tremendum et fascinosum*

Näitus lubab surma, ilu ja gootikat kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris ning jääb natuke hätta kõigi kolme lubatud märksõna esitamisel.

On igati teretulnud, kui näitus esitab küsimusi. On sama teretulnud seegi, kui näitus neile küsimustele vastuseid ei anna, vaid suunab külastajat uusi vaatenurki otsima ja oma interpretatsioone looma. Näitusel on mitmeid sarnaseid karakteristikuid teatriga ja struktuur/režii on üks neist. Mingi raamistik, pidepunktid, teatud läbiv ideeline telg peaks olema nii laval kui näitusesaalis vaatajale ette antud. Võti. Või kood. Kumu näituse “Surm & ilu” puhul jääb kood ähmaseks ega aita vaatajat kuigivõrd. Üheks suurimaks küsimuseks-küsitavuseks pärast näituse külastamist jääb, et mis ikkagi oli lõppeks see gootika, millega väljapanek tegeleda soovis ja/või mis reaalselt vaatajate ette jõudis: kas oli eesmärgiks otsida vihjeid autentsele subkultuurile või tegeleda popkultuuri-gootikaga? Nii nagu sotsioloogias on kriteeriumiks see, et kirjeldatud inimgrupp peab ennast kirjelduses ära tundma, on ka käesoleva väljapaneku üheks küsimuseks, kas ja kuivõrd gootika esindajad, viljelejad ja austajad ennast selle valgel defineeriksid. Kergelt skisoidne ambivalentsus läbib nii ekspositsiooni, näituse saatetrükist kui retseptsiooni: ühelt poolt on kuraator rõhutanud massikultuuris vohava gooti diskuruse vältimist selle kommertsiaalsuse ja muinasjutulisuse tõttu, teisalt samal ajal tunnistades näituse sõnastiku popkultuurilist olemust, kolmandaks saadab vastakaid sõnumeid väljapanek ise. Kontseptuaalne kese on omakorda seotud küsimusega, kellele on näitus suunatud, kellele ja millist sõnumit-elamust-kogemust on see disainitud pakkuma. Loomulikult ei saa ükski Eesti muuseum endale lubada sihtgrupi ranget määratlemist, aga mingid ootushorisondid oma külastajatele ja iseenda tegevusele neile külastajatele näitusekogemuse pakkumisel ometi sõnastatakse. Antud näituse puhul jääb muu hulgas ka suhteliselt ähmaseks, kellele väljapanek suunatud on: pop-gootikaga harjunud inimest ajab väljapanek segadusse; natuke rohkem gootikaga kokku puutunud inimesele jääb väljapanek kallutatuks; gootikast mitte midagi teadvale vaatajale jääb nähtuse olemus ikka segaseks ja pigem võib sünnitada antipaatiat.

Näitusel esindatud autoreid vaadates ei ole põhjust rääkida niši-või subkultuuri kesksest näitusest – eksponeeritud on ikka peavoolu, pigem massi- ja popkultuuri maastikule paigutatavad autorid (Laurentsius, Laurits, Volkmann jpt). Just see näituse peavoolule suunatus tekitab aga konflikti peavoolu-gootikaga – viimase oluline märksõna on dekadentlik estetiseeritus, sünge glamuur. Kultuurihuviline, kes on natuke kokku puutunud gootika popilike ilmingutega, olgu Tim Burtoni filmide või Evanescence ja Within Temptation muusika ja pop-gootika visuaalkultuuri kaudu ei leia näituselt peaaegu ühtegi teost ega elementi, mis haakuks tema varasema gootika-kogemusega. Ei saa ju öelda, et tema varasem kogemus oleks vale – see on samasugune peavoolu-gootika kogemus, mida väidetavalt soovib pakkuda ka näitus. Vahest Laurentsiuse maal „Kuradi Hitchcock” esindab seda glamuursemat, samas iseennast mitte surmtõsiselt võtvat ja maailma kerge sünge iroonilise muigega jälgivat meelelaadi; DeStudio ja eriti Volkmanni töödes leidub aga keerulisemat ja karmimat seksuaalsuse, keha ja fetiši käsitlust, mis on esitatud moefotolikult üleestetiseeritud võtmes.

Rõveduse ja ilu, groteski ja glamuuri vastastikune flirtiv, pop-gootikas domineeriv suund jääb näitusel liiga napilt esindatuks. Pisut korvab seda Helnweini fotoseeria Marilyn Mansonist. Mansoni The Golden Age of Grotesque (videod mOBSCENE, Para-noir, Theater) on surma, erootika ja gootika kolmnurga apoteoos ja ilmselt kõige levinum, popilikum ja samas meisterlikult produtseeritud kuvand groteski lummusest. Näituse kokkuvõttena, ühtaegu gooti stiili, selle 19. sajandi käsitlusi ja kaasaegseid tõlgendusi lõimiva teosena toimib Tobias Bernstrupi video “Allpool Taevast” – väljapaneku vaieldamatult kõige gootilikum teos nii süblolilisel kui atmosfääri ja meeleolu tasandil.

Näituse üldmuljet jääb domineerima radikaalsem kehakunsti suund. Gootika oma sünguse, tumedate meeleolude, melanhoolia ja surmasümboolikaga on peavoolu kunsti inspireerinud tegelema S&M temaatika, enesevigastamise ja kehamanipulatsioonidega. Olles ühelt poolt kunstnikele sisendiks nimetatud teemadeni jõudmisel, on gooti subkultuur ise pigem passiivne ja vägivalla vastane. Samuti on Euroopas läbi viidud uuringud kummutanud väiteid gootika enesevigastamise-lembusest – pigem on täheldatav enese konkreetse subkultuuriga samastamise ja defineerimise positiivne mõju noortele, kellel varem destruktiivseid kalduvusi esines. Gootika surmale orienteeritus (olgu verbaalne või visuaalne) on pigem sümbolitepõhine – neid kasutatakse ja käsitletakse teatud atmosfäärilis-esteetilises võtmes. Viimati öeldu kehtib ka kristliku/katoliikliku sümboolika kohta – see täidab peamiselt dekoratiivset, meeleolu ja atmosfääri loovat funktsiooni ega ole seotud kujundite algupärase tähendusväljaga.

Keha-kesksusele vaatamata on tegu kliinilise atmosfääriga väljapanekuga – suhteliselt vähe on erootilisena mõjuvaid teoseid, samuti ei peegeldu gootilik meeleoludele, atmosfäärile ja teatraalsusele suunatus näitusedisainis. Aga just kõike seda – kriipiv, võrgutav, groteskne, elegantne, lummav, õõvastav, erootiline, historitsistlik, teatraalne, irooniline – gootika on. Näituse pealkirjast lähtudes võib öelda, et surma nagu natuke on, groteski ka leiab, aga ilu, sünguse võlu ja hämarat veetlust jääb väheks.

* Pealkiri laenatud Rudolf Ottolt ja postmodernistlikult algupärasest Sitz im Leben´ist välja rebitud

Published in: on 21. märts 2015 at 23:23  Lisa kommentaar