elu on kunst!

Disclaimerina olgu öeldud, et ma ei ole absoluutselt objektiivne. Seekord olen ma igasugusest objektiivsusest (kas või näilisest) valgusaastate kaugusel. Esiteks selle pärast, et kunstide säilitamine ja interpreteerimine, kunstidest kirjutamine ja kõnelemine, kunstide elamine ja hingamine toob mulle leiva lauale. Ja sära silma. Iga Jumala päev. Teiseks, sest ma saan väga kurjaks, kui keegi võtab rokokood nimetada „tühiseks ja eputavaks“.

 

Kui Lev Tolstoi raamatu „Mis on kunst?“ traagika seisneb selles, et Tolstoi oli seda kirjutades kibestunud, aga kirglik 70-aastane, siis „Lõpetuse ingli“ traagika on selles, et Õnnepalu ei ole 70. See ausus ja konkreetsus ei saa olla sama, vähemasti ei peaks olema.

 

Ei tasu lasta ennast sügismaastike meditatiivsetest meeleoludest eksitada  – „Lõpetuse ingel“ ei ole rahulik raamat. See on fragmentaarne, lühikestest päevikusissekannetest või mõttevinjettidest kooslus, kus teemad kohati jõhkra konkreetsusega nappi tekstikorpusesse kokku surutakse, et lehekülgi ja päevi hiljem siis nende juurde taas, vähe teise rakursi alt tagasi pöörduda ja edasi mõelda. Sellises katkendlikkuses muutub tekst kummastavalt laetuks ja pingestatuks, nagu õhk enne tormi – kunagi ei või olla päris kindel, kas see hinnang, mis loetud lõigus teatrile või kirjandusele anti on selleks korraks lõplik (napid tekstilõigud on väga konkreetsed ja mõjuvad deklaratiivsetena) või tasub kaasa noogutamise või pahaselt pearaputamisega natuke oodata, sest tuul jõuab veel mitu korda pöörata enne, kui mõte lõpuni mõeldud saab. Nii et mingit teist (uut) moodi ootusärevust on selles raamatus.

 

Ja natuke ootamatut mässumeelsust. Lugeja on tuttav autoriga, kes vaatleb ja konstateerib. Leebelt naeratades, eemalt vaadates, mitte sekkudes. Harjumuspäraseks saanud eemalseisja ja vaatleja positsiooni asemel on autor seekord võtnud aga aktiivsema rolli – nii Tolstoi, modernism, näitleja kui teised inimkultuuri elemendid saavad oma osa. Deklaratiivselt. Rõhutades kunstide väärtust kõiges kahelda ja küsimusi esitada, pannakse needsamad kunstid järgmises lauses paika. Hinnanguid jagavalt. Öeldes, et kirjaniku käes pole kaalusid ja ometi leides paljutki kultuurimaastikul kerge olevat. Otsekui veenmaks lugejat ja kirjutajat ennast, et tema ei ole oma loomingusse, kirjanik-olemisse kinni jäänud, et ta tahab ja julgeb teha midagi teistmoodi, kui temalt oodatakse ja harjunud ollakse. Et seda kõike – kunste – ei tasu nii tõsiselt ja nii südamesse võtta. Kui kõik võivad puusalt tulistades hinnanguid anda, miks siis mitte vahelduseks ka tema. Seda enam, et dialoogipartneriks on Tolstoi oma dogmadest kubiseva kunstikäsitlusega.

 

Niisiis, osaliselt vastusena, või vähemasti tõukununa Tolstoi raamatust „Mis on kunst?“ sündinud „Lõpetuse inglit“ lugedes tekib natuke seda moodi tunne, et krahvi impulsiivne „tõesti, ma teile ütlen“ stiilis parreesia on nakkav olnud. Võiks öelda, et Õnnepalu on „Lõpetuse inglis“ enda kohta – ootamatult – kirglikum kui tavaliselt – see on ühtaegu kibestunud vana ja vihase noore mehe kirglikkus. Ja olgu see siis matkitud, üle võetud või endast leitud impulsiivsus, ei lase see „Inglil“ olla raamat rahu otsimisest ja leidmisest. Inimene, kes otsib rahu ja soovib, et teda rahule jätaks, ei kirjuta raamatut või vähemasti ei avalda seda. Avaldamine kutsub esile diskussiooni, kõmu (LR sarjas ilmunud „Lõpetuse ingel“ müüdi läbi 1,5 nädalaga. Kellel soovi raamatut soetada, siis Solarise Apollos peaksid veel mõned eksemplarid olema), dialoogi. Mitte vaikust. Ja rahu. Avaldamine on selles kontekstis ikka leebe provokatsioon, dünaamiline akt, aktsioon; mitte „juhtuda laskmine“, vaid juhtumise algatamine või suunamine.

 

Õnnepalu teoste üks karakteristikuid on ikka olnud mingi implitsiitne helgus ja lootusrikkus, mis lõpuks kõlama jääb. Nagu kerge, vabanenud hingetõmme. Ma ei ole ühe lugemiskorraga päris veendunud, kas see hingetõmme seekord olemas on. Kas dialoog surnud suurmehega sai peetud; kas kibe meel sai puhtaks kirjutatud; kas teatri(avalikkuse)le sai andeks antud? Otsad jäävad lahti. Otsad jäävad muidugi alati lahti, aga enamasti tundub, et viimaste ridade kohal klaarib taeva selgeks või langeb esimene lumi. Seekord hakkab sadama vihma…

Published in: on 11. apr. 2015 at 21:05  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2015/04/11/elu-on-kunst/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: