rokki ja rolle

Tartu Uue Teatri „Vanemise biitlid“ on lavastus, kus paguti jääb üsna ähmaseks, mis täpselt ja miks laval toimub, aga ikka on kogu aeg põnev.

Minu tutvusringkonda ei kuulu vist küll ühtki inimest, keda biitlite ajastu päris külmaks jätaks: on ansambli suuri fänne, on mõne konkreetse loo imetlejaid, on ajastu moe ja kirjanduse sõpru. Nähtusena, murranguna, muutusena on biitlid ju vähemasti sama suur ärkveleraputus kui hilisem punkstiil. Rock´n´roll tuleb, et muuta maailma ja jääda. Enamikul meist on oma „rokkstaari unistus“ – fantaasia võluda ja vapustada, šokeerida ja lummata masse, vabana reaalse (?) maailma rahalistest, sotsiaalsetest ja seltskondlikest positsioonidest. Teatriteadlane Põllu on andnud ruumi autor-lavastaja Põllule, kes ei ürita lavale sääda teatriõpiku peatükke, vaid värvide, helide ja paari õigesti püstitatud küsimusega anda edasi biitajastu meeleolu, killukest ühiskondlik-sotsiaalset-teatraalset äratust ja küsimusi mälu, ajaloo ja selle peegelduste üle laiemalt. Lavastaja poolt igati nutikas valik, arvestades, et ei Põllu ega keegi osatäitjatest ei ole ise viibinud eesti biitajastu ja teatriuenduse keskel ning saaksd tugineda mälestustele, meenutustele, kriitikale ja kajastustele, mis igal juhul ja alati on rohkem või vähem subjektiivsed. Nutikas ja intelligentse lavastaja puhul ootuspärane valik materjalile lähenemiseks. Oleks omaette kangelastegu üritada lavale tuua tõsimeelset rekonstruktsiooni teatriuuenduse kesksetest figuuridest (või mõnestki muust murrangulisest ja vastuolulisest nähtusest (teatri)ajaloos). „Ird, K“ on ju biitlitega võrrelde suisa dokumentalistika, aga ka seal võidutseb kunstitõde subjektiivse relatiivse ajalootõe üle. Langemata rekonstruktsioonide sohu, usaldamata liigselt ühegi asjaosalise mälestusi, tunnetust ja kontemplatsioone, loob Põllu universaalse biitaja ja –ruumi, milles tegutsevad Inimesed, Näitlejad, kelle küsimused on üldisemad ja üldistatumad, samas valusalt ajatumad, kui üks konkreetne periood muusikas, teatris või kultuuriloos. Kes soovib, võib otsida ja leida sarnasusi tegelike persoonidega, aga samad teemad kannatamise, igavuse ja armastuse kohta võiksid kerkida kus iganes siit maailma ääreni.

Laval ei ole niisiis biitleid, Toomingat ega Hermaküla. Laval on neli vaheldusrikast, põnevat, köitvat näitlejat, kelle täpsus, mõjuvus ja kindlus sõnas, žestis ja intonatsioonis on vaimustavad; üheaegselt stabiilselt kõrget taset, harmooniat ja kestvalt huvi pakkuvad. Vabadus ja kindlus, väljendusvahendite rikkalikkus ja professionaalsus on paljuski selle taustsüsteemiks oleva teatriuuenduse realiseerunud viljad, millest tänaseks on saanud näitlejahariduse ja meisterlikkuse enesestmõistetavad komponendid. Maarja Jakobson ja Nero Urke on väga intensiivse kohaloluga näitlejad, olles samaaegselt nii mõttetäpsed kui füüsilised. Mäng käib kogu kehaga, kogu olemusega, kui teksti on napilt ja rõivad langevad ült, siis vassida ei anna. „Kas ma nüüd kannatan teie meelest piisavalt?“ lõpetab oma provokatiivse monoloogi mõtlevast (igavast) ja tegutsevast (atraktiivsest) näitlejast Maarja Jakobson. Igikestev küsimus – kas ja kui palju nätleja peab end alasti võtma (otseses või ülekantud tähenduses), et publiku tähelepanu püüda ja sõnum edastada. Või kaasaegses teatris sama igikestev võitlus traditsioonilise (igava?) ja dünaamilise (raputava, ärritava) laadi vahel ja küsimus, mis saab siis, kui üllatusest, raputusest, ärritusest saab omaette stamp ja standard. Nero Urke vaataja poole pööratud selg annab Näitleja ahastust edasi sama selgelt ja mõjusalt kui tema pingestatud hääl ja miimika. Maarja Mitti natuke salapärase ja nukuliku olekuga sobivad pisut segased, fragmentaarsed materjalid, kus pool tõde jääks nagu kogu aeg välja ütlemata, jääks nende suurte silmade ja loomupäraselt teatraalse maneeri taha peitu. Helgur Rosenthal toob biidi kõrvale zen märksõna, „harmooniline konfliktiväline olemine“ on temas kõige selgemalt, läbivalt kohal.

Ikka ja uuesti rollide ja mälu küsimus – kas tegelane on laval olemas, kui keegi teda ei vaata? Kas saalist näitlejale vastu hiilgavate silmade taga on inimesed? Kas me oskame astuda välja rollidest, et kas või hetketi püüda reaalsust, mis on suurem kui meie, kui meie mälu, kui kollektiivne mälu ja kvantfüüsika. Või vahetame ainult kostüüme ja oleme päästmatult kaotanud sideme sellega, mis on päris? Kas mina või teised blogijad või Jaak Allik mäletame kuu, aasta, kümne pärast, mida me päriselt (!) mõtlesime, kogesime, ammutasime istudes saalis ja vaadates „Vanemuise biitleid“? Kas peegeldavad seda üldse mingilgi moel meie ülestähendused, valiv ja subjektiivne emotsionaalne mälu? Ajaloolasena olen ma alati eelistanud tegeleda ammu surnud suurmeestega, sest nad ei tule vastu vadlema. Aga selle võrra kergem on neile ka liiga teha. Teatrile on kõikidest suurematest ja väiksematest (aja)lugudest kõige kergem liiga teha.

Vanemuise biitlid“ ei tee liiga teatri(aja)loole ega käesolevale hetkele. Nende rock´ n ´ roll ei ole pelgalt poos (või on nii hästi mängitud, et sellena ei mõju) – see on päriselt natuke pöörane, väga stiilne ja enesekindlalt vaba.

Vanemuise biitlid

Tartu Uus Teater

Autor-lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi. Osades Maarja Jakobson, Maarja Mitt, Nero Urke, Helgur Rosenthal.

Esietendus 30. märtsil 2012 Tartu Uues Teatris.

Nähtud 28. aprill 2013 Kanuti Gildi saalis.

Published in: on 29. apr. 2013 at 22:38  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2013/04/29/rokki-ja-rolle/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: