Kutse kummituslikule tantsule

Eesti Draamateateri uue hooaja avalavastuseks valitud John Hodge’i “Kollaborantides” avaneb unenäoline maailm, kus vaim ja võim mitte ainult ei võitle ega vastandu, vaid moodustavad õõvastava sümbioosi, tihedasti teineteisele naaldunud tantsupaari, mille dünaamikas on pahatihti keeruline ühe või teise täpseid piire tabada.

On lähenemas Stalini sünnipäev. Mihhail Bulgakovi poole pöördutakse ettepanekuga vabatahtlik-sunniviisiliselt kirjutada näidend suure juhi elust. Igasuguse avaldamisvõimaluseta, tööst ja sissetulekutsest ilma jäetud ning üha halveneva tervisega kirjanik on viimaks nõus töö vastu võtma. Kust aga leida türanni kujutamiseks võti, mis tooks näidendisse natukenegi elu, elusust ja kirjanduslik-loomingulist kvaliteeti? Appi tõttab Jossif Vissarionovitš isiklikult tehes ettepaneku, mis tundub lapsik ja lihtne ja natuke intrigeerivgi – võim ja vaim vahetavad rollid: Stalin asub ise kirjutama näitemängu, Bulgakov peab võtma üle riigipea töökohustused. Teoorias võrdsena kõlav vahetuskaup osutub tegelikkuses loomulikult täiesti ebavõrdseks – Stalin annab oma rolli üle vaid näiliselt jäädes siiski absoluutselt kogu olukorda ainuisikuliselt valitsema. Omal väärastunud kombel on Stalini positsioon jumalik: ta näeb ja teab kõike, ei ole isegi mõtte ja südametunnistuse hämaraid soppe, mida ta ei suudaks päevavalgele tirida ja armulikkuseks kehastudes annab ta telje oma alamate elule. Inimesed elavad tema armust, iga õnnestumine täitunud tööplaanist tassi kohvi ja vaba arstiajani (rääkimata võimalusest ellu jääda) on riigipea suure soosingu ja personaalse heatahtlikkuse märk, mis peavad esile kutsuma rõõmu ja alandlikkust. Muutliku meelega nagu muistseil jumalatel, võib ka Stalini heasoovlikkus silmapilguga kaduda ja asenduda totaalse hävinguga. See kõikenägev silm jälgib distantsilt rahvamasse ja nagu kogu see kihav sipelgapesa ei puutuks üldse temasse, laseb nende peale paista päikest või sadada nuhtluseid ja kannatusi. Vaatamata näilisele naiivsusele ja kergemeelsusele, millega Stalin kehutab Bulgakovit riiklikke küsimusi lahendama, on pea võimatu uskuda, nagu ta poleks ette näinud ja teadnud, millised sündmused järgnevad ühele või teisele kirjaniku sõnastatud ja Stalini võltsallkirjaga kinnitatud käsule. Mäng käib algusest peale kõrge kaarega üle kirjaniku pea ning tema ideelisus ja idealism ei luba tal isegi suures ja sünges finaalis päriselt uskuda, et inimlikkusest ja inimväärikusest on võimalik sedavõrd kaugeneda nagu see N riigis juhtunud on.

Pille Jänese abiga lavale loodud miljöö on ühtaegu realistlik-praktiline ja tinglik-unenäoline. Luksuslik lühter ühiskorteri laes ja riidekapp, milles elab noor proleet loovad absurdihõngulise olustiku, rõhuvat maisust toovad raskepärased mööblitükid, mis võimaldavad ruumi mängida korteri salongiks, arstikabinetiks, ülekuulamistoaks või põrandaaluseks kabinetiks. Lühter, voodi, kostüümid seovad lavastuse 2008. aastal lavale tulnud M. Kõivu “Boulgakoffiga” (kunstnikuks toonagi Pille Jänes) ja võimendavad veelgi miljöö nihestatud unenäolist kvaliteeti, deja vu efekti ja taotlust mingile teatraalsele tõepärasusele nende jaoks, kes Kõivu-Kasterpalu lavastusest osa saanud. Pahaendelise, aga lummava lavamaailma loomisel ei saa alahinnata valgust (Margus Vaigur) ja heli (Urmas Lattikase originaallooming) – temperamentsest rahvamuusikast ja kirglikest tangodest mõjutatud muusikaline kujundus seob lavamaailma tervikuks, joonib omapäraste, justnagu natuke “mööda” kõlakooslustega alla lavasündmuste absurdset, jaburat ja kriipiv-võivast iseloomu.

Oleks ebaõiglane Stalini-Bulgakovi elik Kanguri-Toompere duetist ühte või teist esile tuua. Kui Toompere jaoks on Bulgakovi kehastamine juba ilusaks traditsiooniks kujunemas, siis Kangur on esietenduse eelses intervjuus tunnistanud, et Stalini tegelaskuju omaks tegemine nõudis otsinguid ja katsetusi – kuidas kujutada türanni, koletist, kel sedavõrd tume ajalooline taak ja kellesse ometi konkreetse loo raames tuleb panna inimlikke, kaasaelamist võimaldavaid, isegi humoorikaid jooni? Kanguri lahenduses on Stalin esmapilgul pehme, natuke tüdinud ja tülpinud, ootamatult lustlik ja omal kombel isegi soe persoon. Tähelepanelikul jälgimisel ja loo edenedes lööb selle siirupise kesta alt üha enam välja teraskõva ja jääkülma natuuri, kelle õudsemateks joonteks kujuneb kooslus manipuleerivusest, kalkuleerivusest ja fatalistlikust ükskõiksusest. Toompere Bulgakov on lootuse, aadete ja reaalsustaju kaotamiseni nurka aetud; karakteri pidev sisemine võitlus selgroo säilitamise ja ellu jäämise vahel toob tegelaskujusse pinget ja rabedust, joviaalsuspuhangud temperamentset laia joont. Lavastus pakub vahvaid loomingulisi ülesandeid ka kõrvalosatäitjatele, kelle nutikast ja pühendunud rollitäitmisest sõltub oluliselt lavamaailma “kõverpeegli” impressiooni kordaminek.

Sümbolitest, vihjetest, viidetest kubisev “Kollaborandid” on ühtaegu ajalooline ja igikaasaegne, segadusse ajav ja hirmutavalt selgust loov, õudne ja ilus ja kummitava jääv nagu mõni unenägu.

John Hodge “Kollaborandid”

Lavastaja Merle Karusoo. Kunstnik Pille Jänes. Valgus Margus Vaigur. Muusika Urmas Lattikas. Koreograaf Teet Kask. Etenduse juht Johannes Tammsalu.

Osades: Hendrik Toompere jr, Guido Kangur, Merle Palmiste, Raimo Pass, Maria Avdjuško, Roland Laos, Robert Annus, Mari-Liis Lill, Jaan Rekkor, Sulev Teppart, Indrek Sammul, Johannes Tammsalu.

Esietendus 20. septembril 2013.

Vaadatud etendus 22. september 2013.

Published in: on 6. okt. 2013 at 19:28  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2013/10/06/kutse-kummituslikule-tantsule/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: