Taani prints ja olemise mängujulgus

Teatriloos on mõned sedavõrd aukartust äratava auraga näidendid, et neid lavastada või isegi neist rääkida-kirjutada on natuke hirmutav – igal öeldud sõnal peaks olema eriline kullaproov ja kaal, lihtsalt niisama, jutu jätkuks ja mängukava täiteks nendega tegeleda mõjuks pühaduse teotusena. Shakespeare´i sulest on sääraseid lavamaterjale rohkemgi kui üks (Macbeth ja „Šoti näidend” – nimetabu kehastunud kujul!) ja „Hamlet“ kuulub vaieldamatult sellesse nimekirja. Nii pika ja kõneka slepiga näidendi puhul näikse vahel paralleelselt eksisteerivat mitu „Hamletit“: ühelt poolt müstifitseeritud kuvand, kõik need legendid, kõmu, aja- ja teatrilooline taust, nii isiklik kui kollektiivne teatrimälu ja – mälestus; teisalt autori tekst ise omas paljukihilisuses ja tõlgendusrikkuses. Kas on üldse võimalik „Hamletit“lavastada/ vaadata nagu mistahes teist materjali, ilma, et kogu eelteadmine ja –häälestus sellele kogemusele filtri vahele seaks?

Üksjagu tõde on klišeedes, et klassikat tuleb mängida tänase päeva nimel ja igal põlvkonnal olevat oma Hamlet. Kas on praegune aeg liigestest tõepoolest erakordselt lahti, aga minu põlvkond võib omaks lugeda juba 5 Hamletit: Nüganen- Matvere, Pepeljajev- Ulfsak, Peterson- Peterson, Baskin- Saaremäe ja nüüd siis Võigemast- Kõrve. Tõsi, viimane on ilmselt kõige rohkem „meie Hamlet“, sest Võigemasti kasvamine lavastajaks ja Kõrve kasvamine küpseks näitlejaks on toimunud kõrvu minu põlvkonna kujunemisega teatrihuvilisest teismelisest kogenud vaatajaks. On hea ja eriline tunne vaadata laval näitlejaid, kelle loometeele on elatud kaasa diplomilavastustest ja esimestest telerollidest saadik ja näha, kuhu nemad ja mina (või laiemalt meie, üks vaatajapõlvkond) oleme jõudnud.

„Hamleti“ lavastamiseni on eesti teatriloos jõutud enamasti kolmekümnendate eluaastate teisel poolel. Üheks argumendiks seejuures alati, et olemise ja mitteolemise dilemma peab olema isiklikult ja valulikult läbi vaetud. Aga mis siis, kui lavastaja maailmavaade annab ette vastuse olla, kui seda küsimust tema jaoks inimesena ei kerkigi – kas siis tuleks jätta „Hamlet“ üldse lavastamata? Vastab ju sellesuvine Hamlet Üllar Saaremäe olla või mitte olla küsimusele, et alati ikka olla – see on ju palju põnevam ja ega meil pole kelleltki uurida, mis see mitteolemine endast täpselt kujutab, et kas on parem. Erinevad tõlgendused ja keskseks valitavad teemad ei sõltu ju ainult tegijate vanusest, vaid eelkõige meelelaadist ja maailmavaatest kõige laiemas ja sügavamas tähenduses.

Võigemastile on lavastuse retseptsioonis ette heidetud eklektilisust, läbiva kandva kontseptsiooni ja selge tänapäevase sõnumi ähmasust või suisa puudumist. Ometi on Võigemasti lavastajatööl üks voorus, mis seljatab kõik etteheited: ta on võtnud julguse ja vabaduse läheneda Taani printsi loole nagu mistahes muule teatrimaterjalile – materjal on MÄNGIMISEKS. Meile tuletatakse meelde,  et „Hamlet“ tohib olla näidend nagu iga teine ja sellele võib, tohib ja peabki lähenema samasuguse loomingulise- ja mänguvabadusega nagu muudele materjalidele. Seejuures ei ole see süüdimatu, laamendav, destruktiivne vabadus, vaid algupära, essentsi otsiv; ühtaegu postmodernistlikult lustlik ja vabameelne, samas post-postmodernistlikult olemuse järele haarav.Lavastus teeb küll viiteid ja kummardusi varasematele Eesti „Hamletitele“ (muusikalises kujunduses Ants Eskola „Paula, sul on poisipea“ esitus), aga on ebatavaliselt autonoomne, vaba(m) poliitilis- kultuuriloolisest taagast, mis antud näidendit paratamatult saatvat näikse. Kui lavastajat süüdistada pinnalisuses ja selge tänapäevase platvormi puudumises, siis tuleneb see ilmselt vähem Võigemasti kogemustepagasist kui ühe põlvkonna maailmatunnetusest laiemalt: see ongi säärase põlvkonna „Hamlet“, kus globaalne ja eetilis-filosoofiline maailmavalu on kohati tugevamad, kui mure siinsamas kõrval sündiva vastu; kus üritatakse balansseerida skisofreenilises taustsüstemis maiste asjatamiste ja püsivate väärtuste ning rahuoleku vahel lootes, et tormlev näitemäng saab kord otsa ja algab päris elu, millest me kõik see aeg unistanud oleme. Võigemasti platvorm on seega vägagi tänane – see on kokkuvõte ühest põlvkonnast. Ka lavastuse finaal, kus Fortinbrasi ei ilmu ja võim jääb panusena lauale (haaraku, kes soovib, aga soovijaid ei paista), mõjub pigem kaasaegsena – me kõik oskame viidata valitsevate olude vigadele, aga positiivset programmi ja jaksu seda ellu viia kerkib esile harvemast harvem.

Ruumiliselt ja ajaliselt on „Hamlet“ Linnateatris vaatajale lähedale toodud: tegevuspaigaks Eesti ja ajastuks 1920ndate lõpp/ 30ndad. Esimese vaatuse alguses kannavad kostüümid ja muusikaline kujundus väga selget keelt – on lihtne kaasa uskuda, et Ophelia on jõuka, aga konservatiivse ärimehe hästi valvatud silmatera ja Hamlet seltskonna jaoks veidi liiga vabameelne, süngelt romantiline kavaler. Väga õigustatu ja stiilipuhtana mõjub täpne ja vahe värss klikiaegse beau monde´i huulil. Kuidagi vägivaldselt juurde poogitud näib aga seos salaviinaparunitega – suurt raha ja suurt edu teeniti muudeski valdkondades ning üleliia joovastavaid aineid on jõukam seltskond samuti igal ajastul endale lubada saanud. Etenduse edenedes muutub stilistika kirevamaks ja ebamäärasemaks, põimuvad muinasjutulis-historitsistlikud ja realistlikud detailid, et teise vaatuse teiseks pooleks suubuda ajatusse atmosfääri. Näidend kehtestab end üle tõlgendus- ja lavastuskontseptsioonide, annab märku endasse kätketud väest, millega võib tembutada ja mängida, aga mis lõpuks mängib ikkagi meiega ja mängib meid üle.

Alo Kõrve Hamlet on üllatavalt asine, konkreetne, terav. Ootasin pigem filosofeerivat intellektuaali, kes oma ängide ja painete keskel üritab vastata endast dimensionaalselt suurematele küsimustele. Ei puudu Kõrve Hamletis teravapilguline ja teravkeelne, sõna relvana käsitsev intelligent, aga tas on samavõrra ka kainet tegudeinimest. Hüpnotiseerivalt mõjub stseen, kus Hamlet, lõplikult teadlikuks saades, mida tal õigluse jalule seadmise nimel korda saata tuleb, ängis ja agoonias riideid rebib ja maailma ebaõiglast nihestatust neab. Mõistnud oma olukorra fataalset väljapääsmatust, on Hamlet korraga absoluutselt seotud oma kättemaksumissiooniga ja samas kummaliselt vaba käituma ja kõnelema igasugustest sotsiaalsetest piirangutest vabanenuna. Hiirelõksu stseenis sädeleb Kõrve silmis puhas mängulust – see on stseen, kus maalida paksude värvidega, mängida selle sõna otseseimas tähenduses – ja seda tehakse silmapaistva naudinguga.

Lavastuse meeldejäävaima rolli teeb aga Claudiusena Rain Simmul. Tema kuningas on midagi väga venepärast, ortodoksset, dostojevskilikku. See on eksinud inimene, kes teab oma kuritegude suurust, kelle hinges ei puudu alandlikkus ja soov andestuse ning lunastuse järele, aga kelle karm süda ei suuda jätta eneseõigustust ja tunneb kiusatust egoistlikult oma saatuse üle kaubelda. Sümbolitest tiine on Claudiuse monoloog, mille taustaks risti-motiiv ja subliimsust lisamas üksik valgusvihk. Stseeni lahendus toob meelde muidugi Uue Testamendi, aga kaudsemalt ka Bulgakovi “Meistri ja Margarita“ ja juba mainitud Dostojevski (anti)kangelased.  Monoloogi saadab pesemisrituaal: katse pesta venna veri oma kätelt; viide ristimisele kui osaduse taastamisele jumalaga, mille järele tegelaskuju samuti januneb, aga millega ta päriselt kaasa minna, ennast meeleparandusse kaotada ei julge ega raatsi. Simmul mängib Claudiuse isegi Hamletist endast huvitavamaks, mitmekihilisemaks ja komplekssemaks karakteriks; kui Hamleti mõtiskluste ja tegude motiivid on suhteliselt selged ja sirgjoonelised, siis Claudiuses aimub kättesaamatut inimlikku saladust ja sügavust.

Võigemasti lavastuse üheks trumbiks on kahtlemata trupp: ääretult võimekad, suurepärase kollektiivitajuga, hea lavalise energiaga. Teiseks trumbiks võltsvagaduse ja paatoslikkuse puudumine, julgus võtta „Hamletit“ nagu on, materjalina, mis ootab tõlgendamist ja kontempleerimist, aga eelkõige maha mängimist. Just selle mängulisuse kui teatri põhiolemusliku tõttu arvan, et autor oleks selle tempoka, hästi elusa ja parimas mõttes teatraalse „Hamleti“ heaks kiitnud.

W. Shakespeare „Hamlet“

Lavastaja Priit Võgemast. Kunstnik Marion Undusk. Valguskujundus Priidu Adlas. Muusikaline- ja videokujundus Veiko Tubin. Helilooja Rasmus Puur. Koreograaf Maiken Schmidt.

Osades: Alo Kõrve, Rain Simmul,  Epp Eespäev, Andrus Vaarik, Evelin Võigemast, Tõnn Lamp,  Mart Toome,  Indrek Ojari,  Argo Aadli,  Margus Tabor, Kristjan Üksküla,  Aleksander Eelmaa,  Tarvo Elblaus.

Esietendus Tallinna Linnateatris 27.10.2012.

Vaadatud etendus 11.09.2013.

Published in: on 29. sept. 2013 at 15:59  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2013/09/29/taani-prints-ja-olemise-mangujulgus/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: