Eesti Draamateatri lavale on jõudnud E. Hemingway ainuke näidend “Viies kolonn”. Hemingway on eksimatult Hemingway ja näidend tegeleb nendesamade teemadega, millega valdavalt kirjaniku romaaniloomingki: sõda, armastus, vaprus, igapäevasus, kohanemin. Just kohanemine on minu meelest sõja-kirjanike loomingu peamine märksõna (Remarque’il samavõrra kui Hemingwayl): kuitahes kohutav sõda ka oleks, tõsiasi on, et suurem osa inimesi peab edasi elama ja isegi sõjast saab ühel hetkel igapäevasus. Just neid igapäevasuse süngeid, möödapääsmatuid ja samas ellujäämiseks hädavajalikke meeleolusid ja seisundeid on Hemingway meisterlikult kujutanud. Ja ehkki näidendile, selle lavastusele või vaatajatele esitamisele pole otseselt midagi ette heita, ei tule Hemingway laad ja autorikäekiri laval nii selgelt esile kui tema tekste raamatulehekülgedelt lugedes. Etenduse edenedes mõtlen üha sagedamini, et see toimiks ilmselt lugemisdraamana paremini ja oleks ausam – ausam näitlejate suhtes. Lavalt käib läbi 13 näitlejat, aga rolle (!), midagi mängida on neist õigupoolest vähestele. Natuke ebaõiglane on Hemingway oma näidendi tulevaste etendajate vastu olnud.
“Viienda kolonni” juures on üks viga – koht. See ei ole Draamateatri suure saali materjal. Jah, lavalt käib lägi arvukalt tegelaskujusid arvukate näitlejate kehastuses, aga tegelikult on see lugu 3-4 inimesest ja nende suhteliinidest tingimustes, kus akende taga tänavail käib sõda. Mustvalged fotosuurendused lavakujunduses ahendavad natuke lavasügavust andes sellele teistsuguse, pildilise sügavuse ja perspektiivi ja pöördlava võimaldab peaaegu filmiliku kaadrivahetusega muuta tegevuskohti hotellitoast ülekuulamisruumini. Aga see kõik ei loe, kui Merle Palmiste ja Raimo Passi kehastatud peategelased põrandal istuvad ja avasilmi unistavad ja meetrid ja meetrid tühja kõrget lavaruumi nende koosolemiselt igasuguse intiimsuse röövivad. Näitlejad ei täida ära seda lavaruumi, tegelikult oleks suisa kohutav, kui nad Hemingway väga argise ja igapäevase materjali nii suureks paisutaksid, et see kogu suure saali lava ära täidaks – siis ei jääks autorist endast enam midagi järele. Nii et see materjal ega need näitlejad saagi midagi muud teha, antud ruumis on tekkiv olukord paratamatu. Hemingway sobiks väga hästi väikesesse saali – tõsi, erinevaid tegevuskohti tuleks tinglikumalt markeerida ja võib-olla mõne tegelase näitamise asemel talle ainult sõnaliselt viidata, et visuaalset müra vähendada, aga see oleks puhas väikse saali materjal. Seda enam, et Hemingway stiil ei meeldi mitte kõigile ning sõja ja armastuse tango vajab suhestumiseks ja kaasamõtlemiseks natuke isiklikumat ruumi – ruumi nagu hotellituba või keldrikohvik, kus on korraga kohal sõja argisus ja eskapismi uimastav lumm.
Natuke eksinuna mõjub kogu see etendus: mitte lavastaja kontseptsioon või näitlejate mäng, vaid etendus kui tervik ja nähtus omaette. Aga kui peaks valima ühe põhjuse, miks see etendus ära vaadata, siis on selleks Merle Palmiste Dorothy Bridges’e ja Raimo Passi Philip Rawlings’i unistamise-stseen: Rawlings jutustab kaunitest eksootilistest paikadest, kuhu nad kahekesi võiksid rännata ja meelelahutustest, mida seal kogeda. Hetk hiljem saavad aga mõlemad aru, et need unistused ei täitu kunagi, nad kumbki ei põgene kunagi sõja eest ega otsi vaikset elu mõnes Šveitsi kuurortis – ühel on missioon ja teine on selleks liiga iseseisev ja ambitsioonikas. Need kaks momenti – teineteisele isegi mitte vastanduvat, vaid üks teisest välja kasvavat – unenöolisusest jõhkra reaalsuseni annavad õigustuse kogu loole.
Ernest Hemingway “Viies kolonn”
Lavastaja Ingo Normet. Kunstnik Liina Unt.
Osades: Merle Palmiste, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Raimo Pass, Marta Laan, Tõnu Aav, Maria Klenskaja, Mari Lill, Hendrik Toompere jr jr, Mihkel Kabel, Sulev Teppart, Roland Laos, Martin Veinmann.
Esietendus 27. septembril 2011 Eesti Draamateatri suures saalis.
Nähtud etendus 2. oktoobril 2011.
Susapesa's Weblog 
Lisa kommentaar