pilte ühest etendusest

“Adamson-Eric ad astra” vajab veel natuke küpsemisaega, aga arhiivimaterjalidele tugineval ülelennul Adamson-Ericu elust on potentsiaali nii kunsti(muuseumi) kui teatri rikastamiseks.

Kavalehe ja autorite enda sõnade kohaselt on kõik selles etenduses tõde: tuginetud on A-E kirjavahetusele, kunstnikku puudutavatele riiklikele dokumentidele, K. Kirme koostatud monograafiale. Lavastus ise on muidugi pigem miniatuuride kogum kui monograafia. Ja kas igal sammul ajaloolist tõde taga ajama ja arhivaalidest leitud lauseid kasutama peaks, on ka omaette küsimus. Kunsti ajalugu on kunsti ajalugu ja teater on siiski teater. Aga muidugi seda toredam, kui ka lavastuses kõrva taha pandud fakte julgelt edasi jutustada võib kartmata nende tõeväärtuse pärast.

Pisut konarlik on esialgu veel teksti esitus. Tegelaskuju jooned on selged ja karakter hästi tabatud ja edasi antud, aga tekst kipub mõnes kohas meelest minema või kiire kõne momentidel oma selgust ja täpsust kaotama. Sellised ebakohad torkaksid vähem silma, kui tegu oleks ansamblietendusega: tähelepanu hajub, järgmine tegelane võtab jutujärje üle jne. Et laval on üks näitleja oma tugevuste ja nõrkustega, langeb kogu võimalik tähelepanu ka viimastele. Mõndagi ebakohta aitaks leevendada mitte kiirendatud, vaid normaalses kõnetempos esinemine – jääksid ära mõned sõnalised koperdamised ja enese parandamised.

A-E elulugu siin ümber jutustama ei hakka, samuti mitte 20. sajandi algupoole Pariisis valitsenud meeleolusid ja õhkkonda. Esile tooks aga paar väga andekat lavastuslikku leidu, mis annavad etendusele omapärase näo.

Täring.

Etenduse ainukordsus ja ajalisus võimenduvad. Täring ütleb, kas järgmiseks lavapildiks pakutakse publikule  Berliini kooli või Pariisi Koloniid, Pariisi maailmanäitust või A-E isikunäitust. Iga etendust on natuke õnnemäng: läks nii, aga oleks võinud minna ka teisiti. Või läks nagu minema pidi? nagu eluski?

Varjud.

Pildis “Hispaania kiri eestilikkusest” näeme pigem kaht temperamenti kui kaht inimest – eestilikkust ja hispaanialikkust – arutlemas elu ja kunsti üle. Tugev valgus loob näitleja selja taha seinale inimesest pikemaid varjusid. Just nende imposantsete varjude abil tulevad kummalegi temperamendile omased hoiakud ja liigutused esile, muutuvad piirkondi ja rahvaid üldiseloomustavateks.

Mõmmi.

Väike tumepruun traksidega viigipükstes pehme mängukaru kehastamas A-E’d. Siiras ja heldimapanev. Mõjusam kui näitleja kehastamas A-E’d kirjutamas kirja oma tulevasele.

Millegi nii hingematva ja sõnatuks tegevaga nagu seda oli Novecento seekordse lavastuse puhul tegu ei ole. Aga natuke laagerdumist ja see täiendab väärikalt eesti kunstnikest kirjutatud näidendite rida. Õlivärvi, kohvi ja burgunderi lõhna on juba tunda.

Published in: on 21. jaan. 2009 at 15:50  Lisa kommentaar  

sinna ja tagasi

Pühendatud “Ilu nimel” JM-le.

 

Ma tagasi tahan kord Rooma.

Rooma, kus algus ja lõpp.

Kõik teed viivad Rooma ja mitmed neist viivad sinna läbi Emajõe Ateena (mitmeski mõttes). Kõigest hoolimata olen senini oma esteetiliseks ja intellektuaalseks mekaks pidanud pigem Pariisi, mida tean kohati paremini, kui Tallinnat ja tartut kokku. Elu ise on näidanud, et minu teed viivad plaanidest ja soovidest sõltumata pahatihti lõpuks ikka ja jälle Pariisi. Nagu see peakski nii olema, nagu mina ja see linn kuuluksime kokku. Võttes arvesse, kui intensiivselt Rooma vastu hakkas minu soovile teda külastada (ärajäänud reisid, segadused piletite ja öömajaga jne), siis tundus, et ilmselt pole mõeldud, et mina peaksin Rooma saama, seda pole ette nähtud. Aga läksin. Peaaegu vägisi. Ja sain aru, et kui on üks koht, kus olla, siis on see Rooma. Ja Rooma sai aru, et ma pean seal olema. Pean.

Kõik on kummaliselt tuttav. Võib-olla on iga suurlinn teistega natuke sarnane ja kui sa oled tundma õppinud ühte, siis tunned mingil määral ka kõiki teisi? Tuttav mitte nende hetkeliste deja vu momentide tähenduses, mis on põgusad ja mööduvad ja pisut hirmutavad. Rooma oli teistmoodi tuttav. Püsivalt, kindlalt ja turvaliselt. Mitte nii nagu ma oleksin seal varem olnud, vaid nii nagu ma oleksin jõudnud kohta, kus olema pean, kus koht ja mina hingame ja liigume ühes rütmis. Harmoonia. Kokkukõla.

Liigume koos. Ees Raffaello Santi

ja mina,

viis aastasada järel.

Vahel paljude põlvede usk ja tusk,

et pokaalid on tühjad ja pidu lõppenud just,

et järel vaid maalid /—/

Kunsti ja elu piir on selles linnas hägune, vähemalt on seda minu jaoks. Ühtemoodi illusionistlikud laemaalid on ja Sant Ignazio di Loyola kirikus ja Via del Corso suvalises põiktänavas asuvas väikeses pühakojas. Ja teise advendi hommikul on rahvast täis nii need väikesed, meie jaoks nimetud pühakojad kui leksikonidest tuttavad Santa Maria del Popolo ja Santa Maria dei Miracoli. Kuulsatel seinamaalidel ei ole tähtsust, kui rahvas peab seal samas, nende seinte vahel oma igapühapäevast teenistust. Prioriteedid on teised, perspektiiv on teine. Need kirikud ja kabelid ei saa olla kontekstist välja rebitud ruumid, mille reprosid kunstileksikonist vaadata ja mille toel teadust teha. Nad ei saa seda olla, sest nad on reaalne ruum reaalsete inimeste tarbeks, kelle elu nende vahel kulgeb. Päris elu, päris Bernini ja Caravaggio keskel. Ja see elu, see, mis oluline, ei mahu fotodele. Ja käsi ei tõuse võtma fotokat, kui kogudus põlvitab ja palub.

Väga tugev äratundmine, et kõik need suured, raamatutest õpitud kunstiteosed on päriselt olemas. Ja neil on palju olulisemaid tähendusi, kui olla kunstiajalooline mälestusmärk.

Ave Maria, gratia plena,
Dominus tecum,
benedicta tu in mulieribus,
et benedictus fructus ventris tui Iesus.
Sancta Maria mater Dei,
ora pro nobis peccatoribus, nunc, et in hora mortis nostrae.
Amen.

Roomal on kummalised moodused vabandust paluda, et ta minu saabumist igati takistada püüdis. Teise päeva õhtul küsisid Itaalia päritolu tüdrukud minult Trevi purskkaevu juures tänavanurgal teed mind kohalikuks pidades. Teise päeva õhtul jõudsin Santa Maria Maggioresse, just hetkeks, kui algas teise advendi ametlik, paavstlik missa. Pisut liig, kas pole? Mina, kes ma pole isegi mitte meie karemeelsesse luterlusse ristitud, sattun oma esimesel Itaalia reisil teisel päeval juhuslikult paavsti (vabandust, Rooma peapiiskopi) missale. On ilus ja hirmutav kui kellad hakkavad lööma ja sajad inimesed samal ajal palvet loevad. Valgustust ei tule, küll aga teadmine, et kõrvutades luterlust ja katoliiklust on viimane mulle sümpaatsem, suurest sest on mõjuvam. Need võimsad dekoreeritud kirikud ja uhked atribuudid lihtsalt panevad tajuma, et on midagi võimsamat ja vägevamat kui meie. Kõlab ilmselt ketserlikult, aga katoliikluses on rohkem elegantsi ja suurejoonelist jõulisust. Ja samas hämarate kõrvalkabelite intiimsust ja turvalisust, kuhu ei ulatu muu kiriku müra ja kus Roosikrantsi Maarja skulptuuri vaadates tulevad pisarad iseenesest silma.

Roomas saab barokk elavaks.

Siis ära lähen

Ja palju ma ei taha

lihtsalt matke mind maha

kusagile Rooma Peetri kiriku taha

Maarjamaal

Ma leidsin ennast Roomas jälle üles. Mul polnud aimugi, et ma oleksin kadunud olnud.

Ilu nimel. Kunsti nimel. Elu nimel. Kõik kolm on ime.

Leek kustub ja meelest kaob Rooma.

Sirguvad närvid ning külmaks vaob pea,

kui õhtul õhku tõusta tuleb.

Riia lennujaama jõudes ei suutnud teha muud kui lennujaama peldikus nutta. Lohutamatult. Paradiisist väljaajamine? Võimalik. Seda kindlam on teadmine, et järgmine advendiaeg leiab mind taas Igavesest Linnast.  

(Kasutatud JM luuletusi)

Published in: on 2. jaan. 2009 at 11:10  Lisa kommentaar