Pildistamine keelatud!

Isegi NO teatri lavastuste kohta saab kasutada määratlust „korralik keskmine“. „Mu naine vihastas“ on just selline – ei pane halama saalis istutud aja kaotamise üle, korda-paar sunnib kella piiluma ja mingit erilist mälestust ei jäta. Mis vist ei ole väga hea näitaja, kui lavastus just nimelt mälestuste ja jäädvustamise küsimustega tegeleb…

Mees (Juhan Ulfsak), ilmselt ka loomulikus olekus kergelt neurootiline, on viidud meeleheite äärele: ta naine on vihahoos kustutanud fotoaparaadi mälukaardilt kõik perekonna viimase puhkuse pildid. Kuna fotost on saanud kohustuslik mälu- ja mäletamiskultuuri osa, tundub mehele, et tema mälestused puhkusest ei ole päris, kui neid ei toeta fotod. Ja et mälestused on kohe-kohe kadumas sama moodi nagu failid fotoaparaadist – ainuke võimalus unustamise protsessi peatada on, seni kui mälestused veel püsivad, taaslavastada (mis siis, et võhivõõraste inimestega) puhkusefotod – et kui pildid on olemas, siis ka mälestused ei kao ega tuhmu (või on neid vähemalt võimalik uuesti esile kutsuda).

Viisteist aastat tagasi tegi minu prantsuse keele õpetaja nalju asiaatide üle, kes Louvre´s kogu Euroopa kunstipärandit ainult läbi fotokaamera vaatasid – pärast siis kodus fotode pealt said teada, millistest kunstiteostest mööda tuhisesid ja pildi klõpsatud said. Pildistamine on selle ajaga võrreldes igas mõttes demokratiseerunud: pildistavad kõik, igal pool. Ja pildistavad kõike. Negatiivfilm toimis siiski mõnevõrra distsiplineerivalt – tehtud klõpsul oli väga reaalne tagajärg: slaid negatiivil, pilt paberil. See oli reaalne materiaalne objekt. Sa võtsid ilmutatud ja paberile pandud piltide pataka oma kätte, sellel oli kaal, lõhn, fraktuur. Pildid (ka ebaõnnestunud, ebameeldivad) olid päriselt olemas ja nende hävitamine nõudis füüsilise teo sooritamist – puruks rebimist, paberihunti toppimist, kaminasse viskamist. Tugevam oli side ka pildi ja emotsiooni vahel: kui ikka endise kallima pilt maniakaalse elevusega pisikesteks tükkideks hakkida ja tulle heita, on kohe vabanenum, lõpetatum tunne. Faili kustutamine arvutis ei anna pooltki seda efekti. Ja kui foto materiaalsus mõjuski võib-olla spontaansust pärssivalt, siis nüüd võib kogu spontaansuse rakendada visuaalse müra tekitamisse. Sest mis need juhuslikud, spontaanselt, suvaliselt klõpsatud kaadrid muud on kui müra. Ausalt, on neil siis alati emotsionaalne laeng, tähendus ja suhe pildistaja või pildistata(vate)ga? Ja kas ei tõuse käsi telefonist, tahvlist või arvutist päev, paar nädalat, paar kuud hiljem paljusid selliseid pilte kustutama peaaegu sama kergelt kui neid fotosid tegema?

Mehe mure on muidugi suur, sest perekonna puhkus on püha üritus, mitte suvaline olmehetk või peomöll; see on perekonna ja mälu baas ja fotod perega veedetud (kvaliteet)ajast peavad olema. Sest lapsed saavad ju suureks ja ise jäädakse vanaks ja siis on tore vaadata ja meenutada. Meenutada mida? Mida ja kui palju mäletab üks keskmine indiviid perega veedetud jõulupühadest või puhkuse maastikuvaadetest mõned aastad, 20 aastat, 50 aastat hiljem? See pilt, mille tegemine restoranis nii kohutavalt oluline oli – mäletame me pärast, mis ja miks seal just nii erilist ja olulist oli: lõhn, valgus, vestlusteema? Ilmselt peavad pere- ja sõprade pildid meile üha ja taaskinnitama, et me ei ole üksi, et me kuulume kuhugi – kuulume kokku nende inimestega, oleme nendega koos aega viitnud, meil on ühiseid mälestusi. Sellega oleme inimühiskonna ja tsivilisatsiooni täieõiguslikud liikmed, ei ole üksiklased, oleme meeles iseendal ja teistel. Ja kuna figureerime teiste fotodel, siis sunnime neid ennast mäletama. Et siis me ei ole kaduv kunst, ei kao kohe ära, jääme meelde ja püsime meeles ja oleme natuke rohkem olemas.

Võhivõõrad modellid annavad Mehe üritusse oma ausa panuse. Naine (Eva Klemets) isegi nii ausa, elevalt ja rõõmsameelselt hüsteerilise, et lõhub Mehe taktikepi all kulgeva tegevuse koe ja kaaperdab totaalselt stseeni. Ühtlasi on see ilmselt etenduse kõige naljakamaid momente – igat pidi väga elus hetk. Aga pildile seda ei püüa. Nii nagu pildile ei püüa tegelikult midagi. Nali ja rõõm nagu ka kurbus ja valu, suur ilu ja suur inetus ei mahu tegelikult pildile ära, midagi nende mastaabist jääb alati fotost väljapoole, igale poole foto ümber, heal juhul meie tunnetusse või mälestustesse. Näiteks olen ma sügavalt veendunud, et Roomat ei ole võimalik pildistada. Võib pildistada arhitektuuri ja inimesi ja vinjetti kohvivahul ja lampide peegeldusi Tiberil, aga seda mis on Rooma, mis ta tegelikult on, pildile ei püüa. Ja eriti keeruline on muidugi inimese, terve inimese kogu tema olemusega, ära mahutamine fotole.

Iga pildi taga peaks olema ju lugu. Kas või tibatilluke. Kas või lugu nagu tõdemus ilusast värvitoonist, kaunilt langenud valgusest, ühest siirast naeratusest. Ja just lood on need, millest „Mu naine vihastas“ kõige enam puudus. Meil on Mehe lugu, meil on fragmente Tütre ja Poja ja Naise lugudest. Ja meil on Jõmmi (Rasmus Kaljujärv) lugu. Aga Vaikne Mees (Gert Raudsep)? Nabapluusis Tüdruk (Linda Vaher)? Joogipoolisega Kapuutsis Noormees (Simeoni Sundja)? Fotosessiooni/reivi käigus illustreeritakse mõned kultuurilood Kristusest ja kümblevast Marat´st popkultuurini – kahtlustan, et enamik noist viimatinimetatuist jääb mul sügavalt tabamatuks. Ja kuna ma ei tunne ära viiteid filmikaadritele või plaadiümbristele (tagantjärele ühest arvustusest sain ses osas natuke targemaks), siis hakkab umbes 1,5 minutiga igav. Aga pilte toodetakse palju. Ja pildid võtavad näitlejate üle võimust – suur staatiline, vaatlus ja järelemõtlemisvõimalust pakkuv pilt kinnitab pilgu enda külge ja näitlejad võivad seal kõrval oma möllu omapäi edasi möllata. Huvitav nihe tekib tõesti – seinale kuvatud fotot vaadates saad aru küll, et sekund varem oleks see pidanud sinu silme all laval aset leidma, aga läks mööda, sest vaatasid eelmist fotot ja nüüd, kui pilgu näitlejatele suunad juba üle-üle-järgmine aktsioon käsil. Nagu vaataks teatrit ja vaataks sellest samas (nii ajalises kui füüsilises kui kontseptuaalses mõttes) mööda.

Äkki ei peaks mälestuste pärast nii väga kartma, ei peaks nii palju fotode tegemise pärast muretsema, kui vaataks paremini. Vaataks silma ja näkku, vaataks maali ja merd ja metsa. Vaataks möödaminnes ja vaataks südamega. Mis kaob, see pidigi kaduma; mis teiseneb pidigi teiseks saama; ja mis jääb – see ongi päris. Seniks kuniks.

Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Dramaturg Eero Epner. Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv.

NO51 „Mu naine vihastas“

Laval Juhan Ulfsak, Rasmus Kaljujärv, Linda Vaher, Rea Lest, Jörgen Liik, Simeoni Sundja, Gert Raudsep, Eva Klemets.

Esietendus 15.05.2014.

Nähtud etendus 2.12.2014.

Published in: on 4. dets. 2014 at 21:21  Lisa kommentaar