul kõneldakse ju sageli pigem feminiinsest publikust ja kuhu poisid-mehed jõuavad õpetajate või kallimate pealekäimisel. Esiteks on see selgelt lugu meeste kogukonnast, seejuures rangete nõudmiste ja piirangutega suletud kogukonnast oma kindlate jõujoonte ja hierarhiatega – Koselbruchi võluveskist, kus noormehed koos Meistriga elavad võib leida paralleele nii sõjaväe kui kloostriga. Teiseks on laval 14 Linnateatri parimas eas meesnäitlejat, kelle mängus on maskuliinset jõudu, poisikeselikkust kelmikust, tõsist ja tundlikku mehisust. Ehkki lahendatud draamalavastuse võtmes, on laval toimuvas psühholoogilise sügavuse kõrval palju põnevaid, efektseid visuaalseid lahendusi ja sündmustiku tempo on sedavõrd tihe, et igav ei hakka silmapilgukski ja 3 tundi 15 minutit mööduvad võluväel lennates.

Jaagup Roometi tegevuse kohta lavastuse juures kasutaks hea meelega veel mingeid kaalukamaid sõnu kui “kunstnik”. Sest see on kokkuvõte ja allegooria tervest maailmast, mis Põrgulavale loodud on! Ühelt poolt (multi)funktsionaalne ja tagasihoidlikult toetav karkass, teisalt unenäoline, dünaamiline, kummitava jääv efemeeria. Projektstiooni ja valgusega annab tõepoolest teha imetabaseid asju ja avardada lavaruumi ja –maailma tähtede vahele ja teisele poole unenägusid. Krabati must-valged, käärilõikest ja siluetikunstist inspireeritud unenöod toovad meelde möödunud kevadel visuaalteatrifestivali raames nähtud “Hämara ooperi”, võluvalt vanamoodsa varjuteatri asemel on sedapuhku unenäod lahendatud kaasaegsemas ja dünaamilisemas filmikeeles. Must-valge visuaalia võimendab must-valget maailmapilti, mis lööb õige pisut kõikuma alles etenduse lõpuosas, kus mõnigi karakter oma tõelise palge paljastab ja headeks-halbadeks tembeldamine ambivalentsemaks muutub. Et valgusel ja videoprojektsioonil on võim ühendada atmosfäärilisse tervikusse kogu teatrisaal ja kui veski igapäevatoimetuste tunnistajaks on publik justkui eemalt, siis Krabati unenägudes ja vaimurännakutes, teeristil risti all ja lihavõtteööl külatänaval ollakse täieõiguslik osaline just tänu sellele, et meie üle ja ümber on sama, valgusega loodud maailm. Alahindamata sõna, läbielamise ja sellest sündiva psühholoogilise sügavuse kaalu, tuleb esile tõsta visuaalsust, mis ei efektitse efekti pärast, vaid moodustab ideaalsel moel orgaanilise ja asendamatu terviku lavastuskontseptsioniga. Tervikliku lavamaailma sündi toetab Ardo Ran Varrese originaallooming ja helikujundus, mille korduvad meloodiakatked jäävad palvete või loitsudena peas keerlema ja jälitama. Et sündmused on kantud ajas tagasi 17. sajandisse, toovad eriti etenduse alguses ajastuloolistes räbalates noorukid meelde “Jumala Narride Vennaskonna” . Seos ei ole mitte ainult meeleoluline, vaid toona (aastal 2010) bakalaureuseüliõpilastena laval olnud Henrik ja Karl-Andreas Kalmetist, Kaspar Velbergist, Märt ja Priit Piusist jt on tänaseks saanud Linnateatri näitlejad ja “Krabatis” nad taaskord üheskoos lavale astuvad. Inimkooslus, mis oli võimas juba tookord, on täpsem ja kogenum, aga vähemasti sama võimas ka täna.

“Krabati” kavaleht on omaette põhjalikumat süvenemist vääriv lektüür. Aga üks asi torkab sellest raamatukesest silma, mis rahu ei anna. Nimelt peatükid, milles räägitakse suhtumisest maagiasse,  nõidadesse ja mustkunsti keskajal ja uusajal. Loomulikult ei ole teatri kavaleht teadusartikkel, aga on üks väärtõlgendus, mis üha kordub erinevates lühikäsitlustes. “Veidi vabamalt kui seni said hingata 16. sajandi illusionistid” ja “Kui renessansi algusega lõppes “nõidade, saatanate ja jumalate” ajajärk, algas tehnika võidukäik” (tsitaadid kavalehelt). Tehnika võidukäik võis ju alata, aga saatanate ja nõidade ajajärk, õigemini nende tagakiusamise epohh renessansiga ja veelgi enam reformatsiooniga alles tegelikult algas. Silmamoondamist ja trikke pole kunagi nii palju peljatud ega kõikvõimalikku maagilist-müstilist nii palju otseselt saatanaga seostatud, kui 16. sajandi teisel poolel ja järgnenud sajandi algusel. Renessanss võis ju tuua usu inimesse ja huvi teaduste ja tehnika vastu, aga reformatsioon tõi kindla veendumuse Selle Maailma Vürsti mõjuvõimu – see usk ja veendumus olid vähemalt sama tugevad, kui usk kõigeväelisesse jumalasse. Õigupoolest ehk kraadi võrra tugevamgi, sest kui keskaegse lihtinimese jaoks olid kuradid kahtlemata väga reaalsed olendid, oli Jumal kindlasti võimsam – kõik maises elus juhtuv, seal hulgas kuradite tembud ja ahvatlused, said toimuda Tema loal. Inimesel oli seejuures valikuvabadus hea ja halva vahel. Inimesele antud meeleparanduse ja armulaua sakramendid olid aga võimsad ravimid erinevate kuradite kiusamise vastu. Seejuures on just keskajas suure osa rahvapärimuse juured, milles kirjeldatakse juhmi ja edevat kuradit, keda inimesel hõlpsasti tüssata õnnestub. Uusaja algust iseloomustab seega paradoks: ajastul, mil üha rohkem hakati mõistuslikult tegelema inimese ja teadustega, säilis ometi keskaegne tundmisviis, mis oli maagiahirmust (aga ka võlust) läbi imbunud. Nii kujuneski, et renessanss ja reformatsioon, mis hakkasid kahtlema kiriklikult kujunenud tavade efektiivsuses ja õigsuses, toitsid samal ajal kõigutamatut usku pimeduseriiki ja sellega seotud maagiasse-müstikasse. Räägitakse ju Martin Lutheriga seoses legendi, et talle ilmunud kuradi pihta visanud usupuhastaja tindipoti. 12. sajandil Prantsusmaal tegevust alustanud inkvisitsioon, mille esmane ülesanne on võidelda kristlike hereesiate vastu, hakkab maagi ja nõidumise väljajuurimisega tegelema just uusaja künnisel 15. sajandi lõpus. Mis puutub Euroopa äärealadesse nagu Eesti- ja Liivimaa, siis tõeline nõidadejaht läks siin lahti alles 17. sajandil, siis, kui mujal Euroopas nii renessanss kui reformatsioon oma kuldaja (ja nö inimlikkuse tõusu) juba läbi olid elanud.

Maagia ja muinasjutud on aga olemas ja omal moel aktuaalsed igal ajastul ja kui “Krabatile” võimalus anda, siis ta tuleb ja teeb teid ära.

Otfried Preussler “Krabat”

Dramatiseeringu autor ja lavastaja Diana Leesalu. Kunstnik Jaagup Roomet. Valguskunstnik Emil Kallas. Helilooja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mustkunstnik Meelis Kubo. Videokujundus Nullpiksel, Andres Tenusaar, Taavet Jansen, Aleks Tenusaar, Raivo Möllits. Koreograaf Maiken Schmidt. Lavavõitlus Indrek Sammul. Lauluõpetaja Riina Roose.

Osades: Andrus Vaarik, Märt Pius, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Priit Pius, Mart Toome, Andero Ermel, Veiko Tubn, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Maiken Schmidt, Kristiina Jalasto, Helen Männik.

Esietendus 31. jaanuaril 2015. Nähtud etendus 3. veebraril 2015.

Published in: on 4. veebr. 2015 at 16:33  Lisa kommentaar  

Torm. Selline taltsas.

EMTA lavakunstikooli 27. lend on jõudnud teatrisõprade ette W. Shakespeare´i näidendi „Torm“ lavastusega. Võib-olla ma olen noorte näitlejate suhtes ülekohtune, aga mulle näib, et see lõpptulem, millest publikul on au osa saada, kannab väga tugevasti kursuse juhendajate ja taustsüsteemiks oleva VAT teatri pitserit, mis noorte oma häält ja eripära seekord mõnevõrra tasalülitanud on. Seejuures olgu öeldud, et ma olen VAT teatri suur austaja ja mõned mõjuvamad teatrikogemused pärinevad just nende kodusaalist Rahvusraamatukogus.

Üks ja ainuke, aga see-eest kogu lavastust läbiv puudus on minu jaoks maagilisuse puudumine. Shakespeare´i „Tormi“ on käsitletud muinasjutulise näidendina, erinevalt enamikust autori ülejäänud loomingust on maagial siin oluline roll mitte praktilise tegevuse, maagia harrastamise, vaid allegoorilisuse ja poeetilisuse võtmena. Kui Hamletit või kuningas Leari või isegi Macbethi võib teatud piirini käsitleda realistlike karakteritena (nad on motiveeritud, karakterite psühholoogias ja/või arengus on personaalsusest ja motivatsioonist tulenev arenguloogika jne) realistlikes lugudes (isa vaim ja sortsid kui kunstilised detailid), siis „Tormis“ on nii maagia rakendamisel kui maagilistel olenditel liiga keskne, sündmuste arengut ja keskkonda otseselt mõjutav roll, et eitada materjali poeetilist, mitmetähenduslikku ja kujundlikku kvaliteeti. Selle poolest sarnaneb „Torm“ muinasjuttudega – muinasjutu nautimiseks ei pea uskuma, et täpselt nii kõik sündmused just toimusidki, vastupidi, teatav annus ebausutavust, ebarealistlikke ja maagilisi momente kõditab ja ergutab fantaasiat ning võimendab sõnumit kompromissitust armastusest, vaprusest või õilsusest suuremaks ja haaravamaks kui asjalik-argine maailm lubaks. Lugu ei pea, ei tohigi olla realistlik, aga see kõneleb reaalsetest, üldinimlikult peljatud hämaraladest ja igatsetud väärtustest. Nii ka „Torm“. Noppida sellest mitmekihilisest tervikust noorte siira armastuse ja aastatepikkuse vihavaenu lepitamise liinid kõlab küll väga inimliku ja õilsa ettevõtmisena, aga kusagil selles valikus on kaduma läinud just seesama maagilisus-poeetilisus-muinasjutulisus, mis näidendile õigupoolest selle tõelise võlu annab. See ei tähenda, et laval peaks tegema mustkunstitrikke (ehkki miks mitte – kus siis veel kui mitte muinasjutus) või näitama mannavahuroosas kleidis hertsogitütart ja sädelevate tiibadega haldjaid. Aga kui tegelased lausuvad ohates, et me oleme tehtud samast ainest, millest unenäod, endal pilk asjalik ja kaks jalga kindlalt maas, siis lavastuse väärtushinnangud nihkunud muinasjutulisuselt kusagile mujale. Mitte et see nihkumine oleks otseselt väär või halb, aga natuke kuivaks, liiga asiseks ja lihtsustatuks on sädelev ja salapärane „Torm“ sellega muutunud.

Valitud lavastuskontseptsioonile assisteerib kujundus, mille toonide lakoonilisus, napp joon ja asisus toetavad no-nonsense meeleolu. Lustakate leidudena tõusevad esile täringutega jalavarjud ja põrkepall kuninga narri ja teenri kostüümides. Tähenduste ja tõlgendusvõimaluste mitmetasandilisus veereb aga lavale ratastel platvormi näol, millel erinevaid tegelasi kord tähelepanu keskmesse, kord sealt ära sõidutatakse. Kujutava kunsti esteetikast, tableaux vivants traditsioonist on inspireeritud kuninga õukondlaste ranged, nurgelised, nukulikud poosid ja liigutused. Kui nõuniku (Christopher Rajaveer) ja kuninga (Karl Koppelmaa) puhul markeerib liigutuste mehhaanilisus õukonnakommete rangust ja ebaloomulikkust, siis Sebastiani (Risto Vaidla) ja Antonio (Karmo Nigula) puhul võib rääkida inimestest, keda nende endi hirmud, ihad ja võimujanu marionettidena mängitavad.

Üks suur trump, mida noorte näitlejate puhul vist küll eranditult ära kasutatakse, on hea liikuvus. Nii on Prospero valitsetava saare põliselanik Caliban (Markus Habakukk) ääretult dünaamiline ja plastiline, peaaegu tekib hirm, et näitleja mõne lihase ära tõmbab või endale muidu liiga teeb. Õige pisut mõjub seejuures häirivalt väga äratuntav väline joondumine „Sõrmuste isanda“ Gollumi järgi – miimika, kehalised väljendusvahendid ja kõnemaneer toovad meelde tolle teise fantaasiategelase. Ja nii, olles väliste võtete kaudu kinni Gollumi tegelaskujus, ei jaksa pealispinnast sügavamale vaadata, Calibani kogu tema karakteri mitmeplaanilisuses näha – ikka kipub ta jääma filmi-Gollumi lavaliseks teisenduseks. Arieli (Lauli Otsar) ja tema kaaslaste paindlik liikumine lisab etendusse muidu vajaka jäävat õhulisust ja ebamaisust.

Kui materjali jõukohasuse ja rollidega hakkamasaamise kohta pole ka tervikuna midagi paha öelda, siis Ott Raidmets Prospero keskses rollis lahendab ja vahendab osa väga nauditavalt. On tal ju ka mõjule pääsemiseks ja publiku kõnetamiseks kõige rikkamalt võimalusi – just temaga seoses võib mõtiskleda maagia olemuse ja inimese positsiooni üle teiste jõudude keskel; võib arutleda inimese iseseisvuse ja sõltuvuse üle; võib mõelda vaenu, vihkamise ja andestamise peale või armastuse ootamatu, seletamatu ja kangekaelse kompromissituse peale. Raidmets saab ootamatult hästi hakkama tütre üksinda üles kasvatanud isa ebakindluse esitamisega, kui on aeg oma lapsele iseseisvus ja vabadus anda. Tõreda ja karmi pealispinna alt kumab läbi haprust, kahtlusi, kindlusetust, kas ta on suutnud olla selline mees ja selline isa nagu soovinuks. Sama dünaamika töötab ka suhetes Arieliga – võimsa maagina Prospero küll käsutab ja kasutab haldjate teeneid ja ometi aimub Arieli käitumisest ja tema kõnelustest Prosperoga, et ehkki sunnitud teenistusse, ei ole ta allaheitlik ega alandunud, vaid omab isegi teenija positsioonis mingit raskesti määratletavat võimu hertsogi üle. Just see praktilise maagi ja tõelise, loomupärase maagilisuse, Prospero ja Arieli dünaamika toob lavastusse intriigi ja sädet.

Kokkuvõttes on lavakate „Torm“ tore, kenasti tehtud ja publiku ette toodud lavastus. Aga natuke liiga hillitsetud ja korralik – bakalaureusetöödes võiks kasutada veel eksisteerivat võimalust mitte kõike mitte päris õigesti ja perfektselt teha, võimalust natuke tormata ja tungelda ja unenägudes hõljuda.

W. Shakespeare „Torm“

Tõlkijad: Jaan Kross ja Peeter Volkonski

Lavastajad: Peeter Raudsepp, Katariina Unt, Laura Kalle. Kunstnikud: Maret Kukkur ja Katariina Unt. Koreograaf: Rauno Zubko. Muusikalised kujundajad: Laura Kalle ja Karl Koppelmaa. Valguskunstnik: Sander Põllu. Tehnilised lahendused: Raul Õispuu.

Osades: Ott Raidmets (Prospero), Ester Kuntu (Miranda), Markus Habakukk (Caliban), Lauli Otsar (Ariel), Karl Koppelmaa (Alonso), Mehis Pihla (Ferdinand), Risto Vaidla (Sebastian), Christopher Rajaveer (Gonzalo), Karmo Nigula (Antonio), Jürgen Gansen (Trinculo), Karl Laumets (Stephano)

Esietendus 6. novembril 2014. Nähtud etendus 27. veebruaril 2015 Hobuveskis.

 

Published in: on 1. veebr. 2015 at 22:36  Lisa kommentaar  

unistada unustatud unistused

Teatrikülalise võtab Theatrumi saalis vastu kuivanud lehtede ja natuke kopitanud villaste tekkide lõhn, mis tuletab meelde tühje väärikaid vanu maju, lapsepõlveaegseid herbaariume, sügisesi surnuaedu, odavaid niiskeid üüritube. Vahel öeldaksegi – surma lõhn. Ehkki sobivam oleks vist öelda lootusetuse või unustuse oma – mitte surm, vaid need kaks, mis ähvardavad tulla veel enne teda, on ju need, mis oma rõhuva raskusega hinge kinni võtavad.

Tegelikult on sünge esmamulje – endassesulgunud poosides inimkujud mulla hõngust raske õhuga hämaras saalis – petlik. Theatrumi “Päikesetõusutund” on, nagu hea kirjandus või teater ikka, ühtaegu väga nukker ja väga lustlik, õhuline, elus ja hingega. Ja tegelikult väga helge ja lootusrikas – aga selle lootuseni jõudmiseks, päikesetõusutundi välja jõudmiseks, tuleb enne käia ära läbi öö.

Tarmo Songi avamonoloog ehmatab deja vu efektiga: mõtte- ja väljenduslaad (sõnavalik, lausestus) mõjub sedavõrd tuttavalt, et võiksin vanduda, et olen neid sõnu varem kuulnud või lugenud. Ja teksti tonaalsus: kahetsus tegemata tegude, ütlemata sõnade, unistamata unistuste ja käest lastud võimaluste pärast, aga ometi kuidagi leplikus, iseenda ja maailmaga rahu teinud võtmes – see kõik kõlab lähedase, tuntu ja tuttavana. Kui edasi areneb lugu ühe väga noorte ja teise, vanade inimeste paari vahel, siis Tarmo Songi tegelaskuju loob nende ümber metafüüsilise atmosfääri, vaatleb toimuvat distantsilt nagu pärast surma või suurt leppimist. Ka tema võinuks olla (ja ilmselt oligi kord) Noor Mees esimese armastuse avaldamise elevuses ja temaski on kübeke Vana Mehe blaseerumust. Nii ühinevad Tarmo Songi tegelaskujus (metategelases) see elu, mis võinuks olla sellega, kuidas see võinuks lõpuni kulgeda sellega, mis tegelikult oli. Üle-elulist dimensiooni ja vaatenurka võimendavad lühikesed mitmetähenduslikud fraasid, mida tegelased omavahel tempokalt risti-põiki pilluvad ja millele erinevad lause- ja tunderõhud annavad erinevaid tõlgendusvõimalusi. Kui ootame, siis tuleb. KUI ootame, siis tuleb. Kui OOTAME, SIIS tuleb. Ja oodata võib erinevaid asju: teist inimest, telefonikõnet, lootust, armastust, päikesetõusu – mis lõpuks tunduvad kõik olevat selle ühe ja kõige tähtsama ootuse erinevad ilmnemiskujud. “Lootus on, kui lugu ei ole,” kõlab tegelaskuju huulilt, mille peale tahaks vastata, et lootus on alati. Lootus (spes) on isegi siis, kui lootjat ei ole. Nii triivivad lavastuse noored rõõmsa lootusrikkuse ja lootuse pelguse vahel, vanad ei mäleta enam, kuidas ja mida täpselt, aga lootus kui selline, iseenese õiguses eksisteeriv jõud on tärkamisvõimeline neiski ja elu lõpusirgel ehk veelgi elavama ja jõulisemana kui varem.

Ootavad ja loodavad nad kõik muidugi armastust. Ehkki päris hästi nagu ei julge loota. Ja hoopis hirmuäratavaks muutub olukord siis, kui armastus nende ees seisab. “Ma ei ole seda ise valinud!” teatab Tüdruk, sest talle tundub, et ta ei saa öelda jah tundele, mis ei tulegi nagu päriselt tema seest, vaid kusagilt väljast; mis on talle ette antud ja peale pandud ja millest mööda või kõrvale pääseda ei tundu olevat ühtki võimalust. Olukord, kus ainuke võimalik valik ongi öelda jah, sest muid valikuid mängulaual lihtsalt ei eksisteeri. Võimalus öelda ei on pelgalt illusioon, mida tegelikult ei eksisteeri. Omamoodi leplikkuse õppetund – saatuse ehk iseenda eest ei pääse. Otsus ootab juba, et ta langetataks. Ja armastus (nagu ka usk ja inimlik lootus) on otsus. Tüdruk ja Poiss langetavad lõpuks otsuse armastada on on sellel hetkel õnnelikud. Vana Mees ja Vana Naine on aga mingil hetkel, ühel neist sadadest hommikutest, mil nad kõrvuti ärkasid, jätnud või unustanud otsuse langetada. Ja siis veel ühel hommikul. Kui ei ole otsust, siis ühel hetkel ei ole enam ka armastust – armastust selle olemuslikus, ontoloogilises tundeid, mõistust ja tahet haaravas ja ühendavas tähenduses, millest (tõsi, küll usu kontekstis) räägib näiteks Masing. Nüüd ootavad ja kardavad Vanad kõrvuti surma ega ole kindlad, kas surmas saavad õiged ja valed otsused, otustamata jätmised ja suhted klaaritud. Ja seepärast, kuni on veel aega, on ka lootust ja võimalust leppimiseks ja teineteise ning iseenda uuesti leidmiseks.

Äratust elule – päris elule koos kõigi selle keerdkäikude ja otsustusraskuste, aga ka armastuse ja lootuse ja leppimisega – sümboliseerib põnn: väikelapse välimusega nukk, kelles on koos meelekindlus ja meelerahu, elurõõm, elamise julgus ja lihtsus. Nii ta siis kohmakalt tatsab ja heljub, üldistav kujund meie südametunnistusest. Ja et kõigist võimalikest kujunditest on valitud just põnn, toob meelde Rostand´i “Cyrano”: “Arm mul kasvab seal…ja seob…mu keelt ja kättki. See kuri põnn… mu hing…ta meelest on…ta kätki” (2007:141). Ja nii nagu “Cyrano´s” surmab põnn armastusele ruumi tegemiseks hinges uhkuse ja kahtluse, nii seegi põnn tõukab, sakutab, julgustab, raputab elule ja armastusele kõiki nelja armastajat. Ja milline on see elu ja armastuse kutse ja jõud, see paistab Noorte säravatest silmadest – nende sära ulatus läbi pimeda teatrisaali tagumise toolireani välja!

“Päikesetõusutunniga” teeb lavastusmeeskond sammu näitleja- ja sõnateatrist natuke kõrvale. Ehkki sõnal, tekstil ja näitlejatöö hingestatud ehedusel on siingi kanda põhiroll, on sellele delikaatselt lisandunud nukukunsti ja visuaalteatri tehnikaid, mis lubavad tervikut tunnetada ja haarata rohkem atmosfääri , meeleolude ja kujundite kaudu. Theatrumi kui minimalistliku ja eheda, inimese keskse teatri kontekstis mõjub väike flirt visuaal-etenduskunstidega väga värskendavalt.

“Päikesetõusutund”

Autor ja lavastaja: Mirko Rajas. Kunstnik: Ann Mirjam Vaikla. Helilooja: Ekke Västrik. Koreograaf: Tiina Mölder. Valguskunstnik: Oskar Punga. Kostüümid: Kristel Maamägi. Grimmikunstnik: Karoliina Saatpalu. Nukud: Ene Mellow, Olga Bulgakova, Toivo Müürsepp.

Näitlejad: Johanna Aus, Jonathan Peterson, Anneli Tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Anna Kristin Peterson või Katri Pekri, Jakob Tulve.

Nähtud esietendus 9. jaanuaril 2015 Theatrumi saalis.

Published in: on 15. jaan. 2015 at 22:32  Lisa kommentaar  

Ekseldes võõras unenäos

Kui ühe ja sama lavastuse erinevatest järelkajadest võib leida nähtu tituleerimist teatrikatarsiseks, aga ka tõdemust, et 100 minuti asemel oleks paremini töötanud samateemaline 10-minutiline performance, siis vähemalt minus tekitab see mõnevõrra uudishimu. Tõde on enamasti ju siiski kusagil vahepeal. Ehkki NO Teatri puhul võib ka vabalt juhtuda, et tõepoolest ongi ainult kaks äärmuslikku võimalust kogetuga suhestuda – sa kas vaimustud või vihkad seda.

Retseptsiooni neutraalsus ja/või ükskõiksus tundub eriti teatri kontekstis kõige ebaõiglasema ja ohtlikuma tulemusena. On ju teater kõigis oma protsessiosistes inimsuse ja inimlikkusega sedavõrd lahutamatult seotud: seda käivitab inimlik mõte või kogemus, seda antakse edasi teiste inimlikele kogemustele tuginedes läbi inimkeha võimaluste. Teater/lavastus/mäng tugineb uskumatul hulgal habrastel inimestevahelistel kokkulepetel: kokkulepetel toetada, austada, usaldada teisi ja iseennast selles intiimses loomeprotsessis. Selle protsessi tulemus peaks vaatajas kutsuma esile mingi emotsiooni – kas või negatiivse, sest maitsed-eelistused ja vastuvõtuhorisondid on erinevad, aga see peaks sisaldama mingeid niidiotsi, millest vaataja saab kinni haarata, mingeid fraase, motiive, kujundeid, millega tugevalt personaalselt suhestuda. Ene-Liis Semperi lavastatud „Tüdruk, kes otsis oma vendi“ on nagu võõra inimese unenägu, mille keskele ja mida vaatama sattuda – nagu oleks mingid loo- ja ideekatked, märgid ja kujundid; saad aru, et kellegi jaoks eksisteerivad siin seosed ja tähendused. Aga see ei ole sinu unenägu, see on kellegi teise oma ja selle mõjuvus ja tähenduslikkus eksisteerib tema, mitte sinu jaoks. Ja nagu teiste inimeste unenägude puhul: kuulad ära, kui sulle sellest jutustatakse, paremal juhul oled natuke intrigeeritud selle seletamis- ja tõlgendamisvõimalustest, aga seesmiselt kehitad õlgu ja lähed eluga edasi. Nii võis ka etenduse lõppedes saalist lahkuva publiku nägudelt lugeda mitte intrigeerivat ja edasiviivat uudishimu vaid pigem nõutust, mida ilmselt isegi ei paigutatud ega mõtestatud meeldib-ei meeldi skaalal, vaid hämmastunud õlakehituses.

Inimsuse aspekti arvesse võttes on peaaegu uskumatu, kuidas on võimalik teatris saavutada olukord, et nähtav-kogetav inimestevaheline kommunikatsioon (mida teater ju on… või võiks olla) on absoluutselt steriilne. Isegi kui võtta ideaaliks, et näitlejad ei etenda, vaid mängivad omavahel ja publikul on privileeg selle juures kohal viibida (E. Epneri intervjuust E.-L. Semperiga), peaks/võiks mingi emotsionaalne laeng siiski ka publikuni ulatuma. Tõsi, laval on emotsioone külluses, aga nende nakatamisvõime (L. Tolstoi kohaselt üks kunsti peamiseid kriteeriumeid) on neutraliseer(it/un)ud. Publikul on privileeg olla kohal. Ja olla eiratud.

Kohalolek ja valmisolek. Lavastuse lähtekohaks on arusaam, et kui meie suurim unistus astub uksest sisse, vaatab ringi ja istub diivanile, siis me ei ole selleks valmis. „Kes kaotab pea. Kes südame. Kes sirutab käed välja, kes surub käed tasku. Kõik annavad endast parima, nad panevad välja viimase, panevad välja oma parima mina“ (tsitaat lavastuse kodulehelt). See kirjeldus on kahtlemata tõsi – harva, kui suudame oma eludes päriselt kohal olla ja veel harvem oleme valmis nendeks tõeliselt olulisteks hetkedeks, mis meie elusid lõppeks defineerivad. Aga unistustega kipub veel olema nii, et kui ühel päeval see suur, kirglikult ja meeleheitlikultki unistatud unistus kätte saada, siis selgub, et see pole see pole see. See, mis me kätte saime, ei ole ikka päriselt see, millest unistasime. Või oli me unistus algusest peale kuidagipidi kõver ja tegelikult me siiski päriselt ei tahtnud seda, millest fantaseerisime ja mis ühel hetkel meie ees seisab.

Unistadagi võib ju mitmel moel: unistus võib olla mingi baaslootus, mitte eesmärk või siht iseenese õiguses, vaid taustsüsteem, olemise vorm; või siis jälle mingi väga konkreetne asi/seisund/staatus vms ja ennastunustav rühkimine selle suunas.  Kindlasti eksisteerib kvalitatiivne erinevus soovide, ideede, fantaasiate (teostamiseks, täitmiseks ja kätte saamiseks) ja unistuste, nende tõeliste (mida on ehk parem mitte kätte saada) vahel, aga kes seda täpselt määrata võib… Kõige tõenäolisemalt me ei võtaks poose, ei tooks patju ega sebiks veinipokaalidega, kui unistus me diivanil istuks – oma kohalolematuses me ilmselt lihtsalt ei märkaks, et see ongi See ega suudaks seda uskuda. Või siis teistpidi – oma elu protagonistidena kujutame ilmselt ette, et unistus (kes või mis see ka oleks) on meist kuidagi huvitatud; et isegi kui meie oleme need, kes unistuse kui millegi kauge poole püüdlevad, siis hetkel, kui unistus teoks saab oleme meie selle olukorra keskmes, selle peategelased. Aga mis siis, kui unistusel pole meist sooja ega külma, kui meie, kes me unistust enda sees truult kasvatanud oleme avastame ühtäkki, et meie unistus on meie ees, aga meie ei ole selle olukorra keskmes, võitja positsioonil – et me ei ole tegelikult selles üldse olulised?

Aga unistuste juurest tagasi lavastuse juurde. Selle mängu mõjuvaima osa moodustavad helimaastikud, milles kombineeruvad mütsud, kolksud, ohked, lauanõude kõlin, karjatused, klaverihelid ja kõrgete kontsade kõpsumine kord paisudes kurdistavateks müramassiivideks, kord suubudes sentimentaalseteks klaveripaladeks. Lained, intervallid, rütmistatus. On põnev jälgida, milliseid kõlalisi, aga ka otse füüsiliselt tuntavaid kooslusi erinevad hääled ja häälitused järgmisena võtavad. Ja siis vaikus. Märkimisväärselt suur osa mängust kulgeb vaikuses, mis peaks olema absoluutne. Aga mis ei tööta. Kui saalis on korraga üle saja inimese, siis vaikust – helide puudumise mõttes – ei eksisteeri: keegi hingab raskelt, keegi luristab ninaga, kellegi kõht koriseb, keegi kohendab end toolil. Kas pole ehk vaikus teatrisaalis samuti üks unistustest – ideaal, mida pole olemas, aga mida ikkagi püütakse? Ehk on võti absoluutide asemel kontrastides; täiusliku vaikuse lootusetu püüdmise asemel mängida järskudele klaaridele erinevustele või peentele nüanssidele.

“Tüdruk, kes otsis oma vendi”

Lavastaja-kunstnik: Ene-Liis Semper. Muusika: Jakob Juhkam. Osades: Rea Lest, Jörgen Liik, Raivo E. Tamm, Marika Vaarik ja Eva Klemets.

Esietendus: 13.11.2014. Nähtud etendus 29.12.2014.

Published in: on 1. jaan. 2015 at 18:11  Lisa kommentaar  

surnud lehed ja elus mõte

Surma hinda soovitatakse küsida surnutelt. Aga elamise hinda? NO Teatri lavastus „Tõde, mida ma olen igatsenud“ tegeleb mälu ja surmakultuuriga võttes selleks geniaalse alusmaterjali – Mats Traadi „Harala elulood“. Surmast mõtlemise ja selle mõtestamisega on aga nii, et mingil kombel peaksid need mõtted peegelduma igapäevasesse elusolemisse ja sellele raami-taustsüsteemi-lisaväärtuse andma.

Surmakultuuri teema ei pruugi olla otseselt seotud päevakajaliste sündmustega – olgu kiriklike või seadusandlikega – kuid näib lähimineviku kultuuri- ja mõttemaastikul laiemalt esile kerkinud olevat. Näiteks 2013. aasta Aasta kodaniku tiitli pälvinud Marju Kõivupuu, kes on andnud silmapaistva panuse just surmakultuuri, matusekombestiku ja surma mõtestamise uurimisse. Samuti tegeles osaliselt surmakultuuriga tänavune Tartu visuaalse kultuuri festival Maailmafilm (15.-22.03.2014). Hiljutisematest näidetest Olev Remsu artikkel „See sõna sest surmast…“ 7. novembri Sirbis ja Meelis Oidsalu 3. oktoobril samuti Sirbis ilmunud teatriarvustuse pealkirjaga “Suremise häbi” NO lavastuse teemal. Seega paistab huvi ja mure eestlaste surmakultuuri pärast olevat kunsti- ja kultuurimaastikul väljendusvahendite ülene.

„Tõde, mida ma…“ algab ootusärevust tekitavalt ja lootustandvalt. Traadi nappide proosaliste puänteeritud epitaafide esitamiseks on valitud samuti napp, ehk veidi ebalev ja abitugi, nii koloriidilt kui meeleolult proosaliselt hall-pruun väljenduslaad. Eriti selgelt tõusevad ansamblis seejuures esile näitlejad kes tõesti sajaprotsendiliselt kohal on ja iga lavasekundi ja hingetõmbe selle kohalolekuga täidavad: Juhan Ulfsak sikutab kampsunivarrukat pool sentimeetrit kõrgemale – ja on huvitav. Intensiivsus on huvitav. Hillitsetud, pingestatud keskendatus on huvitav. Ja see töötab NO laval suurepäraselt. Seniks kuniks. Sest umbes poole etenduse pealt muutub register, lisandub NO-le signatuureks saanud jõuline füüsilisus, mõtestamisvõimalusi hakatakse otsima läbi kaose esilekutsumise. Ja hakkabki igav, sest midagi sellist oleks antud laval juba nagu näinud. Olnuks imeliselt hõrk ja täiesti revolutsiooniliselt ootamatu, kui etendus oleks otsustatud lõpuni välja kanda esimese poole vaikses, pisut kohmetus ja rõhutatult hinnanguvabas laadis. Et etenduse lõpus veelkord vaikse ja napi lähenemise juurde tagasi pöördutakse, päästab palju (sest viletsat lõppu teatavasti ei andestata) ja aitab kammerlikul laadil etenduse muljetes siiski valitsema pääseda.

Nii nagu „Harala elulugudes“ leidub üksjagu elulugusid, mis sooja muige suunurka toovad, jagub nalja ja naeru ka NO lavastusse. Sest kus on öeldud, et eluline absurdihuumor Sealpool otsa peaks saama. Mis aga päriselt raamatkaante vahelt lavale üle ei kandu, on sügav humanism. „Harala elulood“ on proosalised ja just selle olmelisusega on need ühtaegu ka minu ja tema ja kõigi saalis istuvate inimeste ja üldse kõigi inimeste elulood. Ja selles argisuses, mis lõppeks saab kõigi elude ja üldse elusolemise ühisnimetajaks, kehastub ja väljendub inimeseks olemine, inimlikkus ja elusolemine kõige üldisemal-üldistavamal tasemel. Hinnanguvaba humanistlikku üldistust, implitsiitset jaatust nende (ja meie) elude eksistentsile ei saabu. Ja nii jääb puudu ka positiivne programm: vaataja ees on küll tõdemus, et elu ongi asine ja argine, et eestlase surmakultuurist on puudu pidulikkus, rahulik väärikus ja üldinimlik sügavam tasand, aga miks seda tasandit otsida ja kuhu nende otsingute käigus pilku pöörata, selles osas lavastus appi ei tule.

Provotseeriv, aga see-eest positiivsema alatooniga on siia kõrvale Olev Remsu artikkel „See sõna sest surmast…“, mille kirjutamist on motiveerinud mure üha kalestuva ühiskonna pärast, milles on ambivalentseks muutunud  vastutuse ja eetikaga seotud teemad. Rikkalikult näiteid surma mõtestamisest, pärinegu need keisriteaegsest Roomast (“Rooma keisritel oli pagana lihtne, nemad teadsid, et nendest saavad pärast surma jumalad,” O. Remsu) või kaasaegsest islami või katoliku traditsioonist (“Katoliikliku emotio ja religio loodud toretsemine katoliku kalmistutel lööb meie maa mühkami pahviks. Ehk vaatab ta kõõrdi, sest tema terve talupojamõistus ei adu, milleks on hullu moodi raha maha maetud?,” O. Remsu), illustreerivad autori seisukohta, et surm ja surma mõtestamine on olnud keskseks teemaks inimkonna ajaloos ning praegune nihe mõtestamisest loobumise suunas on ärevusttekitav. Rääkimata kõigist kunstiteostest Bernt Notke „Surmatantsust“ üliküllusliku ja vitaalse barokk-kunstini, mida elu ja surma mõtestamine looma motiveerinud on. „Lahmiva“ väljenduslaadi taha on peidetud autori kartus sekulariseerumise käigus inimesele olemuslikult oluliste mõistete ja väärtuste kõrvaleheitmise pärast.

Ja sellisena – sisaldades rohkem kui 21000 tähemärki surmast, matusekommetest ja surmakultuurist on Remsu artikkel suunatud hoopis elususele, tõdemusele, et meie arusaamad surmast mõjutavad seda, kuidas me elame. Kõneledes surmast räägib artikkel tegelikult elus olemisest ning  väärtustest ja vastutustest, mida mõtlevate elusolenditena teadvustama peaksime. Ega anna Remsugi otseseis õpetussõnu, milline see uus, 21. sajandi inimkonna surmakultuur olema peaks, aga illustreerivate (positiivsete) näidete ja eeskujude kaudu mõjub antud mõtisklus mitte pelgalt probleemile viitava, vaid lahenduste poole vaatavana.

Muldsed toonid ja kuivanud lehed NO laval toovad aga meelde aastaaja, mida Eestis päris sellisel kujul õigupoolest ei eksisteeri (vähemasti mina pole näinud) – le temps des feuilles mortes, mis Lääne-Euroopas tundub kestvat terve igaviku, nagu talve ja uut kevadet, muutust ja murrangut ei tulekski enam kunagi. Õnneks enamasti ükskord ikka tuleb.

Tõde, mida ma olen igatsenud

Autor Mats Traat, lavastaja ja kunstnik Vladislavs Nastavševs. Mängivad Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Juhan Ulfsak.

Esietendus 13. septembril 2014 NO99 teatri suures saalis. Nähtud etendus 16. novembril 2014.

Published in: on 17. dets. 2014 at 13:28  Lisa kommentaar  

Püsida lootuses

Mitmes intervjuus on Erkki-Sven Tüür tunnistanud, et Nõukogude Liidu “viljastavates” tingimustes kadus ühel hetkel motivatsioon ja mõtestatus ansambli In Spe jaoks luua – ärakeelamise oht, ainult kohaliku (ja mitte just maailma suurima progressiivse roki) publikuga piirduv kuulajaskond, olematu võimalus oma loominguga laiema auditooriumi ette jõuda. Seda suurem on rõõm, et aeg-ajalt leitakse siiski põhjust kas ise kokku tulla (nagu 2009. aastal) või muid huvitavaid võimalusi In Spe loomingut esitada. Nagu ansambli Heliotroop käsitluses Mustpeade majas Tüüri autoriõhtu raames.

Esiteks juba on Heliotroop teistsuguse instrumentidekooslusega kollektiiv. Teiseks on tegu hoopis teistsuguse vaimsuse ja hingamisega inimkoosluse-mõttekaaslusega. Tüüri enda ja tema loomingu kristlik taust on üldteada ja see kristlikkus väljendub minu kõrvale süsteemse, struktureeritu, artikuleerituna. Kui peaks kuidagi püüdma sõnastada ansambli Heliotroop vaimsust siis võiks seda võrrelda panteismiga – abstraktsem, laialivalguvam, aga omas kerges kaootilisuses helgem. Eriti võluva kontrasti moodustab In Spe loominguga Kirke Karja pala „Oktoober”: elemendid oleksid nagu sarnased (kõrgkvaliteetne tekst, sümboolika kirikutornist tühjuseni ja tagasi), aga mõju on diametraalselt erinev. Kui In Spe puhul suunab nii tekst kui helikeel „viimsete asjade” poole, siis Karja kompositsioon ja napp loodusluule kutsuvad otsima ja märkama imet väikestes argistes momentides, tuulehoos, igas hingetõmbes. Olles In Spe loomingust muusikaliselt vist kõige kaugemal, on Karja pala sellele mingil hingelisel ja vaimsel tasandil ometi võrratult lähedal. Ehkki Kadri Voorand tunnistab kontserdi alguses ausalt üles et ega nad päris kindlad ei ole, kuidas seaded välja on kukkunud, siis on see vabandus küll asjatu: kontserdil on olemas nii In Spe kui Heliotroop – lugupidavas, orgaanilises, elusas koosluses.

Muusika kõrvale lihtsalt ei saa ka mainimata jätta, et Tüür on nauditav kõneleja-esineja ja sobiks suurepäraselt lektoriks-professoriks. Jagan selles osas oma endise professori nägemust heast õppejõust ja/või lektorist – teadmisi jagada ja otseselt õpetada saab teatud piirini, lektori peamine funktsioon ja ülesanne on oma kuulajaid vaimustada, inspireerida; jagada ja vahendada oma armastust ja kirge valdkonna vastu ja selle põlemisega innustada põlema oma kuulajaskonda. Just seda inspireerivat põlemist aimub rikkalikult Tüüri esinemismaneerist. Ja nagu näha on seesama jätkuvalt inspireeriv, uusi suhestumis- ja tõlgendamisvõimalusi pakkuv kvaliteet olemas In Spe loomingus ja sealt teiste muusikute poolt ka üles leitud. Lootuses on jätkusuutlikkus. Ja rõõm.

11. detsembril 2014 Mustpeade maja Taff Club´s
Tribute to In Spe. Heliotroop
Kadri Voorand (vokaal), Meelis Vind (klarnet), Eno Kollom (trummid), Kirke Karja (klaver), Mingo Rajandi (kontrabass), Madis Meister (kitarrid)

Published in: on 12. dets. 2014 at 01:13  Lisa kommentaar