Eksperiment lava, hetke ja aususega

 

Tõenäoliselt ainuke õiglane hetk Tartu Uue Teatri “Keskea rõõmude” kohta sõna võtta oleks pärast viimast etendust, lisaklausliga – kohal tuleks olla igal etendusel. Sest see, mis laval juhtub, juhtub igal õhtul teistsugusena, uuena, spontaansena, näitlejate meeleolust, enesetundest ja ideedesünergiast kantuna. Osalistel on vabadus teha täpselt seda ja ainult seda, mida ise tahavad. Siin. Praegu. Igal etendusel.

 

Iga näitleja isiklik vabadus ja lavastusterviku üleüldine suur vabadus kokku tekitavad ambivalentse õhustiku, kus esimese hooga on raske aru saada, kes millisele positsioonile paigutub: publik on sattunud istuma poolvalgustatud saali, et näitlejatel neid lavalt parem vaadata oleks, näitlejad ise sätivad end algatuseks tegevusse pigem köögisaare ja helipuldi ümber. Siiski ei ole “Keskea rõõmude” osalistel soovi, eesmärki ega vajadust publikut provotseerima, ärritama asuda, vastupidi: kohati kohmakad, ebalevad ja harjumatud momendid sünnivad siiratest otsingutest ja impulssidest tabada olemise ja tegutsemise vabadust koos teistega just siin ja praegu.

 

Ausus tundub olevat antud lavastuse/etenduse selgroog – mitte läbimõeldult šokeeriv, jõhkruseni küündiv ambitsioonikas avangardlik ausus, vaid inimlik ehedus, relvitu ja relvituks tegev siirus, mis ei ole igapäevane elus ega laval. Hinnates kõrgelt näitlejate julgust oma hirmudele (millest mitmed on näitlejakutse kollektiivsed hirmud, teised üldinimlikud) silma vaadata ja neid publiku silma all ületada, tekib paaril korral paratamatult küsimus kas ja miks näitleja (inimene) peaks end vabatahtlikult sedavõrd haavatavaks jätma. Vaataja ei ole ega saagi olla psühholoog ning isegi see, et ta on pileti ostnud ja kohale tulnud, ei tee temast veel laval kehtiva kokkuleppe osapoolt – publik peab olema avatud, aga ta ei pea jagama samu väärtusi. Esietenduse publik on sõbralik ja toetav – loodetavasti ka kõigi järgmiste esinemiskordade vaatajad, et ühtede ebamugavuste võitmisest ei saaks järgmiste lähtekoht.

 

Korduvalt ja korduvalt kõlavad Karl Ristikivi sõnad “Minagi olin Arkaadia teel…” “/—/ ja et ma üksinda enese väest leiaksin tee, mille kaotasin käest, selleks ei ole mul rammu”. Eneseteadlikkus käsikäes enese ja maailma piirangute tajumisega. Nagu kavalehel viidatud lapsepõlv, kus tundub, et suureks saades võib teha, mida süda lustib, aga suurena kahaneb see võimalus enamasti olematuks . Häirima jääb see kord ohkena, kord karjena deklameeritud fraas, milles pole lootuse ja lahenduse allteksti. Sest abi ja tuge, lootust ja lohutust on alati.

 

Kui kursusekaaslased üle 10 aasta laval kokku saavad, siis peab kõige muu kõrval asjas ka üksjagu lusti olema. Ja on ka. Efektseid füüsilisi ja säravaid sõnamängulisi leide, mis kinnitavad, et endistel kursusekaaslastel on (vaatamata täielikule vabadusele ja kohatisele kaosele) hea koos laval olla. Piret Simsoni monoloog tabab nii sõnastuselt kui esituselt elu ja lavaelu absurdi, huumorit ja absurdihuumorit; variatsioonid Eino Baskini teemadel on sama ajatu huumor, kui Baskini enda estraadiklassika; “Grease’i” muusika saatel rokkiv Ingomar Vihmar sõna kõige otsesemas mõttes äge 🙂 Improvisatsiooni osas olen ma alati pigem skeptiline ja kahtlustav: ma ei usu perfektsete improvisatsioonide võimalusse laval nagu ma enamasti ka ei usu, et näitleja võtaks selle koorma – igal etendusel improvisatsioonilises supervormis olla. “Keskea rõõmud” on just oma ehedusega (seal hulgas ka ebakõladega) ilmselt esimene lavastus, mille puhul ma tõepoolest tunnen, et seda ei “etendata”, vaid see sünnib just praegu, see “on”. See on killuke, 2,5 tundi nende inimeste olemusest ja elust, kes laval on, just sellises elupunktis ja sellistena nagu nad praegu on ja tõstatuvad just need teemad, mis meelel.

 

Kõrgelennuliselt kõlava “teha, mis me tahame” kõrval poetub päris etenduse lõpus tagasihoidlik igatsus – tahaks nüüd veel midagi teha, mängida, dialooge ja misanstseene ja… Vabadus teha, mis iganes, võib olla tore. Vabadus tegutseda sihipäraselt teadlikult võetud ja seatud raamide (stseenide, dialoogide) sees võib olla vähemalt sama tore.

 

 

Tartu Uus Teater “Keskea rõõmud”

 

Autorid-esitajad-kujundajad: Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost, Margus Prangel. Lavastaja Ingomar Vihmar. Dramaturg Ivar Põllu.

 

Esietendus 20. aprill 2013 Tartu Uues Teatris.

 

Published in: on 21. apr. 2013 at 21:22  Lisa kommentaar