Mäletan Tartu Uue Teatri lavastuse „Keskea rõõmud“ esietenduse lõpus, pärast 2,5-tunnist improvisatsioonilist müttamist näitlejate ohet, et tahaks nüüd veel midagi teha, midagi mängida, mingit rolli või misanstseeni või… Ja sinna õhku see ohe jäi. Pikk stsenaariumivaba, ainult näitlejate enese- ja üksteise tunnetusel põhinev etendus oli maha peetud, nii näitlejad kui publik vaimselt ja füüsiliselt väsinud ja vähemasti väliselt oli tõeks saanud „Keskea rõõmude“ printsiip – teha laval ainult seda, mida ise tahame. Ometi jäi kogu selle vabaduse juures viimase mõttena õhku rippuma just igatsus rolli või stseeni või dialoogi või millegi, millegi järele… Toona nagu tänagi viis see mõttele, et äkki kõik raamid ja struktuurid ja karkassid ei olegi nii pahad; äkki leiab üks osa meie vabadusest oma tõelise ja julge väljenduse just nendele karkassidele toetudes – need pakuvad teatud skeletti, et me ei peaks püsti ja koos püsimise pärast muretsema ja saaksime energia priilt suunata oluliste asjadega tegelemisse. Narratiiv, misanstseenid, rollijoonis – neid kõiki võib käsitleda näitleja vaba loomingulisust ahistavate piirangutena, aga samahästi võib neid näha näitleja abivahenditena, mille toel ja mille kaitsvas (sest paljudel reeglitel ja ettekirjutustel on eelkõige kaitsev iseloom) süsteemis on näitlejal võimalus julgelt oma eripära ja andega tööd teha ja neile väljundeid otsida.
„Zebra“ on selles käsitluses korraga tagasiminek ja edasiminek. Tagasiminek, sest aluseks on võetud Martin Alguse näidend, mis – ehkki fragmentaarne ja improvisatsioonile või hetkega kaasa minekule piisavalt ruumi jättev – pakub siiski nii vaatajatele arusaamise kui näitlejatele esitamise baasiks oma struktuuri, ajalise-ruumilise loogika, isegi midagi rollide – või pigem tüüpkarakterite – laadset. Sellega oleks Uus Teater astunud nagu sammukese tagasi turvaliste traditsiooniliste teatrivormide poole, tõmbunud tagasi „teeme, mis tahame“ juhtmõttest, äraproovitud ja ilmselt laiema publiku positiivset retseptsiooni teeniva, hõlpsamini arusaadava ja jälgitava teatri poole.
Samal ajal omandab näitlejate vabadus „Zebra“ karkassi toel hoopis uue, väljendusrikkama ja – nii paradoksaalne, kui see ka kõlab – loomulikuma väljundi. Raamid aitavad. Raamid aitavad esitada armukesse kõrvuni armunud abielumeest või moodsalt iseseisvat, püsisuhte ja paikseks jäämise ees hirmu tundvat naist või maksimalistist-perfektsionistist edukat abikaasat. Need võivad olla stambid ja neil tüpaažidel ei pruugi näidendis kuigi palju liha luudel olla, aga need on mingid märksõnad, mis tervikut koos hoiavad ja sellega näitlejate käed vabaks jätavad – näitlejad ei pea kõige muu hulgas energiat kulutama sellele, et nende tegevuse kogutervik üldse kuidagi koos püsiks ja mingi kõnetavusjõu omandaks. Kuna suur tervik ei nõua nii palju tähelepanu ja pingutamist, on vabadus seekord palju loomulikum, intiimsem ja – taas paradoksaalsel kombel – leiab lahenduse mitte niivõrd näitleja ja publiku, kui näitleja ja näitleja vahel. Publikul on justkui austav ja eksklusiivne võimalus seda tõelist vabadust ja lähedust kõrvalt tunnistada. Seejuures ei panda vaatajat vuajööri rolli, vaid kõrvaltvaataja kogemus on soe, vahetu, isegi heldimusttekitav.
Nagu sebra triipudes leiab vaheldumisi musta ja valget, nii leiab laval esitatavatest inimsuhetest vaheldumisi hoolimist ja reetmist, otsustavust ja abitust, lootusrikkust ja tüdimust. Kellelegi ei tunta kaasa ja kedagi ei tembeldata süüdlaseks, sest kõik lood on palju keerulisemad, siiru-viirulisemad, kui esmapilgul tundub. Ja mingi osa loost jääb alati kõrvaltvaatajate ja pealtnägijate, aga vahel ka asjaosaliste eneste eest varjatuks. Läbiv on usalduse küsimus: kuidas usaldada teist inimest, kuidas usaldada iseennast, kuidas söandada usaldada elu ennast, kus ainus püsiv suurus on muutumine – linnade, töökohtade, meeleolude, tunnete muutumine.
Tegevuskohtade muutumine on nappide, aga selgete märkidega fikseeritud. Armunud/armukesed ja nende vasttärganud, isegi veel mitte päriselt sõnastatud või väljendatud tunne paigutuvad valgusribadest risttahukasse, muust maailmast eemal, eraldatud. Vaid paari argise detailiga visandatakse ka need muud maailmad, argised keskkonnad ja inimsuhted, millest armunud eemale on tõmbunud. Vaimukas on Piret Simsoni venivast tekstiilist kostüüm, mis väljendab korraga Abielunaise mõningast hoolimatust oma välimuse suhtes, viitab ehk ka enese käestlaskmisele ja on samas ka omalaadne trikotaažist kaitsekest, millesse ennast koos kõigi oma ebakindluste ja neuroosidega kerra tõmmata.
„Lihtsalt mängida, ilma erilise mõtteta“ seisab lavastuse kavalehel. Tegelikult on olemas nii mõte kui lugu kui mäng. Ja seekord võib mängu puhul isegi uskuma jääda, et näitlejatel tõesti on laval omavahel ja koos publikuga hea ja mugav ja vaba olla.
„Zebra“
Tartu Uus Teater
Tekst: Martin Algus. Lavastaja: Ingomar Vihmar. Kunstnik: Illimar Vihmar. Valguskunstnik: Taavi Toom. Muusikaline kujundus: Ingomar Vihmar. Laval: Piret Simson, Katrin Pärn, Ingomar Vihmar, Janek Joost.
Esietendus 7. märts 2014. Nähtud etendus 30. märts 2015 Vaba Lava saalis.
Susapesa's Weblog 
Lisa kommentaar