Tõe ja teatri nimel

paar tera kellaliiva verre nõrgus –

nüüd saatus avaldab end topelttoones

(I. Hirv, 1993)

Rodolf Sirera näidendi “El veri del teatre” (“Teatrimürk”) on eestinduses saanud veelgi ambivalentsema ja tõlgenduavarama pealkirja “Marquis d’artiste”. Ja teemadest, mida etendusest välja lugeda juba puudust ei tule: siin on väitlusi teatraalsuse ja mängimise teemadel – kitsamas lavalises ja laiemas elulises tähenduses; siin on Võimu ja Kunsti võitlust; on psühholoogilisi manipulatsioone. Suured teemad on surutud kompaktselt ja mõttetihedalt suhteliselt lühikesse teksti ja sama kompaktselt, lühidalt ja löövalt lavale seatud. Võib-olla isegi natuke liiga lühidalt, sest näidendisse sisse kirjutatud pinge ei jõua päriselt tekkida, ei jõua koguneda, kuhjuda ja kruvida kuni kulminatsiooni saavutamiseni – pingeolukord laotatakse ühekorraga vaataja ette laiali, pisut liiga vähe antakse aega vaadelda, jälgida tegelaskujusid selles olukorras kui juba pilt muutub.

Debüütlavastuse kohta on laval nähtav väga loogiline, läbimõeldud, selguse, täpsuse ja terviklikkuseni lihvitud. Siinkohal tuleb ilmselt selgelt kasuks ka kogenud näitlejate kasutamine, kelle professionaalsuses hakkavad rollid ja olukorrad ennast ise mängima. Jan Uuspõld kui Näitleja kehastus, kvintessents mõjub elu ja lavaelu piire kompavas näitemängus eriti kohaselt – liigagi kaua saatis tema tegemisi telerollist külge kleepunud rullnoka kuvand ja teatraalsetest juhtumitest eraelus on rõõmuga pasundanud seltskonnakroonikad. Samalaadsed metatasandid leiduvad ka Toompere jr ja markii rollisuhet vaadeldes – lavastavad ju mõlemad. Toompere rollislepis leidub mitmeid natuke hullumeelseid loojanatuure; markii jõhkrused võivad küll hullumeelsetena mõjuda, on aga tegelikult äärmiselt kalkuleeritud ja mõistuspärased.

(Teatri)mürk ja kellaliiv on etenduses olulised märksõnad; teatri korduvus ja kordumatus, etendamine ja läbielamine (nagu ka vägivalla ja aususe piir ja omavaheline suhe)märksõnad, millega kokku puutunud igaüks, kes teatrit teinud või näinud. Näivuse, näitluse ja reaalsuse piire ületatakse mängleva kergusega, ainult etenduse lõpp mõjub selles mitmekordses ja -kihilises loos natuke liiga argise “jalad maas” lahendusena. Mõtlemisainet selle üle, mida lõpliku tõe teadasaamise nimel inimese ja tema psüühika kallal korda saata võib jätkub küllaga. Iseasi, kas tõde on väärt kõike seda, mida tema nimel korda saadetakse.

Rodolf Sirera

“Marquis d’artiste”

Lavastaja Hendrik Toompere jr jr. Kunstnik Marta Laan.

Osades Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere jr.

Esietendus 5. juuni 2011 Saku mõisas.

Nähtud etendus 14. oktoober 2011 Draamateatri maalisaalis.

Published in: on 16. okt. 2011 at 20:28  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/10/16/toe-ja-teatri-nimel/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: