… ja apelsinipuud läbi sõja ja sajandi

Kadunud maailma teedele

Lõputa linnade rüppe /—/

Sügistuultega randadel

Ja kellegi südames

(A.Tenno)

Tõnu Õnnepalu „Sajand“ on lugu (õigemini lood, mitmuses, sest suuri (aja)lugusid saab kokku kirjutada ainult tuhandete väiksemate najal) just sellest – kadunud maailmadest, kadunud ajastutest, kadunud mõtteviisidest ja hingelaadidest; varjudest kultuuri ja enesetunnetuse süvakihtides, mis meid ometi ikka veel saadavad, mõnikord igatsuse või nostalgiana, vahel tungi ja tormi ja trotsina. See on lugu aja loost: ajast, selle kulgemise loogikast ja loovusest ja ükskõiksusest ning inimese kirest ikka veel, alati, kõigele vaatamata, elada.

Klaasveranda (tegelikult vist küll seina, aga veranda kõlab ajastutruumalt) metafoor on leidnud kasutamist baltlaste ja maarahva vaheliste suhete ja suhtumiste kirjeldajana – läbi klaasi küll nähakse üksteist, elatakse justnagu kõrvu, tunnistjatena üksteise eluolule, aga piir on vahel – habras ja läbipaistev küll, aga piisav, et lahus hoida mõtte- ja meelelaad. S. von Vegesack kirjeldab häiriva usutavusega, kuidas teiselpool klaasi tundusid elavat hoopis mingit muud tõugu, kummalise ja arusaamatu olemusega olendid. Õnnepalu veranda ei kanna niivõrd isolatsiooni kui idülli tähendusvälja: esimesed maasikad varakevadistes päikeselaikudes; võimas, kuid värskendav suvine äikesehoog; valusad, aga ka magusad kired ja kannatused noortes ja veidi vanemates südametes. Või džässihõngulised tantsumeloodiad suveõhtus pärast ausat pikka tööpäeva. Või meeltlahutav kinoseanss ja teineteise embusse langevad noored suveöisel verandal. Jah, veranda tunnistab ka raskemaid ja kurvemaid sündmusi. Aga rasked ja kurvad lahkumised ongi võimalikud ainult siis, kui enne on olnud ilus ja helge ja hea. Kui öelda kõva häälega välja see sõna, „klaasveranda“, kas ei tuksata kusagil südames mingi äratundmine, mälestus, justnagu oleks meil kõigil kunagi kusagil olnud oma klaasveranda apelsinipuude, pärastlõunatee ja kõrvalt salongist kostvate klaverihelidega.

Üks baltisaksa eluolu paremini iseloomustav termin on omailm – ja seda mõisaelu oma suvitamiste ja külaskäikude, teatrissesõitude ja joonistusõpetajate, suletuse ja eksklusiivsusega vaieldamatult oli. Baltisaksa kirjandusväljal tänaseks nii oluliseks tõusnud omaelulooline kirjanduski saab õitsema hakata, kui see oma, kindel ja kodune on lõhutud ja ära võetud; kui klaasverandal kulgenud elu lihtne ja hea olemus tagantjärele selgineb.

Omailma moodustab ka Õnnepalu looming. Jättes kõrvale esimesed autorile nime teinud teosed („Piiririik“,“Printsess“, „Hind“), mille kese oli üksik(isik)us, on iga järgnev teos üha rohkem tegelenud vaatluse, jälgimise, suure pildi kirjeldamise ja peegeldamisega. Miljonid pisiasjad tuhandetes eludes on need, millest saab kokku eksistents ja ajalugu ning Õnnepalu keel, kirjutamise ja väljendumise laad lubab tema sõnadel olla korraga nii isikupäraselt, eksklusiivselt detaili tabav kui universaalsuseni üldistav. See ei ole pelgalt kirjaniku stiil või laad, Õnnepalu looming moodustab sedavõrd kompleksse läbitunnetatud terviku, et seda omailmaks nimetada ei tundu sugugi liialdusena. Omailma kõrval, osana sellest tuleks rääkida ka omaajast – Õnnepalu teoseid iseloomustab mingi ainult neile omane aja tajumise ja kulgemise tunnetus. See aeg on aeglane, argine, aga omapäraselt kaasakiskuv. Lugedes esimest korda „Paradiisi“ tajusin kirjaniku ja kirjutatu aja sekkumist oma lugemiskogemusse kõige otsesemalt: autori aeglane aeg sunnib „Paradiisi“ kiirustamata,otsekui läbi sõnade ja piltide kulgedes lugema. Päev hiljem viimase kolmandiku lugemiseks taas ramatut avades märkasin, et aeg oli katkenud, õige meeleolu, tunnetus ja tekstiga ühes hingamise rütm kaduma läinud.

Omaaeg, aja kulgemise tunnetus on jätnud tugeva pitseri ka näidendile „Sajand“. Ma saan aru inimestest, kes kurtsid etenduse pikkuse ja tempo üle – ilmselt oli Õnnepalu jutustamise laad ja ajatunnetus neile võõras. Sest jah, näidendi/etenduse aeg on samuti aeglane aeg ja Õnnepalu on ses mõttes natuke tšehhovlik autor, et ta ei kipu tihendama aja koekirja – kõik, mis peab juhtuma, juhtub omal ajal ja aeg ei lase end meie soovidest oluliselt segada. See-eest neile, kellele autori vaikselt vaatlev ja rahulikult ülestähendav laad sümpaatne, pakub etendus kaks pikka vaatust ehedat õnnepalulikkust. Kavaleht annab ühe võimaliku tugipunkti laval nähtava retseptsiooniks: meie ees on ellu ärganud fotod elu- ja ajalugudest. Õnnepalus on teatav annus vanakooli kunstiajaloolast, kelle tegevuse üheks oluliseks osaks viletsate trükitingimuste päevil oli teoste kirjeldamine, verbaalne maaling. Nii on ka Õnnepalu kirjutiste puhul paiguti tunne, nagu elustaks ta sõnaga enda ees avanevat päevapilti, momentülesvõtet võõrastest eludest, mille tausta, eel- ja järelloo võimaldab juurde lisada kirjaniku fantaasia. „Sajandi“ puhul ühendab need pildid ladusalt voolavaks tervikuks klaasveranda, aga veel enam igatsus ja mälestus möödunust – igaühel individuaalne ja samas nähtus nii üldinimlik – mida see ruum sümboliseerib.

Ühes intervjuus on Õnnepalu maininud, et kirjutada ei saa seal, kus lugu toimub – on vaja distantsi. Samuti ei saaks „Sajandit“ lavastada Esnas –see oleks liiga konkreetne, liiga päris, on vaja vahemaad, et lugu saaks omandada üldisema kõlapinna ja tähenduse, et fantaasial ja mälestusel oleks ruumi lennata. Minu maitse jaoks on Maarja Meeru kaunis, kuid väga traditsiooniline lavakujundus ikka veel natuke liiga konkreetne – kadunud maailmade ja meelelaadide kujutamiseks oleks vaja palju vähem mateeriat ja rohkem vihjeid, õhku ja efemeersust. Mõis, olgu padrikuks kasvanud varemeis või korda tehtud ja kasutusel, on tänaseks ikkagi vähem hoone ja rohkem sümbol, mälestus, idee. Krista Tooli kostüümid markeerivad elegantselt ajastute vaheldumist ja aitavad vaatajal ajatelge hoida. Natuke klišeelik, aga vaieldamatult mõjus on videoprojektsoon: tähistaevas, lume- või pärnaõitesadu meie kõigi, nii elavate kui surnute üle kõikidel ajastutel.

Tahtmata olla ülekohtune näitlejate suhtes pean siiski tõdema, et see lugu ise on suurem kui kestahes neist. Lugu ise, tervik kannab nii näitlejaid, kui nende tegelaskujusid. Iga üksik tegelaskuju, karakter ja ilus täpne rollisooritus ei ole vähetähtsad, aga nende tegelik tähendus väljendub tervikus. Ära tuleks siiski märkida Adeele Sepa osatäitmine Lisi rollis: eriti tema väljendusvahendid ja tegelaskuju iseloomu tabamine tüdrukueast kuni 1920. aasta lahkumiseni kannab väga täpselt meeleolusid, mida võime lugeda baltisaksa daamide omaeluloolistest teostest. Martin Mill omakorda tabab lavastus lõpul, 1956. aasta pildis erakordelt peenelt ära Õnnepalu stiili, selle vaikselt osaleva ja delikaatselt kirjeldava iseloomu, millest siiski kaugeltki ei puudu kohatine poisikeselik elamise rõõm ja kirg. Mingi ehe baltisaksalik nüanss, segu enesekindlusest ja –kesksuset, traditsionitruudusest ning tegutsemisvõimest (mis Peterburi õukonnas hiilgavaid karjääre teinud baltasi kindlast iseloomustas) leidub Rait Õunapuu maneeris.

„Sajand“ ei luba end vaadata pealiskaudselt, möödaminnes, hajevilolekus – sellisele vaatajale ei anna materjal ennast kätte, jääb väsitavalt venivaks ja fragmentaarseks. „Sajand“ nõuab endaga ühes rütmis hingamist, näidendile/lavastusele omase ajatunnetuse omaksvõtmist ja autori omailma külaliseks olemist – kas või nendeks mõneks tunniks, mis etendus vältab.

Tõnu Õnnepalu „Sajand“

Lavastaja Margus Kasterpalu. Kunstnik Maarja Meeru. Kostüümikunstnik Krista Tool. Valguskunstnik Kristjan Suits. Muusikaline Kujundaja Peeter Konovalov. Liikumisjuht Oleg Titov. Videokunstnik Terina Tikka.

Osades: Luule Komissarov, Peeter Jürjens, Klaudia Tiitsmaa, Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Vallo Kirs, Triinu Meriste, Margus Vaher, Vilma Luik, Arvo Raimo, Arvi Mägi, Andres Tabun, Martin Mill, Kata-Riina Luide, Kristian Põldma, Marika Palm, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Kiiri Tamm, Elmo Tsvetkov, Ando Loosaar, Kaido Torn, Tõnu Õnnepalu, Aarne Soro.

Nähtud esietendus 23. märtsil 2013 Viljandi Ugalas.

Published in: on 24. märts 2013 at 19:59  Lisa kommentaar