tõeline elu või hädapärane eksistents?

Sadamateatris Vanemuise „Oblomovi“ teise vaatuse ajal saalis ringi vaadates tuleb tõdeda, et oblomovlus või(d/m)utseb – vaajatad vajuvad toolidel üha mugavamasse-lodevamasse poosi ega vaevu haigutusi varjama. Kui etenduse õnnestumist hinnata selle järgi, kuivõrd lavamaailma meeleolu vaatajateni kandub ja neid endasse haarab, siis peaks Vanemuise „Oblomovit“ tipplavastuseks pidama – oblomovlik jõuetus, raugus ja unisus levivad nagu nakkushaigus.

Kui välja jätta kirjandusteose ulatuslik maht, mis sisu kompaktsele ja selgele lavaletoomisele harva kaasa aitab, on „Oblomovil“ kõik eeldused pakkuda narratiivist, loost huvituvale publikule nauditavat teatrielamust. Oblomovi tegelaskuju on vene kirjandus- ja kultuuriloos ilmselt sama märgiline kui Puškini Onegin või Tšehhovi Lopahhin. Nagu hoolega jäädvustatud ja kirjeldatud tegelaskujude puhul ikka, võimaldab ka Oblomovi tegelaskuju enda mitmetist tõlgendamist ja suhestumist. Romantikul on vabadus näha Oblomovis meest teistsugusest ajast ja keskkonnast, dolce far niente elegantsest ajajärgust. Nimitegelase jõuetus ja mittemidagitegemine tulevad tema suutmatusest uue, agressiivse ja mõistmatu maailmaga suhestuda; tema eluviis, mis algselt oli ilmselt pea liiva sisse peitmine uue (inetu?) maailma eest, on omandanud patoloogia sügavuse. Energilised, tegusad ja kohati julmad inimesed, nende pelk lähedus teeb talle haiget ning tema naiivsus ei lase tal märgata ümbritsevate inimeste varjatud motiive ja kahepalgelisust – sellised isikuomadused lihtsalt ei kuulu tema maailmapilti. Ta saab aru, et külavanem ja talupojad teda petavad, aga päriselt siiski ei mõista, kuidas sellises maailmas hakkama saada. Progressiivse pragmaatiku jaoks on Oblomov end vabatahtlikult tekikuhja vahele matnud möödunud aja, elu- ja kombeviisi poolläbipaistev vari. Apaatne ja tahtejõuetu. Mitte elus, vaid pelgalt eksisteeriv.

Tegelikult ei ole kogu lavastus üldse lootusetult hambutu. Rein Pakk suudab edasi anda nii Oblomovi haavatava ja romantilise poole, keda sooviks valeliku ja tormaka maailma eest kaitsta kui ka ükskõikse, igasuguse hinge- või vaimujõuta logeleja, kellel tahaks õlgadest haarata ja elule raputada. Priit Strandberg (Volkov) ja Martin Kõiv (Tarantjev) raputavad küll suurem-kui-elu maneeri ja lärmakusega, aga venelikku elaani jääb nende kui ka ülejäänud trupi kehastustes vajaka. Ja venelikkus, ajastu ja melelaadi tabamine annaks materjalile peenust, nüansse juurde. Praegu tunduvad tegelaskujud natuke eksinud, ilma abistava raami ja sisemise teljeta. Punase ja kullasegune lavakujundus teeb kitšiliku viipe slaavilikule luksusejanule, aga tegelaskujude enesekehtestamine selle maailma osana jääb hapraks ega mõju läbivalt usutavalt.

Etenduse leiuks on minu silmis Margus Jaanovits Stolzi rollis. Ilusad ülikonnad, viisakad maneerid ja aus elamisjulgus on Stolzi trumpideks ning Jaanovitsile sobib selle tegelase ehe, elulähedane härrasmehelikkuse ja tegutsejalikkuse vahel tasakaalustatud natuur. Võib tõsi olla, et siin pole kuigi palju „mängida“, aga Jaanovits suudab Stolzina siin ja praegu kohal olla ja ennast jälgima panna.

Kui tegu oleks mõne teise teatrikollektiivi lavastusega, hakkaksin kahtlustama, et raugus, jõuetus ja unisus on tahtlikult esile kutsutud efekt, millega soovitakse asetada peeglit vaataja ette ja sundida teda tõtt vaatama iseenese oblomovlike nõrkustega. Vanemuisele seda tagamõtet omistada ei oska ega julge. Algus on aga tehtud – ehk saavad innustust teisedki kollektiivid, et mitmeplaanilisi, suurepäraselt komponeeritud vene kirjandusteoseid ikka, jätkuvalt ja uuesti lavale tuua.

Teater Vanemuine

Igor Gontšarov „Oblomov“

Dramatiseering Sven Karja, lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Silver Vahtre, muusikaline kujundus Peeter Raudsepp – Elmar Sats, valguskujundus Andres Sarv – Jaanus Moor, liikumine Janek Savolainen, kontsertmeister Peeter Konovalov.

Osades: Rein Pakk (Oblomov), Raivo Adlas (Zahhar), Liisa Pulk (Olga), Margus Jaanovits (Stolz), Külliki Saldre (Agafja Matvejevna), Markus Luik (Aleksejev), Priit Strandberg (Volkov), Martin Kõiv (Tarantjev).

Esietendus 2. september 2012.

Nähtud etendus 8. märtsil 2013.

Published in: on 17. märts 2013 at 13:38  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2013/03/17/toeline-elu-voi-hadaparane-eksistents/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: