Fwd: Kiri

Jan Kaus „Kiri“, Looming 04/2015

Esimene asi, mille peale ma mõtlesin lugedes aprillikuu Loomingus Jan Kausi „Kirja“, oli, et Sa peadksid seda lugema. Nii palju-vähe kui ma Sind tunnen, julgen arvata, et see kõnetaks Sind. Liigutaks. Paneks kaasa resoneerima. Selle teksti sisemisel rahulikul loomulikul rütmil on see vägi sees küll. Selline tekst võiks sündida jalutades, lauseid sammude rütmis seades, majade fassaadide arhitektuuri vaheldudes ühelt mõttelõngalt teisale liikudes. Vahepeal nostalgilisel pilgul vanalinna kohviku aknasse kiigates, kus ühel õhtul, vahetult enne sulgemist, sai istutud ja kus nüüd päevaturistid grupis vitriini ees sädistavad. Nii võiks kirjutada, kui väga varahommikune päike murdub veel magava linna paekiviseintel ja munakivide vahel on läbipaistvad hallalõngad. Kui pere magab kodus soojas toas, kõik on hästi ja turvaline. Ja igatsus, isegi igatsus on kuidagi kodune, taltsutatud, teretulnud nagu sõber, keda harva näeb, aga kes siiski kogu aeg meeles püsib.

Aga ega ma tegelikult Sinu arvamuse osas sellesse loosse kindel olla ei saa – me pole Sinuga Kausi loomingust kunagi rääkinud. Nagu ka paljudest muudest asjadest.

Mina olin Kausi loomingu suhtes üsna ükskõikselt meelestatud – tema varasemad lood tundusid hõredad ja proosalised. Jah, ma tean, nüüd Sa ütled, et argipäev ongi hõre ja Tšehhov on ka proosaline! Aga siis tuli „Tallinna kaart“ nagu ilmutus – see oli korraga nii minu raamat, kui üldse olla sai. Les lieux de memoires – mälupaigad. Õnnelike kohtumiste pargialleed, nukrate lahkumiste tänavanurgad, kohvikulauad, mille taga otsustati saatuseid. Kas või pisikesi ja proosalisi. Aga tähtsaid. Tähtsaid mitte kellelegi teisel, ainult meile. Et mul endal on kohutavalt halb emotsionaalne mälu, siis on lohutav mõelda, et need kohad, unustamatute õhtute paigad jäävad meid mäletama, et meid jääb nende siduma mingi niidistik.

Just sellest Kaus kirjutabki. Unustamatutest õhtutest (Vila-Matas viitega Pessoale). Armastuse ruumist ja armastuse ajast. Aja- ja ruumihüpete võimalikkusest. Niidistikust, mis seob meie tänast meie unustamatute eilsetega ja võib-olla sama unustamatute homsetega, mis kusagil juba ootavad.

Armastuse fenomenoloogia – sõna otseses mõttes. „Kirja“ idee süvastruktuurist mitte ainult ei aimu, vaid vaatab selgelt ja julgelt vastu Mircea Eliade religioonifenomenoloogia tänaseks klassikaks saanud käsitlus – sakraalse aja ja ruumi kvalitatiivne erinevus profaansest. Eliade käsitluses rituaalid mitte ainult ei loo ühendust, silda algse, jumaliku loomistöö ja ajaga (pühadusega), vaid taaskehtestavad selle – kõik ajad on praegu, püha on siin. Selle läbi inimene mitte ainult ei matki Jumala loomislugu ja sakraalseid algsündmusi, vaid aja kvalitatiivne erinevus võimaldab tal endal olla osa nendes sündmustest – tema saab osaks nist ja sündmused reaalselt osaks temast. Midagi sarnast juhtub Kausi Kirja Kirjutajaga – ta mitte ainult ei meenuta unustamatuid õhtuid oma armastatuga, vaid need õhtud, nende hetkede eriline kvaliteet on tema jaoks kogu aeg reaalne ja presentne. See õhtu (õhtu kui üldnimetus teatud meeleseisundile) kehastub Armastatus – tema on see õhtu ja õhtu on tema. Eliade fookus pühadusele on asendunud fookusega armastusel, armastuse ja igatsuse olemusele.

Nii nagu Eliade järgi on loogiline, et sakraalset aega ja ruumi väärtustav inimene soovib nendes tingimustes viibimist üha pikendada ja teeb selleks kõik endast oleneva, nii tundub loogiline, et sarnaselt võiks käituda Kirja Kirjutaja – iga hinna eest alal hoida, taaskehtestada enda ümber ja enda sees armastatuga seotud aega ja ruumi. Aga… Unustamatud õhtud, mälupaigad on unustamatud seetõttu, et nad on haruldased. Meid lämmataks nende hetkede intensiivsus, kui prooviksime neid igapäevale laiendada.

Jääb igatsus. Kaus ütleb, et romantika on eemalolekus ja temaga võib ju nõustudagi. Vahel on just eemal olles eriti selgelt tunda, kuidas me inimesi ja hetki endaga kaasas kanname. Igatsus, mis nagu ei olegi igatsus, sest selles on kogu aeg allhoovusena teadmine nende inimeste seletamatust lähedalolekust. Nagu eelmisel nädalal Riias varakevadiselt kargetel tänavatel huupi jalutades olid Sina mul igatsusena kaasas. Ausalt – ma ei teagi, miks just Sina. Aga olid. Ja see tunne, see vaikne igatsus, oli kuidagi kodune ja turvaline.

Loodan, et minu tõmmatud paralleelid Eliadega eemale ei peleta. Ja tegelikult on Kausi „Kiri“ kordades lihtsam, loomulikum ja klaarim kui minu peas sündinud seosed ja mõtisklused. Lihtne ja liigutav. Loe, kui mahti saad.

Ole hoitud!

28. aprill 2015, London

 

Published in: on 28. apr. 2015 at 21:11  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2015/04/28/fwd-kiri/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: