riidepuudele tuulduma riputatud elud

Esimene lugemine: Peeter Sauter “Riidepuud” (2013)

Paul – Peeter Sauter, Tõnu – Tõnu Õnnepalu, Inspitsent – Piret Krumm, remargid – Pääru Oja, lavastajana juhendanud Aleksander Eelmaa.
28. mail 2014 Eesti Draamateatri maalisaalis.

Tsitaat kavalehelt: “Teatri näitlejate garderoobis jagelevad kaks sõpra. Üks neist, läbikukkunud näitleja, keeldub lavale minemast, teine, edukas uustulnuk teatris, üritab asja päästa. Tasapisi selgub, et olulisem kui konkurents näitlejatena on maadejagamine armatuseasjades.”

Ehkki tundub mõnevõrra oksüümoronina kasutada samas lauses sõnu “Sauter” ja “romantism”, on Peeter Sauteri “Riidepuud” ühtaegu romantiline ja romantismihõnguline näidend. Romantiline ajaloolistel põhjustel, romantismihõnguline ideoloogilistel.
Kui kaks inimest hakkavad ühel hetkel rääkima päriselt olulistest asjadest, siis hakkavad nad rääkima armastusest. Rääkigu nad pealegi teatrist, kunstniku rollist, loomekriisist, rahaahnest lavastajast ja riidepuudest, tegelikult on jutt ikka armastusest – armastusest teineteise, teiste, ideaalide, kutsumuse, elu vastu. Ja enese vastu – igas armastuses on annus enesearmastust ja kriis varitseb enamasti just siis, kui keegi seda viimast riivama juhtub, kui keegi kipub meie armastuse-illusioonide kallale üritades näidata, et me armastame eelkõige armastamise tunnet, mitte inimest, paika, tööd, rolli iseenesest. Ja me armastame tunnet, et meid armastatakse – on eluliselt hädavajalik teada, et kusagil on keegi, kes meie suunas seda tunnet ja energiat saadab – tuhanded lugejad, sada vaatajat, üks inimene. Ja tundub, et just see üks saab meid päästa, et me ei oleks riidepuud, tühised olmelised pisiasjad, millelt võib nimesid maha kraapida ja uuesti kirjutada ja kiiretes asjatoimetustes vahetusse ajada. Ja kuigi näitleja Paul pirtsutab Kaarel Karmi riidepuu pärast, ei oleks Ants Eskola riidepuud ja saatust kuidagi kergem jagada ja edasi kanda. Oli ses repliigis hinnanguline vihje meeste näitlejameisterlikkusele? Või Karmi “koputamisele”? Karmi ja Eskola tõe-ja-õiguslik võitlus rollide ja koha pärast näitelaval ja elus jääb dekoratiivseks alltekstiks näitlejate Pauli ja Tõnu konkurentsile, kus teatri- ja loometeemad on siiski pigem kõrvalliin südameteemade kõrval.

 
Autobiograafilisus on kindlasti kahe teraga mõõk. Õnnepalu loomingu kontekstis on sellest liigagi palju räägitud, spekuleeritud initsiaalide ja isikutega nii laiema lugejaskonna kui professionaalsetegi arvustajate ringis. Oleks ju tore siiski alati uskuda, et kui tegu on kunstiteosega – olgu romaan, luuletus, film, foto, lavastus – siis pakutakse vaatajale lisaks autobiograafiale ka fantaasiat. Autori fantaasiat. Ja vaataja enda oma. Et teos, kuitahes selge ja ühene see ka mõjuks, on siiski piisavalt hõre, et anda ruumi publiku illusioonidele ja igatsustele. Kunstiteosel on kindlasti reaalne praktiline väärtus – ta aitab elada. Kellegi kogemusi lugedes-vaadates võib näha valgust enda ees mustendava tunneli lõpus, aga ainult juhul, kui teoses on piisavalt õhku ja ruumi, et inimene publiku hulgast sinna vahele oma isikliku väikese draamaga ära mahub, samastuda saab, samasse, lahendust helendavasse suunda vaadata saab. Helgete kogemuste peegeldamisel kehtib sama reegel – publiku kogemus peab mahtuma kunstiteose koekirja. Erialaspetsiifiliselt kerkib autori-kesksuse probleem minu jaoks performance- ja kehakunstis – kui autor täidab iseenese olemise ja olemusega nii füüsilises kui kontseptuaalses mõttes otsast otsani ära terve teose, siis kuhu mahub vaataja ja kas see on alati kunstiteos. “Riidepuud” tundub kohati balansseerivat ohtlikult piiripeal, aga ma tahan uskuda selle fantaasiarikkusse, sest sellel on potentsiaali olla kunstiteos ja aidata elada. Loodetavasti ei hakka keegi vaevama oma pead küsimusega, kui suur osa antud näidendist on biograafiline – sellel ei tohiks olla tähtsust, sellel ei peaks olema tähtsust. Ja mis tähtsust saab olla autobiograafilisusel, mida on jagatud saja või tuhande inimesega – kellele see biograafilisus sel juhul kuulub ja mida on väärt massile avaldatud südamesaladused või hingehaavad.

 
Ehkki sellisena, nagu “Riidepuud” esimesel lugemisel publiku ette jõudis, oli see ühtaegu imeilus ja hirmutav. Sest kuidas vaadata mööda ja otsida neutraalset tähendusvälja, kui näitleja Tõnu osa (kirjelduse järgi edukas uustulnuk teatris) loeb Tõnu Õnnepalu ja juttu on Paradiisist ja usuteaduse õpingutest ja kümnetest teistest liiga elulistest pisiasjadest. Aga romantism väljendub rollide ja tähendusväljade mängulises mitmekordistamises: meil on laval korraga kirjanikud Sauter ja Õnnepalu, kes on näitlejate rollis (positsiooni), milles nad mängivad näitejaid, kes omakorda viitavad tagasi rohkem või vähem biograafilisele tegelikkusele. Päriselt on mängult on päriselt, elu on kunst on elu – selles väljendab Sauter romantismi ideaali elada elu kirjandus- või kunstiteoseks. Ja mis muud on see taskust ilmuv püstol kui rekvisiit romantilise, kunstiteoseks elatud elu “viienda vaatuse” grand finaleks, klišeede klišee pealkirjaga “Kangelase surm”.

 
Nii kaugele loodetavasti asi elus kunagi ei lähe. Ega kunstiski. Loodetavasti aitab sõnadest ja näidendi(te) kirjutamisest, et hakkaks kergem. Ja näidend on hea, nii hea, et sellest välja saamiseks on vaja natuke rose d’anjoud ja inimest, kellega asjadest ausalt rääkida.

Published in: on 28. mai 2014 at 23:09  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2014/05/28/riidepuudele-tuulduma-riputatud-elud/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: