vaikusest loodud

Proloog

Passioon – vaimulik oratoorium; põhineb enamasti Evangeeliumide tekstidel ja kirjeldab Kristuse kannatusi ning ristisurma; kuulus ettekandmisele Vaiksel Nädalal, eriti Rooma riituse Tenebrae teenistusel

Passioon – kirglik kannatus

Passioon – kirgliku olemise kvintessents (Toomas Suuman P.-R. Purje raamatus „Johannese passioon“)

 

Valgus

Kunstnik-lavastaja Robert Wilsoni sõnade kohaselt ei ole ruumi ilma valguseta. Valguse määravat panust igasuguse lavamaailma ja –atmosfääri loomisel rõhutavad paljud teisedki teatrikunstnikud. Alles õige valgus annab õige tunnetuse, loob materjalid ja meeleolud, lähedused ja kaugused. Valgusel on võim muuta tasapind kaugusesse suubuvaks lõpmatuseks ja ruumisügavus helendavaks ekraaniks. Valgus on kõige paindlikum meetod värvide ja vormide, aja ja ajatuse loomiseks, erinevate maailmade loomiseks. Valgus võib näidata, aga võib ka varjata.

Päris alguses, kui kõlavad „Sequentia“ helid ja lava valitseb pimedus, millest murrab läbi üks vertikaalne valgusjoon (Wilsoni marker ajale, samas kui horisontaalne joon fikseerib ruumi), mõjub see visuaal väga tuttavlikult. See on mingi kvalitatiivselt erineva tegelikkuse kutse, mis meieni jõuab valguse lummava, kättesaamatu (vahest ei tohigi kätte saada?), nukra, lootusrikka kiire kaudu. Ja meenub üks konkreetne maal. Tegelikult ei sarnane maal ja lavavisuaal kuigivõrd: lava tumedate pindade ja peene valguskiire asemel on maal keemilistes sini-rohelistes toonides, detailirohkem, koloriidilt ebanaturalistlik, aga siiski lähemal konkreetsele loetavale ja tõlgendatavale reaalsusele kui abstraheeritud lavailm. Nii et kokkuvõttes ei sarnane lava ja maal tegelikult kuigivõrd… aga kannavad siiski sarnast intensiivse helenduse ja eleegilise kutse hingust. Maal, mis mulle kangastus, oli Maimu Vannase „Vaikus“.

Pärast kontsert-etendust kava lugedes joonistus vaikusega seoses välja eriti kaunis seos: Arvo Pärt nimetab vaikust igasuguse loomise olemuslikuks algseisundiks – ilma vaikust kuulamata, vaikust respekteerimata ei saa sündida ka heliloomingut. Vaikus, paus kui midagi püha, algseisund, millest kõik on loodud. See teatav tardumus – aga mitte seisak, vaid meditatsioon – vahatilgana hangunud valgus ja vaikus nii maalis kui nootide vahel on see, mis ennast kõige intensiivsemalt otsima ja endaga kaasa helisema kutsub.

Wilsoni kasutatava valguse koloriit on eemalolev: valdavalt külmad hallikas-valged valgused siniste spot´idega. Külm koloriit tekitab distantsi, kauguse tunde; külmas valguses kümblev maailm mõjub rõhutatult karge, kauge, kättesaamatu, teispoolsena. Aadam läheneb publikule, aga jaheda tonaalsusega taustsüsteem hoiab tema maailma auditooriumi omast selgelt eemal. Tungiva, nõudliku, agressiivsegi, aga soojendava ja lähendavana mõjuvad see-eest sooja spektriga prožektorid „Miserere“ osas – see on ootamatu intensiivne tung ja liikumine publiku suunas, auditooriumisse suunatud ehmatav, aga kaasa haarav energiavoog.

 

Dünaamika

Panna masse laval sebima, ei ole eriline lavastustehniline probleem. Panna väheseid valitud figuure sentimeeter haaval välja mõõdetud režiis liikuma, on võrreldamatult palju keerulisem ülesanne. Ja see on just see, mida Wilson on teinud. Kui iga noot ja iga vaikus nootide vahel vastab ühele hingetõmbele (Pärt), siis vastab igale noodile ja hingetõmbele üks peaaegu nähtamatu mikroliigutus. Alles kogunedes, palju pisikesi täpseid liigutusi ühtjärge, loovad kokku silmaga märgatava liikumise. Nähtamatu muutumine, kulgemine, mille toimumist me peaaegu ei täheldagi, üllatume alles siis, kui selles püsivas samasugususes on toimunud liikumine: astutud samm, tõstatud käsi, kulgetud ühest lavaservast teise.

Intervjuudes on kunstnik-lavastaja korduvalt rõhutanud oma soovi igati vältida tähelepanu röövimist Pärdi muusikalt – et inimene ligi 95% informatsioonist visuaalsel teel vastu võtab, on selline olukord kerge juhtuma. Niisiis peab laval toimuv, arenev, muutuv, olema piisavalt delikaatne, et asuda heliloominguga dialoogi, mitte seda varju jätta, mitte sellelt tähelepanu eemale tõmmata, vaid toetada. Väga intensiivse ja vaheldusrikka dünaamika selline kontseptsioon välistab – visuaalia konkureeriks sel juhul liialt helikeelega. Järele jääb liikumine kui meditatsioon – pigem sisemine kui väline.

Ja liikumine kui mehhaanika – ettekavandatud, ettekirjutatud, fikseeritud, filigraansuseni täpne. See ei ole tundest, emotsioonist välja kasvav orgaaniline liikumine. Nende liigutuste põhjus ei ole näitlejas või lavakarakteris, tema tunnetuses ja läbielamises, vaid formaadis. Iga liigutus on allutatud lavastaja tahtele ja lavastustervikule. Ja sellisena, absoluutse allutatusena, haakub omal kombel Pärdi teoste impulsiks oleva religioossusega (tekstilise, looja isikliku) – enese suurema, võimsama, vahel arusaamatu, aga eiramatu terviku osa, vahendaja ja väljendajana mõtestamisena. Näitleja on marionett, aga ta on seda ju omal tahtel, keegi ei ole teda sundinud Wilsoniga koostööd tegema ja tema allumine lavastajakontseptsioonile on vabatahtlik. Nagu on vabatahtlik allumine kummardamine ikooni ees või põlvitamine adoratsiooni ajal.

 

Kujund

Wilsoni lavamaailm ei ole loetav-tõlgendatav tavapärases lavasemiootilises mõttes. Vaatajale ei anta selget raamlugu, taustsüsteemi, millesse nähtavad elemendid paigutada ja mille najal neid ühe-kahe-mõtteliselt kontekstualiseerida. Traditsioonilises mõttes narratiivi ei eksisteeri, ehkki Aadama itkemisest kogu inimkonna pöördumiseni Jumala poole halastuse ja armu järele paludes võib soovi korral genereerida samuti jutustuse, inimkonna loo. Aga see lugu ei ole jutustav, pigem tunnetuslik – mitte niivõrd lugu ise, kui see, kuidas meie end selle loo sisse paigutame, loo enese ja selle visuaalsete lavaelementidega suhestumine, on keskne küsimus.

Kui käsitleda kujundit kui hüpet üldistusvõimes, siis on Wilsoni loodud lavailm ühest küljest täis kujuneid ja teisalt kõik kokku üks suur kujund. Aga mitte intellektuaalne, vaid visuaalne. Ja kui soovite – füüsiline. Minu maitse jaoks siiski liiga abstraheeritud ja üldistav – need kujundid on suisa liiga üldised, seos konkreetsete helide, Pärdi muusika ja loomingu vaimsusega jääb nõrgaks. Tsiteerides minu teatrikaaslast: kontsert oli võrratu ja laval toimuv isegi ei seganud muusika nautimist. Intervjuudest ja kavaraamatust lavastuskontseptsiooni lugedes tundub see kõik ilus, kahtlemata on Pärdi muusikas olemas visuaalsena tõlgendatavad elemendid, aga minu jaoks toimisid lavastuses vaid mõned kooslused, pigem valgusmaastikud, mis helimaailmaga huvitava koosluse lõid (kogu visuaalia oleks vabalt võinud olla lahendatud ainult abstraktsete valguspindade ja spektri muutustega). Ehkki Wilsoni eesmärk ei olnudki kunagi püüda Pärdi loomingut illustreerida, jäi suhe kujundite, visuaalsuse ja helide vahel minu jaoks liiga hapraks, et tõeliselt mõjuvat, erinevaid tajumehhanisme haaravat tervikkogemust pakkuda.

 

Epiloog

Mis puutub Noblessneri Valukotta kui kultuuriürituse toimumispaika, siis eirab see keskkonnana peaaegu kõiki kaasaegsete uurimuste kohaselt sotsiaalse kultuurisündmuse asetleidmiseks vajalikke tingimusi: ligipääs sündmuspaigale ei loo liminaalset meeleseisundit (pigem tuleb jälgida, et lombist läbisõitev auto märjaks ei pritsiks või ei ebatasasustel kingakontsi ei murraks) – liminaalsust kui religioonifenomenoloogias kasutatavat mõistet täheldas meie kaasaegsete vaba aja veetmise ja kultuuritarbimise viiside juures antropoloog Viktor Turner. Samuti on kultuurisündmustega (teatris, kontserdil, muuseumis käimine) seotud teatud ritualiseeritud käitumismudel (Carol Dunkan), mille järgimisele keskkond samuti kaasa ei aita. Igasuguse täiskasvanud publikule suunatud ürituse toimumispaiga oluline komponent on sotsiaalne ruum, kus kohtuda ja koguneda, lävida, mõtteid-muljeid vahetada ja selle kaudu kogemusi emotsionaalses mälus paremini kinnistada – sellist ruumi Valukoja praeguse ruumikasutuse juures napib.

 

Arvo Pärt, Robert Wilson „Aadama passioon“

13. mai 2015 Noblessneri Valukojas

Published in: on 17. mai 2015 at 22:39  Lisa kommentaar