Ütle, kes ma olen?!

Inga Salurand, eredavärviline tekk üle pea tõmmatud, kordab lõbusalt „Kes ma olen?!“. Rasmus Kaljujärv, põrandal viseldes, palub, anub ja mangub, et magama mindaks. Esimesed 15 sekundit on lustlik, järgmised n+1 sekundit on ühtaegu tuttav, natuke naljakas ja natuke nukker. Lapse(lik) energilisus kohtumas täiskasvanu surmväsimusega. Mäng kannatuse ja kannatlikkuse piiril – igale lastega kokku puutunud inimesele liigagi hästi tuttav stseen magamaminekuajast. Tunne, et lööge või maha, enam ei jaksa. Tunne, et armastav kannatlikkus lendab ahastava jõuetu raevusööstu käes korstnasse. Aga mäng läheb edasi.

See on NO60 lavastuse „Iga eht südamelöök“ üks terviklikumaid stseene. See ei ole sümbol*, see on olustikumotiiv elust endast. Iseasi, et teatud stseenide valimine teatrilavale või kirjandusteosesse kipub neile automaatselt sümboli väärtust kinnistama. Kuidas näidata laval elu, on olnud paljude truppide ja lavastuste keskne probleem, mille lahendamiseks on lavale toodud loomi, lapsi ja välismaalasi; on asendatud „mängimine“ „olemisega“, mis paraku mõjub laval palju vähem reaalse, palju vähem „päris“ ja elulisena. Magamaminekustseeni etendatud, mängitud iseloom, distants reaalsest lapsest ja reaalsest tüdimusest ning ahastusest võimaldab jälgida olukorda, iseenda mõtteid ja tundeid selles vajalikult kõrguselt ja kauguselt. Võimaldab näha olukorra humoorikat tahku, olukorra ilu kannatlikkuse ja inimarmastuse õpetajana ning iseenese hingeväiksust tüütutes ja ebamugavates situatsioonides.

See sama lause „Kes ma olen?!“ jääb kõrvus kumisema kogu lavastuse allhoovusena, küsimusena, mis algatab ja võtab kokku nähtud etenduse, aga millele vastus jääb seekord saamata. Vaatan NO truppi värviliste lambikeste vahel Liiva luulet lugemas – hõredad tunduvad need read. Mitte ses mõtes, et lahkunud meesnäitejatega oleks kaasa läinud loomisjõud või –anne. Aga augud on neist lahkujatest jäänud küll – rohkem kui mujal ilmselt trupikaaslaste teadvuses, sest ehmunud ja ebakindel tundub see laval koha sisse võtnud kooslus. Natuke eksinud. Habras. „Tasa! Tasa!“ veenab lumehelbekest langema Gert Raudsep. Tasa, rahulikult, et habras ei puruneks. Tasa, talitsetult, et ühes helbes sisalduv tuisk välja ei murraks ja habrast ei purustaks. Võrreldes sama luuletuse ettekandega Toomas Suumani esituses „Johannese passiooni“ raames – ääretult intensiivne jõuline emotsioonitulv – on Raudepa esituses just paras annus pingestatud veenmist, ärevuse ja lüürilisuse tasakaal. Teistmoodi habrasõrn– nagu graatsilistes keerdudes hajuv sigaretisuits – on mulje Raudsepa-Klemetsi tangost. See tango ei ürita olla suurem, kirglikum, dramaatilisem kui elu; see on oma vaikses, leplikus, fataalses läheduses nagu elu ise – heas mõttes maine,vähem „mängitud“, rohkem „päris“.

Mõtlik, karjuvalt üksildane on NO60 meeleolu. Kavaleht ja lavastuses kasutatavad videod kajastavad näitlejate suviseid reise maailma eri paigusse ja üksindust, mis neid sel teekonnal peaaegu murdnud oleks (kavalehe sõnastus). Laval peegeldub teist laadi üksindus – üksindus inimeste kestel, paljude teiste keskel, kes ei oska vastata küsimusele „Kes ma olen?!“ ei enese, saati siis meie kohta. Ei oska sellele küsimusele vist hetkel vastata trupp ega oska päriselt, tõeliselt vastata meiegi. NO60 meeleolu on tuttav, sest seda on elus elatud ja lavadel nähtud. Tuttav, mitte kui käekiri, vaid kui klišee – alapeatükk, mis leidub meist enamiku elulugudes. Ja isegi kui elu ei ole lugu ja elul ei ole lugu, aga kui elu on loomine (parafraseerides D. Karevat), siis on seda kogu elu. Terve elu. Iga elu.

*PS Üks mahapeetud kunstitund hiljem arvan, et tegelikult võib see vabalt ka üleelusuurune sümbol olla: küsimus, mida meile pidevalt esitatakse, mida psühhoanalüüsi pärandist läbi imbunud ühiskond eeldab, et me enestele esitame ja ka vastata oskame. Elule, koos kõigi selle õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, jaatavate ja eitavate sõnumitega, alust panev ja meid vahel juureni, säsini raputav küsimus.

Published in: on 7. märts 2013 at 23:49  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2013/03/07/utle-kes-ma-olen/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: