Dada ei ole surnud – …

… ta on 76-aastane ja kannab nime Ismo Kajander.

Kajanderi näitus on praegu üleval Kiasmas, korrus allpool Robert Mapplethorpe´i kõmulisest retrospektiivist. Kajanderist ei kõmutse keegi. Ka minul ei olnud mingit erilist ootust ekspositsioonisaali sisse astudes. Tegelikult olin kuni viimase hetkeni veendunud, et Mapplethorpe´i kõrvale rohkem muljeid ühte muuseumipäeva ei mahugi (ikka see 2 tunni ja 100 visuaali reegel). Õnneks avanes iseliikuv uks õigel hetkel ja ma astusin sisse. Sest see, mis Kajanderi näitusel juhtus, oli maagiline (ja mitmes mõttes palju inspireerivam kogemus kui kuulsa fotograafi looming korrus kõrgemal).

Esimene mulje on nagu oleks astunud pausi peale pandud sürrealistliku filmi sisse. Aga mitte sürrealism ei ole see, mis tähelepanu püüab, vaid absoluutne tardumus. Nagu oleks kõik need erinevatest juppidest ja koostisosadest kokku kombineeritud ja komponeeritud tegelased just sel hetkel hiirvaikselt paigale jäänud, kui vaataja sisse astus, et siis, kui saalid on taas tühjaks jäänud, oma toimetuste juurde tagasi asuda. Kitse pea, luige tiibade ja tont teab, kelle/mille juppidest koosnev assamblaaž tundub silma nurgast piiluvat, et „ no vaata mind juba ära ja loe etikett ära ja liigu edasi – mul pole aega sinu pärast siin terve päev paigal olla“. Ei saa olla päris kindel, kas mina vaatan kellakappi topitud katkist vanamoodsat pupet või jõllitab tema mind. Õnneks on näitusesaalides teisi külastajaid veel – muidu hakkaks päris kõhe. Samas on kummaline kirjeldada kehastunud staatilisusena näitust, mille esimeses saalis (või viimases, sõltub, kummalt poolt siseneda) võtab vastu kineetiline kunstiteos. Aga võib-olla just selle assamblaaži liikumine loobki kujutelma, et liikumine on potentsiaalsena olemas ka teistes teostes ja ootab ainult võimalust realiseerumiseks – nad hakkaksid kohe liikuma, kui mind, paigale distsiplineerivat külastajat ei oleks. Ja nii nad siis kükitavad oma postamentidel või põrandal, pingestatud võimalikust, aga väljendamata, kanaliseerimata liikumisest.

Näituse pealkiri „Anartist“ viitab Kajanderi enese liikumisele ja positsioneerumisele kunstiväljal. Allusioon sõnaga anarhism on sihipärane – Kajander eirab tavapäraseid (isegi 21. sajandi mõttes) kunstnikuks olemise ja kunsti kontseptsioone ning rõhutab teadlikult oma mittekunstisust. See on antikunst. Mitte selles mõttes, et tegu oleks mittekunstipäraste (ebaesteetiliste) esemetega – ehkki ka seda võib ette tulla. Esteetiline meel on pealegi erinev ja ilu on vaataja silmades. Kajanderi antikunst tähendab, et need kompositsioonid ei püüa olla midagi muud, kui nad on: tamiili otsas kõlkuv lusikas ongi lihtsalt tamiili otsas kõlkuv lusikas ja hammasrattaid täis kleebitud mängukohver ongi täpselt see, millisena see meile paistab. Loomulikult võib soovi korral otsida erinevaid tähendusi kunstitsitaatidest ühiskondlike allegooriateni – ja kes otsib, see kindlasti ka leiab. Aga Kajanderi kunsti mõte on olla uus realism – realism selles tähenduses, et asjad, millest see kunst koosneb, ei püüa mängida, esitada, etendada kedagi/midagi muud – need on täpselt need, mis nad on. Lusikas on lusikas. Nukk on nukk. Katkine mäkerdatud lõuend on katkine mäkerdatud lõuend. Realism.

Ja grotesk. Pika Pariisi slepiga kunstniku loomingus on selgelt märgata sümpaatiat mängulise, spontaanse, iseennast ja maailma mitte liiga tõsiselt võtva dadaismi vastu. Dadaismi kummalisus ja kummastavus ei ole teadlikud ja tahtlikud, nagu kippus juhtuma sürrealismi kompositsioonidega hoolimata autorite väidetavast automatismi praktiseerimisest. Dada tahtis lõbutseda; lõbutseda kodanlikke piire ja head maitset tunnistamata; ühis- ja seltskondlikke reegleid ignoreerides; vahendeid, meetodeid ja kanaleid valimata, õigemini kõiki võrdselt hääks pidades. Dada on temperamentne, vastutustundetu, hoolimatu. Ja selles kõikide normide, reeglite, hea maitse eitamises tekkisid kummaliselt unenäolised, segadusttekitavad, mõistatuslikud, tihtipeale mitte just maailma kõige esteetilisemad, aga kummaliselt – ühtaegu intrigeerivalt ja eemaletõukavalt – lummavad teosed. Sama traditsiooni jätkab ka Kajander. Mõnele teosele tegelikult ei tihkaks väga lähedale minna, aga see kummaline kunsti- ja psühholoogiline fenomen, inetuse esteetika, tõmbab ligi. Ja mingi omamoodi nostalgilisus: vanaaegsed esemed, natuke kulunud, katkised, kandmas mingi teise ajastu hõngu ja vaimsust – nagu vanaemade aegsed katkised nukud, mahajäetud karussellid, tolmused pleekinud fotod.

Lisaks näitusesaalides valitsenud veidrale, aga heale ja inspireerivale energeetikale on erakordselt sümpaatne tõsiasi, et Kajander on tänaseni aktiivselt tegutsev kunstnik, kelle elus ei möödu põhimõtteliselt päevagi ilma stuudios nokitsemiseta. Ja teeb tänaseni neid dadaistlikke koerustükke.

Ismo Kajander „Anartist“ Kiasma II korrus kuni 9. august 2015.

Published in: on 28. mai 2015 at 20:06  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2015/05/28/dada-ei-ole-surnud/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: