paar hõberaha laevnik Charonile

kraelõkmeil sädelevaid ruune varjas

poiss seemiskindaga kui tuli linna

ta tuli kaevikust ja sõda sarjas

ja puhus ervinile suitsu ninna

ning märkis lõpuks asi seegi on

et meil on lõpuks oma leegion

 

Kolmel mehel laval ei ole enam midagi, mitte midagi peale igaviku – see neid ühendab: surm 1944. aasta sügisel Saksa vägede tagasitõmbumisel ja igavik.

Laval on üksik raagus puu keset mustjat, otsekui segi paisatud ja siis omaenese hooleks jäetud maapinda. Varjud ja mustrid, mida selle puuga, natukese valguse ja maarjajää auruga tekitada annab, võimendavad vajalikku teispoolsuse tunnetust – kus iganes need kolm sõjameest ka oleksid, see paik ei mõju hirmsa või õudsena, pigem külma, üksildase ja päästmatult süngena. Peaaegu laskemoonakasti võrval seisab vana ja väärika moega tool (Lutheri vabriku toodang?), mis ometigi asub täiesti teises ruumis – see on nurgake, kus Terje Pennie kehastatud eestlanna räägib oma perekonna loo. Natuke on see autori enda perekonna lugu, natuke paljude teiste eesti perede oma, kus aastakümneid on põimunud erinevate rahvuste, poliitiliste vaadete ja hädavajadusest langetatud keeruliste otsuste lõimed. Kolmnurga kolmanda tipu moodustab veskikivi. Ons see viide, et ajalood koormavad meid tänaseni kui veskikivid kaelas? Tuleks need maha panna ja maha jätta, et nad meid elu voogudes põhja ei veaks? Oleks eestlane jäänud oma leiva palehigis teenimise (veskikivi/käsikivi) juurde, oleks ajaloo tormid temast möödunud? Oleksime me nüüd õnnelikumad, kui jääksime või pöörduksime tagasi oma esivanemate elatusallikate juurde? Lisaks seostub auguga kivi iidsete ohvrikividega (ehkki need olid rohkem rändrahnu kuju ja moega) ja rõhutab nende kolme noore mehe ja sadade teiste rohkem või vähem mõtestatud või mõttetut ohverdust.

Lavastuse dünaamika avaldub sõnades, mälestustes, mille toob meelde maad mõõtev mees ja koerte haukumine, legendides iidsetest aegadest, fantaasialendudes suurtest võimsatest linnadest. Liikumist on vähe, dialoogi veel napimalt. Monoloogiteater aga ei tähenda kaugeltki, et etendus oleks ühetaoline või puine. Ega ka seda, et puuduks partnerite vastastikune mäng. Viimane on täiesti olemas kolmanda leegionäri ja Suur-Einari vahel – vennad siin ja sealpool surma. Nende monoloogid jäävad vastastikku alltekstina kajama, isegi teineteisest mööda vaadates on siiski tunda suhtlust tegelaskujude vahel. Madis Kalmet on lavastajatöös jäänud tagasihoidlikuks, andnud autori sõnadele puhtalt omast väest mõjule pääseda.

 

lili marleen mu lapsepõlve laul

kui jommis isa kammis klaverit

ei olnud plekke meie meheaul

kuid elu oli püsind pikalt sitt

ning aina korrutand mis seegi on

et kord meil oli oma leegion

 

Munder ja Porkuni välja arvata, polnud kolmel leegionäril just palju ühist. Ja see ongi haarav: üritada kaasa ja etendusest laiemas plaanis edasi mõelda mundri ja poole valikuprintsiipidele ja mõnikord ka suhtelisele suvalisusele.

Esimesest leegionärist (Erni Kask) pidanuks saama pastor ja teoloog. Neist kolmest peaks tema elutee ja stuudium olema teda sõjaks ja surmaks ja selleks, mis tuleb pärast kõige paremini ette valmistanud. Aga ülikooliloeng või abiteenistus kirikus ei aita palju, kui kaalul on su enese elu ja kõik väärtused ja tõed, millesse kunagi uskunud oled. Haritus võib kaasa tuua vähem valgustumist ja rohkem kibedust; sünget sarkasmi iseenese, kaaslaste ja elusate toimetamiste suhtes esimesel leegionäril jagub. Selle mõrumeelsuse taga aimdub haavatavust – ei olnud ta sõdurite seas päriselt oma ja kas ta paraja agnostikuna ka seminaris kampa võeti… Erni Kase nurka surutud iroonilise intellektuaali esitus on veenev oma meeleheites. Meeleheidet suurendab veelgi asjaolu, et selles muutumatus väljapääasmatus surmavallas on tema kaaslaseks lihtne kalur. Just esimese ja teise leegionäri vahel arenevad enamik lavastuse nappidest, isegi natuke konfliktsetest dialoogidest. Teises leegionäris on säilinud ehedust ja lapselikkust. Jah, teeb ka tema iroonilisi märkuseid inimlike pahede (argus, kasuahnus) üle, kuid seda rohkem hämminguga olukordade absurdsust rõhutades. Tõeliselt käivitab teise leegionäri tegelaskuju aga loodusega seotu: mets, tähistaevas, meri, koerte haugatused – see on lihtne ja loomulik elamise viis, ilma liigsete küsimusteta – ilma liigsete küsimuste ja kauplemiseta ka surmas ja pärast seda. Just au mõiste on aga see, mis muidu erinevaid tüpaaže seob – kindlaks jäämine oma otsusele, sellele, et midagi tuli ette võtta; ükskõik mida, millel oli vähimgi šanss päästa nende endi ja nende rahva au. Ja see kindlameelsus annab nad vabaks.

 

mu armas tüdruk unes käivad paugud

mu kadund isa vastu panna käsib

eks mulgi ole rinnus kuuliaugud

neis peksleb hirmund süda kuni väsib

kuid lohutuseks talle seegi on

et kord meil oli oma leegion

(I.                 Hirv, 1992)

 

Kolmas leegionär (Mihkel Kabel) räägib suurtest linnadest: ta soovis neid näha ja kavatses neid rajada. Mälestus joobnud isalt kingituseks saadud hirmkallist arhitektuurialbumist ja kindlast usust oma surematusesse (sest kes teine muidu Narva uuesti üles ehitaks), toovad ta vaatajale eriliselt lähedale ja mängivad kaastundele. Noor mees, kellel oli kirg ja siht slime ees, mida oma eluga peale hakata – ja kõik, mis jäi saavutamata. Ehkki kolmas leegionär on samuti jäänud lõksu erinevate maailmade vahele, tundub tema elu teatud mõttes kõige lõpetatum. Ta unistas elust, mis tõsi küll, mitte kunagi ei saabunud. Aga ta unistas ja nendes unistustes elas juba läbi enda kavandatud hoonete ja sildade rajamised ja pidulikud avamised, elas läbi rahuloleva jalutuskäigu läbi enese taastatud Narva. Ta unistas oma elu ette ja unistas selle läbi ja ehk just see annabki talle teistest leegionäridest klaarima, leplikuma (ehkki pisarais) pilgu ja peaaegu helge kohaloleku.

Kolmanda leegionäri lugu kestab edasi tema vennas Suur-Einaris (Tarvo Sõmer), kes ei tee suuri sõnu, aga teeb mõned väikesed otsused, mis mõjuvad nagu truudusvanne oma perekonnaloole ja hukkunud venna mälestusele. (Aja)lugudel on võime meid enda lõksu meelitada ja nii koondub sündmuste ja seoste ling Einari umber üha koomale – sümboliks hukkunud venna käekell, mis, käinud aega Vene võimuorganite esindajate randmetel, mõõdab viimaks Einarile jäänud päevi. Kui Aleksajevi narratiivile midagi ette heita, siis just seda, kui palju rõhutatud seoseid põimib ta kolmanda leegionäri ja Einari tegelaskujude vahele. Ehkki paatost näidendist ei leia, muutub finaal kahe venna kohtumisega teispoolsuses piinlikult senitmentaalseks. Kindlasti kohtume kunagi kõik, aga millised oleme meie ja millised on nemad seal, kus ei eksisteeri meile tuttavaid ja maailma vormivaid seaduspärasusi? Samas on ikka ilus, lohutav ja lotustandev, kui mingi ring saab täis, kui saadakse vabaks.

 

Tiit Aleksejev “Leegionärid”

Lavastaja Madis Kalmet. Kunstnik Mats Õun. Valguskunstnik Margus Vaigur. Muusikaline kujundaja Peeter Konovalov.

Osades: Erni Kask (Esimene leegionär), Margus Grosnõi (Teine leegionär), Mihkel Kabel (Kolmas leegionär), Tarvo Sõmer (Suur-Einar), Terje Pennie (Maia Karu).

Esietendus 6. aprillil 2013.

Nähtud külalisetendus NO teatri saalis 11. oktoobril 2013.

Published in: on 18. okt. 2013 at 13:58  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2013/10/18/paar-hoberaha-laevnik-charonile/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: