Ei ühtki jõulu “Pähklipurejata”

Loendamine on juba ammu sassi läinud, aga kusagil üle kaheteist ja alla kahekümne korra on seda balletti nähtud küll. Jõulukuisest ootusest ja pühadeks ettevalmistumise tuhinast oleks nagu midagi puudu, kui see lavamuinasjutt nägemata on jäänud. Mis siis, et lugu ju ammu tuttav ja meloodiad pähe kulunud – üks muinasjutu sisse minek kuulub pimeda talvekuu ja pidulike pühade juurde.

Detsembri esimese dekaadi lõpune Riia võtab vastu lörts-vihmast märgade tänavate ja üdini tungiva niiskusega. Ooperiteatri lehtkullane dekoor moodustab selle halli ja sombuse välismaailmaga karjuva kontrasti. On see nüüd halb või hea, aga Lätis vaevutakse veel ennast eksponeerima, teatrisse tulles panustama parimatesse parfüümidesse ja pidulikumatesse kostüümidesse – selle üldise pidulikkuse ja tõstetud atmosfääri nimel võib andeks anda isegi pärast vaheaega tekkiva kergelt konjakihõnguse elevuse saalis.

Kohe esimese pildiga antakse kätte võti etenduse edasise esteetika kõistmiseks. Dekoratsioonilt vastu vaatav majaderivi pole nimelt pärit kusagilt mujalt, kui Riia raekoja platsi äärsest tänavast. Kontekst on seega loodud ja lugu aegruumi paigutatud – me vaatame muinasjuttu, mis leiab aset siinsamas, Riias, juugendliku joonega kodanlasemajas. Esimese vaatuse elutoa interjöör oma heledate seinte ja peene siugleva joonega juugendornamentidega tekitab natuke hämmingut, mõjub natuke liiga heleda ja selgena jõuluöö ja ellu ärkavate nukkude taustaks. Võrreldes praegu Estonia laval etenduva redaktsiooniga, kus rohkem tumedaid nurki, hõõguvaid värve ja küütlevaid kangaid, ei mõju Riia lavastuse esimesed pildid (jõulupidu, kinkide lunastamine ja seltskondlikud tantsud) ega seltskonna kostüümid pooltki nii maagilise ja kütkestavana. Võib-olla olen ülekohtune, aga natuke igavad ja lihtsakoelised on peostseenide tantsuseaded – laste tantsunumbrid kinkide saamisel on väga napid, täiskasvanute ühistantsud küll väljapeetud ja pidulikud, aga peamiselt kõnnisammudega ja traditsiooniline punase mantliga jõuluvana mõjub selle kõige keskel nagu ebaõnnestunud nali. Suure osa võluväest on kaotanud Pähklipureja muundumine Printsiks, mis Estonia praeguses lavastuses Pähklipureja-nuku ja Pähklipureja-printsi vahelduste kaudu kaunilt lahendatud on. Hiirte armee oma kitšilik-kuldses ürbis Hiirekuninga juhtimisel mõjub nagu takuseks vanunud kamp kaisuloomi, mitte kui ähvardav-ohtlik vaenuvägi. Kaasahaaravuse ja lummavuse poolest jääb esimene vaatus oluliselt alla praegu Estonia laval etenduvale versioonile.

Seesama lihtsus (võiks isegi öelda tavalisus), mis esimeses vaatuses kannab pigem negatiivset tähendust, saab teise vaatuse visuaalse maailma tugevuseks. Üle võlli muinasjutulise talvemetsa ja maiustustemaa asemel visandatakse muinasjutuline atmosfäär ühe hapra suhkurvalge paviljoni ja naturaalvalgete rišeljööpitsiga kangastega – ebatavaliselt napp, ootamatult lihtne, aga mõjuvalt suursugune. Puhas ja ootamatu stiilne lavakujundus vvõidab otsekohe südame, aga kostüümid jäävad minu maitse jaoks natuke liiga tagasihoidlikeks ja tavalisteks.

Üks määravaid erinevusi mistahes materjali lavastamisel Tallinna ja Riia vahel on vaieldamatult trupi koosseis – Läti rahvusballetil paistab meestantsijaid olevat nii palju kui kulub. Harjunud nägema mitmeid numbreid vaid naisbaleriinide esituses, tekkib Riias mõnd tantsu segapaaridele seatuna nähes väike võõristus. Neist numbritest, mis Tallinnas tuleb lahendada ainult naiskoosseisuga, näeb Riias segapaaride esituses Lumehelveste tantsu, Lillede valssi, Dražeehaljda (Baleriini) tantsu. Kui teisi numbreid on küll harjumatu, aga igal juhul huvitav jälgida, siis Lillede valssi (mis on muidu üks minu lemmiknumbreid selles balletis) ma omaks võtta ei suuda – liiga kindlalt on see mu ettekujutuses kinnistunud 4-6 baleriini hapra ja õhulise etteastena ja Riia teatri 12 paariga puupüsti täis laval läheb õrnus ja õhulisus kaduma – valss jääb valsiks, aga maagiat ei ole.

Ses mõttes on Riia rahvusballeti “Pähklipureja” kindlasti väga valgustuslik teatrikogemus, et nägin ära, millise koreograafia ja lavamaailma saab luua, kui on kasutada arvukalt meestantsijaid ja ühtlaselt väga tugev trupp. Ja tahtmata küll ühe nähtud etenduse põhjal üldistust teha, tundub siiski, et lätlastel on õigus, kui nad tunnistavad, et nende ooper on nii lavastuste kui osatäitjate poolest siiski kõrgemal tasemel kui nende ballett. Ime jäi seekord tabamata, aga uudishimuiva Läti Rahvusooperi tegemiste suhtes sai idanema küll.

“Riekstkodis”/ “Pähklipureja”

Libretto ja koreograafia Aivars Leimanis. Lavakujundus ja kostüümid Aleksandrs Vasiljevs. Valgus Karlis Kapužs. Dirigent Farhads Stade.

Osades: Sabine Guravska (Marie), Zigmars Kirilko (Prints), Marians Butkevics (Droselmeyer), Arnis Licitis (Hiirekuningas) jt.

Esietendus Läti Rahvusooperis 29. september 2000.

Nähtud 8. detsember 2011.

Published in: on 11. dets. 2011 at 19:30  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/12/11/ei-uhtki-joulu-pahklipurejata/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: