Tupiktänava hämaras linnutee serval

Kolm on huvitav number – see loob ja lahendab pingeid, selles on dünaamikat. Kaks võib ka huvitav olla, aga et konfliktolukorras üksteisel kõrisid läbi ei näritaks või vastupidi, suurest seletamisest situatsioon vusinal pingest tühjaks ei jookseks, on kusagile, kas või imaginaarsesse taustsüsteemi vaja ka kolmandat, keda oodata või karta või igatseda. Nagu “Popi ja Huhuu”. Või “Küünlad põlevad lõpuni”.

Treat ja Phillip on olnud kahekesi. Meile ei öelda, kui kaua just – kleitidel kapis on veel ema lõhn küljes ja elupaik, ehkki peetud ja käest lastud, on poistel ka alles. Vihjetest võib aimata, et Phillipit on sotsiaaltöötajad rohkem kui korra edutult otsimas käinud. Ja et Phillipi enda viimasest õueskäigust on juba mõnda aega möödas. Suurima küsimuse tekitab aga vaimne ja füüsiline sõltuvus – kui kiiresti ja kergesti see kujuneda võib ja kui sügavaks kasvada pikema ajaperioodi vältel. Kas pöördumatult?

Pääru Oja mängib Phillipi ühelt poolt hapraks, peaaegu läbipaistvaks nagu kvaliteetne portselan – nii kummaline kui tundubki üht hilisteismelist poissi portselaniga võrrelda. Ja nii nagu korralik portselan vastu valgust vaadates kumama lööb, nii võib ka Phillipis aimata mingit sisemist helendust, elurõõmu ja helgust, mida võimendab veelgi poisi lihtne meel. Haprusele vastukaaluks on tas ka tubli annus vägagi elusat kutsikalikku mängulusti. Lausa füüsiliselt valus on vaadata, kuidas Phillipi mänguhoog ja -rõõm ühe sõnaga peatatakse ja purustatakse. Phillipi karakteris kombineeruvad abitus ja hellusevajadus elujõu ja -januga, ootamatu julguse ja valmisolekuga avastada, loota ja elada. Oja miimika ja liigutuste nüansirikkus annab edasi ka väiksemaid varjundeid Phillipi karakteris ja selle muutumises skaalal sõltuvusest iseseisvuse, õrnusnäljast sisima tugevuseni.

Tunnistades klišee “pahad poisid on põnevad” jõudu, muudab Treati tegelaskuju veel kraadi võrra huvitavamaks asjaolu, et ta pole otseselt lihtsakoeliselt paha. Jah, ta puistab jõukaid jalutajaid ja pussitab tülinorivaid eks-kaaslasi kolooniast, aga kui vaadelda teda suhetes, mis teda tõepoolest defineerivad – suhtes Phillipiga -, siis siin saab rääkida eelkõige teadmatusest ja oskamatusest, mitte kurjusest. Hammas hamba vastu maailm on pea ainuke, mida Treat kunagi tundnud on, nii et kust ta peakski võtma eeskuju õrnuseks ja tundlikkuseks. Süda on tal ju õige koha peal – oma venda kaitsta kõige, kogu maailma ja selle kurjuse eest (ja Treat ilmselt juba teab, kui palju seda kurjust on), mitte teda üksi jätta ega neid kaht lahutada lasta on olnud tema tegevuse motivaator. Kaitstes venda kaitseb Treat ühtlasi mälestust perekonnast, kaitseb illusiooni ühtekuuluvusest ja lähedusest. Treatil on venda sama palju vaja kui Phillipil Treati, võib-olla isegi rohkem. Ehkki arenenud Treati sageli julma ja jõhkra käe all, on Phillipis säilinud usaldus inimeste ja elu vastu; ta pole ehk saanud vabalt areneda, aga on alati teadnud, et tema vend kaitseb teda. Treatil pole aga olnud kellelegi toetuda, kusagilt varju otsida. Tema identiteet on üles ehitatud kaitsja, ilmasamba rollile. Kuna igasugune lahkumine tema varasemas kogemuses on olnud vägivaldne, lõhkunud usalduse ja turvatunde, siis ei kujuta ta ettegi, et oleks võimalik venda vabaks lasta, sest mis jääks siis järgi tema rollist ja isiksuse alustaladest. Treati sõltuvus venna sõltuvusest temast on noormeest defineeriv karakteristik. Treat on jõhker, sest seda ta oskab olla; tormakas, sest pole teisiti harjunud ja ebakindel, sest pole turvalisust kogenud.

Sten Karpov mängib Treati tegelaskuju kohatult sümpaatseks. Peaaegu esimesest hetkest peale on selge, et kurjustamise ja karistamise taga on Treatis varjul omas kirglikkuses ja tormakuses abitu noormees, kelle väljendusoskused piirduvad tänavatarkustega. Aga ka need ei aita, kui sattuda olukorda, kus elu eest tahaks uskuda, et inimesed on head ja abistavad…aga ei julge, sest elukogemus kinnitab muud. Vähegi tähelepanelikum vaataja näeb selle ebakindluse, eeskujuvajaduse ja suunava käe ihaluse Karpovi kehastatud Treati karakteri süvakihis kenasti ära. Ja kui see võtabki maha pinge vennakeste vahel (me teame, et Treat ei teeks Phillipile tegelikult halba), siis intensiivistab see kangekaelsusega segatud imetlus veelgi Treati ja Haroldi suhet ning lisab Treati tegelaskujule traagilist alltooni. Phillipil on (võib ju olla, et naiivset, aga siiski) lootust ja eluindu. Aga mida on Treatil?

Ivo Uukkivi esitab Haroldi absoluutselt ambivalentsena: soovi korral võime temast mõelda kui isetust heategijast, aga sama hästi ka üliosavast manipulaatorist, kes ootas oma käigu astumiseks õiget hetke ja poiste parajat küpsusastet. Mõlemad tõlgendused on võimalikud ja võivad olla õiged. Millised olnukski Haroldi kavatsused, ei muuda need asjaolu, et mõlemad poisid saavad võimaluse kasvada ja õppida midagi teineteise ja iseenda kohta.

Lyle Kessler “Orvud”
Lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar, valguse kujundaja Triin Suvi.
Osades: Pääru Oja (Phillip), Sten Karpov (Treat), Ivo Uukkivi (Harold).
Esietendus 22.oktoobril2013 Eesti Draamateatri väikeses saalis.
Nähtud etendus 6. aprillil 2014.

Published in: on 7. apr. 2014 at 21:51  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2014/04/07/tupiktanava-hamaras-linnutee-serval/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: