surnud lehed ja elus mõte

Surma hinda soovitatakse küsida surnutelt. Aga elamise hinda? NO Teatri lavastus „Tõde, mida ma olen igatsenud“ tegeleb mälu ja surmakultuuriga võttes selleks geniaalse alusmaterjali – Mats Traadi „Harala elulood“. Surmast mõtlemise ja selle mõtestamisega on aga nii, et mingil kombel peaksid need mõtted peegelduma igapäevasesse elusolemisse ja sellele raami-taustsüsteemi-lisaväärtuse andma.

Surmakultuuri teema ei pruugi olla otseselt seotud päevakajaliste sündmustega – olgu kiriklike või seadusandlikega – kuid näib lähimineviku kultuuri- ja mõttemaastikul laiemalt esile kerkinud olevat. Näiteks 2013. aasta Aasta kodaniku tiitli pälvinud Marju Kõivupuu, kes on andnud silmapaistva panuse just surmakultuuri, matusekombestiku ja surma mõtestamise uurimisse. Samuti tegeles osaliselt surmakultuuriga tänavune Tartu visuaalse kultuuri festival Maailmafilm (15.-22.03.2014). Hiljutisematest näidetest Olev Remsu artikkel „See sõna sest surmast…“ 7. novembri Sirbis ja Meelis Oidsalu 3. oktoobril samuti Sirbis ilmunud teatriarvustuse pealkirjaga “Suremise häbi” NO lavastuse teemal. Seega paistab huvi ja mure eestlaste surmakultuuri pärast olevat kunsti- ja kultuurimaastikul väljendusvahendite ülene.

„Tõde, mida ma…“ algab ootusärevust tekitavalt ja lootustandvalt. Traadi nappide proosaliste puänteeritud epitaafide esitamiseks on valitud samuti napp, ehk veidi ebalev ja abitugi, nii koloriidilt kui meeleolult proosaliselt hall-pruun väljenduslaad. Eriti selgelt tõusevad ansamblis seejuures esile näitlejad kes tõesti sajaprotsendiliselt kohal on ja iga lavasekundi ja hingetõmbe selle kohalolekuga täidavad: Juhan Ulfsak sikutab kampsunivarrukat pool sentimeetrit kõrgemale – ja on huvitav. Intensiivsus on huvitav. Hillitsetud, pingestatud keskendatus on huvitav. Ja see töötab NO laval suurepäraselt. Seniks kuniks. Sest umbes poole etenduse pealt muutub register, lisandub NO-le signatuureks saanud jõuline füüsilisus, mõtestamisvõimalusi hakatakse otsima läbi kaose esilekutsumise. Ja hakkabki igav, sest midagi sellist oleks antud laval juba nagu näinud. Olnuks imeliselt hõrk ja täiesti revolutsiooniliselt ootamatu, kui etendus oleks otsustatud lõpuni välja kanda esimese poole vaikses, pisut kohmetus ja rõhutatult hinnanguvabas laadis. Et etenduse lõpus veelkord vaikse ja napi lähenemise juurde tagasi pöördutakse, päästab palju (sest viletsat lõppu teatavasti ei andestata) ja aitab kammerlikul laadil etenduse muljetes siiski valitsema pääseda.

Nii nagu „Harala elulugudes“ leidub üksjagu elulugusid, mis sooja muige suunurka toovad, jagub nalja ja naeru ka NO lavastusse. Sest kus on öeldud, et eluline absurdihuumor Sealpool otsa peaks saama. Mis aga päriselt raamatkaante vahelt lavale üle ei kandu, on sügav humanism. „Harala elulood“ on proosalised ja just selle olmelisusega on need ühtaegu ka minu ja tema ja kõigi saalis istuvate inimeste ja üldse kõigi inimeste elulood. Ja selles argisuses, mis lõppeks saab kõigi elude ja üldse elusolemise ühisnimetajaks, kehastub ja väljendub inimeseks olemine, inimlikkus ja elusolemine kõige üldisemal-üldistavamal tasemel. Hinnanguvaba humanistlikku üldistust, implitsiitset jaatust nende (ja meie) elude eksistentsile ei saabu. Ja nii jääb puudu ka positiivne programm: vaataja ees on küll tõdemus, et elu ongi asine ja argine, et eestlase surmakultuurist on puudu pidulikkus, rahulik väärikus ja üldinimlik sügavam tasand, aga miks seda tasandit otsida ja kuhu nende otsingute käigus pilku pöörata, selles osas lavastus appi ei tule.

Provotseeriv, aga see-eest positiivsema alatooniga on siia kõrvale Olev Remsu artikkel „See sõna sest surmast…“, mille kirjutamist on motiveerinud mure üha kalestuva ühiskonna pärast, milles on ambivalentseks muutunud  vastutuse ja eetikaga seotud teemad. Rikkalikult näiteid surma mõtestamisest, pärinegu need keisriteaegsest Roomast (“Rooma keisritel oli pagana lihtne, nemad teadsid, et nendest saavad pärast surma jumalad,” O. Remsu) või kaasaegsest islami või katoliku traditsioonist (“Katoliikliku emotio ja religio loodud toretsemine katoliku kalmistutel lööb meie maa mühkami pahviks. Ehk vaatab ta kõõrdi, sest tema terve talupojamõistus ei adu, milleks on hullu moodi raha maha maetud?,” O. Remsu), illustreerivad autori seisukohta, et surm ja surma mõtestamine on olnud keskseks teemaks inimkonna ajaloos ning praegune nihe mõtestamisest loobumise suunas on ärevusttekitav. Rääkimata kõigist kunstiteostest Bernt Notke „Surmatantsust“ üliküllusliku ja vitaalse barokk-kunstini, mida elu ja surma mõtestamine looma motiveerinud on. „Lahmiva“ väljenduslaadi taha on peidetud autori kartus sekulariseerumise käigus inimesele olemuslikult oluliste mõistete ja väärtuste kõrvaleheitmise pärast.

Ja sellisena – sisaldades rohkem kui 21000 tähemärki surmast, matusekommetest ja surmakultuurist on Remsu artikkel suunatud hoopis elususele, tõdemusele, et meie arusaamad surmast mõjutavad seda, kuidas me elame. Kõneledes surmast räägib artikkel tegelikult elus olemisest ning  väärtustest ja vastutustest, mida mõtlevate elusolenditena teadvustama peaksime. Ega anna Remsugi otseseis õpetussõnu, milline see uus, 21. sajandi inimkonna surmakultuur olema peaks, aga illustreerivate (positiivsete) näidete ja eeskujude kaudu mõjub antud mõtisklus mitte pelgalt probleemile viitava, vaid lahenduste poole vaatavana.

Muldsed toonid ja kuivanud lehed NO laval toovad aga meelde aastaaja, mida Eestis päris sellisel kujul õigupoolest ei eksisteeri (vähemasti mina pole näinud) – le temps des feuilles mortes, mis Lääne-Euroopas tundub kestvat terve igaviku, nagu talve ja uut kevadet, muutust ja murrangut ei tulekski enam kunagi. Õnneks enamasti ükskord ikka tuleb.

Tõde, mida ma olen igatsenud

Autor Mats Traat, lavastaja ja kunstnik Vladislavs Nastavševs. Mängivad Marika Vaarik, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Juhan Ulfsak.

Esietendus 13. septembril 2014 NO99 teatri suures saalis. Nähtud etendus 16. novembril 2014.

Published in: on 17. dets. 2014 at 13:28  Lisa kommentaar