Tema on Antigone ja ta mängib oma rolli lõpuni!

Vene Teatri „Antigone“ on kantud antud teatrile täiesti uuest hingamisest. Tundub, et uue direktori ja kunstilise juhi käe all oleks trupp nagu mingist tardumisest, talveunest ärganud. (Nooremas) keskeas trupp pakatab jõust, energiast, tegutsemisihast – elust, ja kui koreograafilis-audio-visuaalseid efekte ongi lavastusse ehk natuke liiga lahke käega jagatud, siis tuleb Vene Teatri näitlejate auks öelda, et nad kannavad nii füüsiliselt kui emotsionaalselt intensiivse lavamaailma auga välja.

Lavastuses põimuvad 5 sajandit enne Kristust ilmavalgust näinud Sophoklese tragöödia, 20. sajandi keskpaigast pärinev tõlgendus Jean Anouilh sulest ja tänane, AD 2013 peegeldus Antigone müüdi ja kangelaslikkuse võimalikkuse teemadel. Kui antiiktragöödia katartiline efekt põhineb suuresti süžee tuttavlikkusel ja enese silmitsi seadmisel tragöödia lõpptulemuse paratamatuse ja päästmatusega, siis kaasaegsemad tõlgendused pööravad tähelepanu üha rohkem südametunnistuse, valikuvabaduse ja sangarlikkuse võimalikkusele üldse meie eksisteerivas maailmas. Etendust läbivaks teljeks on tõdemus: „Tema on Antigone ja ta mängib oma rolli lõpuni“. Lõpuni, täielikus teadlikkuses eesootava lõpu õudusest ja paratamatusest; lõpuni hoolimata õhus hõljuvast võimalusest loo käiku soodsamaks pöörata. Aga tema on Antigone ja ta mängib oma rolli, mis näeb ette hukkumise, kindlalt ja sihiteadlikult lõpuni. Sest selline on tragöödia. Selline on müüt. Publik peab enesele kogu aeg meenutama, et laval ei ole draama, vaid tragöödia oma eripärase väärtushinnangute süsteemiga, toimimisloogikaga ja finaaliga, mis on kirjutatud sisse universumi struktuuri ja mida inimesel (ükskõik kui õilsal või kangelaslikul) õigust ega võimu muuta ei ole.

„Antigone“ on intensiivne kontrastide mäng, kus emotsioonide amplituud lennutab kõrgustesse ja kohe järgmisel hetkel sunnib süüvima iseenda au- ja kohusetunde sügavikesse. Ekspressionistlikule mehaanilise nuku nurgelisele esteetikale sekundeerivad Antigone tundepalagud apaatiast kirepurseteni , Korüfee elegantsele väljapeetud maneerile kõrvutub võõrandusmomentide laps(el)ik(k)us. Olles süžeena etteaimatav (Antigone hukk on müüdist lähtuvalt vääramatult ette teada) ja emotsioonidest ülikülluslik, on „Antigone“ samas väga ootamatu ja üllatav ning väga füüsiline. Brechtilikud võõrandused katkestavad ootamatult loo narratiivse kulgemise ning loovad kas või hetkeks kerge ja humoorika meeleoluga absurdihõngulisse atmosfääri. Ka etenduse füüsilisus näib trupile sobivat ja enamik näitlejaid paistab nautivat liikumisskeeme ja koreograafia tähenduslikkust.

Et etendus toetub suuresti Kreoni, Antigone ja Korüfee tegelaskujudele on nende rollide osatäitjatel Ilja Nartovil, Alina Karmazinal (Tatjana Kosmõninal) ja Artjom Garejevil ka parimad võimalused särada. Ehkki nimeliselt on välja toodud veel arvukalt tegelasi ja osatäitjaid, kipuvad kõik ülejäänud nende kolme mainitu kõrval „trupiks“ üldistuma. Mis ei ole antud kontekstis sugugi negatiivne nähtus, vaid kinnitab pigem , et „Antigone“ on lavale jõudnud väga läbipõimunud ja tervikliku lavastusena, millest jääb positiivse ja muljerohkena meelde üldpilt, tugev efektne tervik ning alles seejärel üksikud osatäitmised. Ühtaegu jõulise, enesekindla ja ahastavana poeb kindlasti vaataja hinge Alina Karmazina kehastatud kangelanna, kelle mängus avanevad aastatuhandete tagused müütilised maailmad, aga peegelduvad ka väga ausad ja valusad küsimused meie endi ja me kaasaja mentaliteedi kohta. Õõvastava, jälestust tekitavana mõjub pilt kaasajast, kus Antigone hukkumisest on saanud teleshow, milles vaatajatel on hukkamisviisi üle telefonihääletuse võimalus ja kogu piinarikast hääbumist kantakse üle online. Kõige selle keskel publikumenust ja massihullusest eksalteeritud kangelanna, keda saadavad surma fännide huilged. Hakkab õudne mõelda, et just sellise stseeniga on lavastaja ja trupp otsustanud peegeldada meie aega ja suhtumist elusse ja surma, kohuse- ja südametundesse.

Vene Teatri „Antigone“ ei ole kindlasti lihtsate killast vaatamine, aga tragöödia süngus koos visuaalselt ja lavastuslikult efektsete lahendustega teevad sellest ühe sellekevadise ootamatuma teatrikogemuse: tumeda, ahvatleva ja intrigeeriva lavastuse.

„Antigone“ Vene Teater

Lavastaja Roman Feodori, kunstnik Daniil Ahmedov, liikumisjuht Olga Privis, muusikaline kujundus Aleksandr Žedelev, valguskunstnik Igor Kapustin, lavastaja assistent Tatjana Kaur.

Osatäitjad: Ilja Nartov, Tatjana Kosmõnina, Alina Karmazina, Natalja Dõmtšenko, Aleksandr Žilenko, Liidia Golovataya, Lilia Šinkarjova, Jelena Jakovleva, Artjom Garejev, Aleksandr Kutšmezov, Sergei Furmanjuk, Dmitri Kosjakov jt.

Esietendus 28. märtsil 2013, nähtud etendus 30. märtsil 2013.

Published in: on 3. apr. 2013 at 20:40  Lisa kommentaar