Võlutud!!!

Piisas mul vaid kurta lavaka tudengite “Tormi” asjalikkuse ja vähese muinasjutulisuse üle, kui maagiat ja muinasjuttu anti kulbi ja kapaga – Tallinna Linnateatris etendus “Krabat”.

Otfried Preussleri jutustus põhineb vanal legendil võlukunsti valdavast Krabatist. Legendi ümberkirjutustes, millest enamik pärineb 18. ja 19. sajandist, on kurjast mustast maagist saanud pigem abistav, ehk kelmikaski võlur. Maagia ja hinge müümise teema seob Krabatit Fausti tüüpi tegelaskujude ja lugudega ja lubab jutustust tõlgendada mitmeplaanilisemana kui pelgalt noorte meeste katsetused illusionismi vallas, tuues sisse lepingu, võimu ja allumise ning au ja ustavuse temaatika. Kui Preussleri “Väike nõid” on minu jaoks hästi tuntud lektüür ja “Röövel Hotzenplotz” pole ka päris võõras, siis  “Krabatil” oli mingil müstilisel kombel õnnestunud minu lapsepõlve lugemislaualt puududa. Aga nüüd oli avastamisrõõm seda suurem!

“Krabat” on tõeline “poistekas” ja sellisena väga lahe väljakutse teatris, mille puhul kõneldakse ju sageli pigem feminiinsest publikust ja kuhu poisid-mehed jõuavad õpetajate või kallimate pealekäimisel. Esiteks on see selgelt lugu meeste kogukonnast, seejuures rangete nõudmiste ja piirangutega suletud kogukonnast oma kindlate jõujoonte ja hierarhiatega – Koselbruchi võluveskist, kus noormehed koos Meistriga elavad võib leida paralleele nii sõjaväe kui kloostriga. Teiseks on laval 14 Linnateatri parimas eas meesnäitlejat, kelle mängus on maskuliinset jõudu, poisikeselikkust kelmikust, tõsist ja tundlikku mehisust. Ehkki lahendatud draamalavastuse võtmes, on laval toimuvas psühholoogilise sügavuse kõrval palju põnevaid, efektseid visuaalseid lahendusi ja sündmustiku tempo on sedavõrd tihe, et igav ei hakka silmapilgukski ja 3 tundi 15 minutit mööduvad võluväel lennates.

Jaagup Roometi tegevuse kohta lavastuse juures kasutaks hea meelega veel mingeid kaalukamaid sõnu kui “kunstnik”. Sest see on kokkuvõte ja allegooria tervest maailmast, mis Põrgulavale loodud on! Ühelt poolt (multi)funktsionaalne ja tagasihoidlikult toetav karkass, teisalt unenäoline, dünaamiline, kummitava jääv efemeeria. Projektstiooni ja valgusega annab tõepoolest teha imetabaseid asju ja avardada lavaruumi ja –maailma tähtede vahele ja teisele poole unenägusid. Krabati must-valged, käärilõikest ja siluetikunstist inspireeritud unenöod toovad meelde möödunud kevadel visuaalteatrifestivali raames nähtud “Hämara ooperi”, võluvalt vanamoodsa varjuteatri asemel on sedapuhku unenäod lahendatud kaasaegsemas ja dünaamilisemas filmikeeles. Must-valge visuaalia võimendab must-valget maailmapilti, mis lööb õige pisut kõikuma alles etenduse lõpuosas, kus mõnigi karakter oma tõelise palge paljastab ja headeks-halbadeks tembeldamine ambivalentsemaks muutub. Et valgusel ja videoprojektsioonil on võim ühendada atmosfäärilisse tervikusse kogu teatrisaal ja kui veski igapäevatoimetuste tunnistajaks on publik justkui eemalt, siis Krabati unenägudes ja vaimurännakutes, teeristil risti all ja lihavõtteööl külatänaval ollakse täieõiguslik osaline just tänu sellele, et meie üle ja ümber on sama, valgusega loodud maailm. Alahindamata sõna, läbielamise ja sellest sündiva psühholoogilise sügavuse kaalu, tuleb esile tõsta visuaalsust, mis ei efektitse efekti pärast, vaid moodustab ideaalsel moel orgaanilise ja asendamatu terviku lavastuskontseptsioniga. Tervikliku lavamaailma sündi toetab Ardo Ran Varrese originaallooming ja helikujundus, mille korduvad meloodiakatked jäävad palvete või loitsudena peas keerlema ja jälitama. Et sündmused on kantud ajas tagasi 17. sajandisse, toovad eriti etenduse alguses ajastuloolistes räbalates noorukid meelde “Jumala Narride Vennaskonna” . Seos ei ole mitte ainult meeleoluline, vaid toona (aastal 2010) bakalaureuseüliõpilastena laval olnud Henrik ja Karl-Andreas Kalmetist, Kaspar Velbergist, Märt ja Priit Piusist jt on tänaseks saanud Linnateatri näitlejad ja “Krabatis” nad taaskord üheskoos lavale astuvad. Inimkooslus, mis oli võimas juba tookord, on täpsem ja kogenum, aga vähemasti sama võimas ka täna.

“Krabati” kavaleht on omaette põhjalikumat süvenemist vääriv lektüür. Aga üks asi torkab sellest raamatukesest silma, mis rahu ei anna. Nimelt peatükid, milles räägitakse suhtumisest maagiasse,  nõidadesse ja mustkunsti keskajal ja uusajal. Loomulikult ei ole teatri kavaleht teadusartikkel, aga on üks väärtõlgendus, mis üha kordub erinevates lühikäsitlustes. “Veidi vabamalt kui seni said hingata 16. sajandi illusionistid” ja “Kui renessansi algusega lõppes “nõidade, saatanate ja jumalate” ajajärk, algas tehnika võidukäik” (tsitaadid kavalehelt). Tehnika võidukäik võis ju alata, aga saatanate ja nõidade ajajärk, õigemini nende tagakiusamise epohh renessansiga ja veelgi enam reformatsiooniga alles tegelikult algas. Silmamoondamist ja trikke pole kunagi nii palju peljatud ega kõikvõimalikku maagilist-müstilist nii palju otseselt saatanaga seostatud, kui 16. sajandi teisel poolel ja järgnenud sajandi algusel. Renessanss võis ju tuua usu inimesse ja huvi teaduste ja tehnika vastu, aga reformatsioon tõi kindla veendumuse Selle Maailma Vürsti mõjuvõimu – see usk ja veendumus olid vähemalt sama tugevad, kui usk kõigeväelisesse jumalasse. Õigupoolest ehk kraadi võrra tugevamgi, sest kui keskaegse lihtinimese jaoks olid kuradid kahtlemata väga reaalsed olendid, oli Jumal kindlasti võimsam – kõik maises elus juhtuv, seal hulgas kuradite tembud ja ahvatlused, said toimuda Tema loal. Inimesel oli seejuures valikuvabadus hea ja halva vahel. Inimesele antud meeleparanduse ja armulaua sakramendid olid aga võimsad ravimid erinevate kuradite kiusamise vastu. Seejuures on just keskajas suure osa rahvapärimuse juured, milles kirjeldatakse juhmi ja edevat kuradit, keda inimesel hõlpsasti tüssata õnnestub. Uusaja algust iseloomustab seega paradoks: ajastul, mil üha rohkem hakati mõistuslikult tegelema inimese ja teadustega, säilis ometi keskaegne tundmisviis, mis oli maagiahirmust (aga ka võlust) läbi imbunud. Nii kujuneski, et renessanss ja reformatsioon, mis hakkasid kahtlema kiriklikult kujunenud tavade efektiivsuses ja õigsuses, toitsid samal ajal kõigutamatut usku pimeduseriiki ja sellega seotud maagiasse-müstikasse. Räägitakse ju Martin Lutheriga seoses legendi, et talle ilmunud kuradi pihta visanud usupuhastaja tindipoti. 12. sajandil Prantsusmaal tegevust alustanud inkvisitsioon, mille esmane ülesanne on võidelda kristlike hereesiate vastu, hakkab maagi ja nõidumise väljajuurimisega tegelema just uusaja künnisel 15. sajandi lõpus. Mis puutub Euroopa äärealadesse nagu Eesti- ja Liivimaa, siis tõeline nõidadejaht läks siin lahti alles 17. sajandil, siis, kui mujal Euroopas nii renessanss kui reformatsioon oma kuldaja (ja nö inimlikkuse tõusu) juba läbi olid elanud.

Maagia ja muinasjutud on aga olemas ja omal moel aktuaalsed igal ajastul ja kui “Krabatile” võimalus anda, siis ta tuleb ja teeb teid ära.

Otfried Preussler “Krabat”

Dramatiseeringu autor ja lavastaja Diana Leesalu. Kunstnik Jaagup Roomet. Valguskunstnik Emil Kallas. Helilooja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mustkunstnik Meelis Kubo. Videokujundus Nullpiksel, Andres Tenusaar, Taavet Jansen, Aleks Tenusaar, Raivo Möllits. Koreograaf Maiken Schmidt. Lavavõitlus Indrek Sammul. Lauluõpetaja Riina Roose.

Osades: Andrus Vaarik, Märt Pius, Mikk Jürjens, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Indrek Ojari, Priit Pius, Mart Toome, Andero Ermel, Veiko Tubn, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Argo Aadli, Maiken Schmidt, Kristiina Jalasto, Helen Männik.

Esietendus 31. jaanuaril 2015. Nähtud etendus 3. veebraril 2015.

Published in: on 4. veebr. 2015 at 16:33  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2015/02/04/volutud/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: