Postmodernismi kõrgpilotaaž

Oleks võinud, ja see kõik ongi tähtis. Aga ei rääkinud.

(etenduse kavalehelt)

Alguses tuleb kohe ausalt üles tunnistada, et ma ei ole Rein Raua „Venda“ lugenud. See lähtepunkt omakorda emantsipeerib lavastuse – ei ole aprioorset ettekujutust tegevuspaigast ega tegelaskujudest, ei ootushorisonti narratiivi ega materjali ühest kunstivormist teise tõlkimise osas – minu kui vaataja silmis, kelle kogumulje kujuneb ainult laval nähtava läbi, tuleb lavastusel välja kanda kõik materjalile isikupärased jooned – ka need, mis raamatulehekülgedelt loetuna võib-olla paremini töötaksid ja mõjusamad oleksid.

Tegelikult on vist isegi üsna ükskõik, kas tutvuda Raua „Vennaga“ etenduse või raamatu kaudu – ükskõik selle poolest, et muutumatu on tõdemus: tegu on väga omapärase teosega eesti kultuuriväljal. Esimene ja ühtlasi teatrikogemust läbiv mõte on, et see on nüüd postmodernism par excellence, kus kokku on põimitud intellektuaalseid ja humoorikaid tsitaate ajaloolisest- ja populaarkultuurist vesternitest ja seebikatest antiikkirjanduseni, pseudo ja päris-sümboleid, mis väljenduvad läbisegi nii muusikas, liikumises, lava- kui ka kostüümikujunduses. Ja see põiming on nii tihe, vihjed ja allusioonid sedavõrd peened ja tabavad, et etenduse kulgedes tekkib hasart autoriga samas tempos seoseid luua ja leida ning paranoiline hirm mõne vihje kahe silma vahele jäämise üle. Iseasi, kas neid seoseid, tsitaate ja vihjeid üldse algusest peale igal pool oli, kus agar vaataja neid arvas leidnud olevat.

Teine aus ülestunnistus – minu käsutuses ei ole seda päris õiget võtit, millega „Vend“ avada. Teemade ja lavastuskomponentide kirevus on ühtaegu heidutav, aga siiski analüüsitav. Kiht-kihilt, karakter-karakterilt saab eristada arhetüüpset ebaõigluse lugu, äri ja võimu korruptsiooni probleemi, armastust erose ja agapena, inimliku nõrkuse taaka, igavest vabadusiha ja otsingulisust. Lavastuslikult lükitakse kireva keena üksteise järele eriilmelised kostüümid, ranged marionetlikudud liigutused, soololaulud, videoinstallatsioonid, sümbolistlik-sürrealistlike elementidega lavakujundus, tantsunumbrid. Stiilipuhtusest (rääkimata heast maitsest) vääratamiseks on karisid külluses ja mõnele neist lavastuse käigus ka sattutakse, aga lavastuskompoti tihedust arvestades julgen loota, et need mõned kõrvalekalded hajuvad tervikus märkamatuks. Naiivselt uskudes, et on võimalik teatrist või kirjandusteosest või kunstist mõnikord ka päriselt aru saada tunnistan, et „Vennaga“ seda arusaamist, omaks võtmist ja materjaliga osaduse saavutamist ei tekki. Kaasa tund(le)mine ei ole muidugi postmodernismis ka eesmärk omaette, nii et vahest selles distantseerituses, jaheduses väljendub taaskord materjali ja selle lavalise esituse stiilipuhtus.

Mis “Venna” juures tõeliselt võlub, on teksti ülim täpsus. Kohati mõjuvad täpselt sõnastatud napid laused kristallselgeina stseeni üldise olmelisuse kohal hõljuvaina ja tõstavad kogu tegevuse uuele, poeetilis-eksistentsiaalsele tasandile. Lihtsad, argised, pooleldi õhku jäävad fraasid tekitavad kiusatuse neisse sisse mõelda varjatud toone ja tähendusi, ehkki sama hästi võivad need viidata B-kategooria filmide ja sarjade sisutühjusest kõmavatele dialoogidele. Keeletundlikud näitlejad Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe valitsevad Raua lausekatketesse, pikematesse, ühe hingetõmbega südamelt puistatavatesse monoloogidesse ja üksikutessegi sõnadesse kootud rütmilisust, meloodilisust kindla käe ja häälega, kuid ehe ja liigutav on ka Natali Lohu osatäitmine Tume(da)na.

Mis puutub rolli ja karakteri loomisesse, siis esitab “Vend” veel ühe väljakutse nii vaatajale kui kindlasti ka tegijatele. Selles loos peaaegu puuduvad karakterid/rollid selle kõige harjumuspärasemas mõttes. Laval toimetavad tegelaskujud on visandatud paari valitud, iseloomuliku ja täpse pliiatsijoonega, kuid jäävad suurel määral fragmentaarseteks. Loo arengud lasevad meil jälgida mõne tegelase reaktsioone, muutuseidki, kuid needki on edastatud pinnaliselt, pigem fakti nentides kui vaatajapoolset sügavamat kaasaelamist ja samastumist initsieerides.Toomas Suumani, Mihkel Kabeli, Natali Lohu, Silja Miksi ja Eduard Salmistu kanda on erinevad väiksemad ja suuremad karakterrollid (ehkki roll pole õige sõna – episood, suts kõlaks õiglasemalt). Igal lavale astuval tegelasel selles galeriis on küll oma eristatav ja isikupärane joon, kuid siiski kumavad rollid kohati üksteisest läbi ja annavad sellele postmodernistlikult kirevale hämule veelgi unenäolisust juurde.

Üllar Saaremäe Vend on ühtaegu väga jõuliselt tajutavana kohal ja samal ajal mõneks hetkeks peaaegu unustatud kõrvaltvaataja, kes kaabu serva alt piideldes sulab kokku lavanurgas valitseva pimedusega. Ühtaegu roll, tegelaskuju, karakter… ja teisalt kest, piirjooned karakterist, pealispind, millest sügavamale tungimine ei kuulu selle mängu reeglite hulka. Me aimame, meile isegi kõneldakse veidi sellest, mis olnud, mis kujundanud Vennast mehe, kes ta on. Suurem osa jääb siiski sõnastamata, jääb sõnade vahele hõljuma, on välja loetav ja mõistetav hääletoonist, napist žestist ja pinevast, ehkki varjatud silmavaatest. Vaatajale kirjeldatakse, esitatakse Venda peamiselt suhtes ja suhtlemises teistega; tegelaskuju vormub igal uuel kokkupuutel uuesti, jõudes meieni olukorra ja vastasmängija peegelduses. Ta on kogu aeg olemas ja samas on ta olemas ainult otseses kokkupuutes mõne teise tegelasega. Kui esimeses vaatuses õhkab laila Tiina Mälbergi kehastuses soovist elada nii, et temast mingit jälge ei jääks, nagu poleks tega olemaski, siis omamoodi realiseerub see unelm hoopiski Vennas, kes on olemine, aga ei ole sugugi lõpuni kindel kas ja mil määral ta olemas on.

Vend” on üks väga omapärane lavastus, mis esimese hooga tekitab natuke segadust ja hämmingut ning paneb õlgu kehitama: et mis see siis nüüd täpselt oli – lavastuslikus, rolliloome, kunstiliste kujundite ja muus osas. Aga sunnib enda peale mõtlema. Ja lahti nii lihtsalt ei lase.

Autor ja lavastaja Rein Raud.

Vend

Kunstnik Dainius Liškevicius, kostüümikunstnik Rosita Raud, liikumisjuht Olga Privis, videorežissöör-operaator Oksana Nakorchevska.

Laval: Üllar Saaremäe, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Mihkel Kabel, Alo Kurvits, Margus Grosnõi, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Eduard Salmistu, Natali Lohk.

Esietendus 20. september 2013.

Vaadatud külalisetendus 14. oktoober 2013 Eesti Draamateatris.

Published in: on 15. okt. 2013 at 21:27  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2013/10/15/postmodernismi-korgpilotaaz/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: