Torm. Selline taltsas.

EMTA lavakunstikooli 27. lend on jõudnud teatrisõprade ette W. Shakespeare´i näidendi „Torm“ lavastusega. Võib-olla ma olen noorte näitlejate suhtes ülekohtune, aga mulle näib, et see lõpptulem, millest publikul on au osa saada, kannab väga tugevasti kursuse juhendajate ja taustsüsteemiks oleva VAT teatri pitserit, mis noorte oma häält ja eripära seekord mõnevõrra tasalülitanud on. Seejuures olgu öeldud, et ma olen VAT teatri suur austaja ja mõned mõjuvamad teatrikogemused pärinevad just nende kodusaalist Rahvusraamatukogus.

Üks ja ainuke, aga see-eest kogu lavastust läbiv puudus on minu jaoks maagilisuse puudumine. Shakespeare´i „Tormi“ on käsitletud muinasjutulise näidendina, erinevalt enamikust autori ülejäänud loomingust on maagial siin oluline roll mitte praktilise tegevuse, maagia harrastamise, vaid allegoorilisuse ja poeetilisuse võtmena. Kui Hamletit või kuningas Leari või isegi Macbethi võib teatud piirini käsitleda realistlike karakteritena (nad on motiveeritud, karakterite psühholoogias ja/või arengus on personaalsusest ja motivatsioonist tulenev arenguloogika jne) realistlikes lugudes (isa vaim ja sortsid kui kunstilised detailid), siis „Tormis“ on nii maagia rakendamisel kui maagilistel olenditel liiga keskne, sündmuste arengut ja keskkonda otseselt mõjutav roll, et eitada materjali poeetilist, mitmetähenduslikku ja kujundlikku kvaliteeti. Selle poolest sarnaneb „Torm“ muinasjuttudega – muinasjutu nautimiseks ei pea uskuma, et täpselt nii kõik sündmused just toimusidki, vastupidi, teatav annus ebausutavust, ebarealistlikke ja maagilisi momente kõditab ja ergutab fantaasiat ning võimendab sõnumit kompromissitust armastusest, vaprusest või õilsusest suuremaks ja haaravamaks kui asjalik-argine maailm lubaks. Lugu ei pea, ei tohigi olla realistlik, aga see kõneleb reaalsetest, üldinimlikult peljatud hämaraladest ja igatsetud väärtustest. Nii ka „Torm“. Noppida sellest mitmekihilisest tervikust noorte siira armastuse ja aastatepikkuse vihavaenu lepitamise liinid kõlab küll väga inimliku ja õilsa ettevõtmisena, aga kusagil selles valikus on kaduma läinud just seesama maagilisus-poeetilisus-muinasjutulisus, mis näidendile õigupoolest selle tõelise võlu annab. See ei tähenda, et laval peaks tegema mustkunstitrikke (ehkki miks mitte – kus siis veel kui mitte muinasjutus) või näitama mannavahuroosas kleidis hertsogitütart ja sädelevate tiibadega haldjaid. Aga kui tegelased lausuvad ohates, et me oleme tehtud samast ainest, millest unenäod, endal pilk asjalik ja kaks jalga kindlalt maas, siis lavastuse väärtushinnangud nihkunud muinasjutulisuselt kusagile mujale. Mitte et see nihkumine oleks otseselt väär või halb, aga natuke kuivaks, liiga asiseks ja lihtsustatuks on sädelev ja salapärane „Torm“ sellega muutunud.

Valitud lavastuskontseptsioonile assisteerib kujundus, mille toonide lakoonilisus, napp joon ja asisus toetavad no-nonsense meeleolu. Lustakate leidudena tõusevad esile täringutega jalavarjud ja põrkepall kuninga narri ja teenri kostüümides. Tähenduste ja tõlgendusvõimaluste mitmetasandilisus veereb aga lavale ratastel platvormi näol, millel erinevaid tegelasi kord tähelepanu keskmesse, kord sealt ära sõidutatakse. Kujutava kunsti esteetikast, tableaux vivants traditsioonist on inspireeritud kuninga õukondlaste ranged, nurgelised, nukulikud poosid ja liigutused. Kui nõuniku (Christopher Rajaveer) ja kuninga (Karl Koppelmaa) puhul markeerib liigutuste mehhaanilisus õukonnakommete rangust ja ebaloomulikkust, siis Sebastiani (Risto Vaidla) ja Antonio (Karmo Nigula) puhul võib rääkida inimestest, keda nende endi hirmud, ihad ja võimujanu marionettidena mängitavad.

Üks suur trump, mida noorte näitlejate puhul vist küll eranditult ära kasutatakse, on hea liikuvus. Nii on Prospero valitsetava saare põliselanik Caliban (Markus Habakukk) ääretult dünaamiline ja plastiline, peaaegu tekib hirm, et näitleja mõne lihase ära tõmbab või endale muidu liiga teeb. Õige pisut mõjub seejuures häirivalt väga äratuntav väline joondumine „Sõrmuste isanda“ Gollumi järgi – miimika, kehalised väljendusvahendid ja kõnemaneer toovad meelde tolle teise fantaasiategelase. Ja nii, olles väliste võtete kaudu kinni Gollumi tegelaskujus, ei jaksa pealispinnast sügavamale vaadata, Calibani kogu tema karakteri mitmeplaanilisuses näha – ikka kipub ta jääma filmi-Gollumi lavaliseks teisenduseks. Arieli (Lauli Otsar) ja tema kaaslaste paindlik liikumine lisab etendusse muidu vajaka jäävat õhulisust ja ebamaisust.

Kui materjali jõukohasuse ja rollidega hakkamasaamise kohta pole ka tervikuna midagi paha öelda, siis Ott Raidmets Prospero keskses rollis lahendab ja vahendab osa väga nauditavalt. On tal ju ka mõjule pääsemiseks ja publiku kõnetamiseks kõige rikkamalt võimalusi – just temaga seoses võib mõtiskleda maagia olemuse ja inimese positsiooni üle teiste jõudude keskel; võib arutleda inimese iseseisvuse ja sõltuvuse üle; võib mõelda vaenu, vihkamise ja andestamise peale või armastuse ootamatu, seletamatu ja kangekaelse kompromissituse peale. Raidmets saab ootamatult hästi hakkama tütre üksinda üles kasvatanud isa ebakindluse esitamisega, kui on aeg oma lapsele iseseisvus ja vabadus anda. Tõreda ja karmi pealispinna alt kumab läbi haprust, kahtlusi, kindlusetust, kas ta on suutnud olla selline mees ja selline isa nagu soovinuks. Sama dünaamika töötab ka suhetes Arieliga – võimsa maagina Prospero küll käsutab ja kasutab haldjate teeneid ja ometi aimub Arieli käitumisest ja tema kõnelustest Prosperoga, et ehkki sunnitud teenistusse, ei ole ta allaheitlik ega alandunud, vaid omab isegi teenija positsioonis mingit raskesti määratletavat võimu hertsogi üle. Just see praktilise maagi ja tõelise, loomupärase maagilisuse, Prospero ja Arieli dünaamika toob lavastusse intriigi ja sädet.

Kokkuvõttes on lavakate „Torm“ tore, kenasti tehtud ja publiku ette toodud lavastus. Aga natuke liiga hillitsetud ja korralik – bakalaureusetöödes võiks kasutada veel eksisteerivat võimalust mitte kõike mitte päris õigesti ja perfektselt teha, võimalust natuke tormata ja tungelda ja unenägudes hõljuda.

W. Shakespeare „Torm“

Tõlkijad: Jaan Kross ja Peeter Volkonski

Lavastajad: Peeter Raudsepp, Katariina Unt, Laura Kalle. Kunstnikud: Maret Kukkur ja Katariina Unt. Koreograaf: Rauno Zubko. Muusikalised kujundajad: Laura Kalle ja Karl Koppelmaa. Valguskunstnik: Sander Põllu. Tehnilised lahendused: Raul Õispuu.

Osades: Ott Raidmets (Prospero), Ester Kuntu (Miranda), Markus Habakukk (Caliban), Lauli Otsar (Ariel), Karl Koppelmaa (Alonso), Mehis Pihla (Ferdinand), Risto Vaidla (Sebastian), Christopher Rajaveer (Gonzalo), Karmo Nigula (Antonio), Jürgen Gansen (Trinculo), Karl Laumets (Stephano)

Esietendus 6. novembril 2014. Nähtud etendus 27. veebruaril 2015 Hobuveskis.

 

Published in: on 1. veebr. 2015 at 22:36  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2015/02/01/torm-selline-taltsas/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: