Enne kui must neelab punase…

Tema maalidel näeme tavaliselt suurel ühevärvilisel pinnal kolme laia ebamääraste hajuvate servadega värvitriipu või vööndit, mis pilvetaoliselt hõljudes loovad kummalise ruumitunde. (J. Kangilaski “Kunstikultuuri ajalugu. Postimpressionismist uue meediani”, lk 133).

See on see üks lause Mark Rothko kohta, millega viimased kuus aastat (Kangilaski 12. klassi õpik on ilmunud 2005) inimene iseseisvasse kultuuriellu saadetakse. Mitte just liiga sütitav?

Ma olen Rothko loomingut suhtelise kiretusega õppinud ja võltsi vaimustusega õpetanud, aga mitte kunagi pole mul olnud aega ega märkimisväärset sisemist soovi seda VAADATA – vaadata nii, nagu Lutsepp Rothko osas maalist räägib: 10% maalimist ja 90% maalitu vaatamist ja tunnetamist. Kui ka hetkeks kõik muud lavastuse komponendid kõrvale jätta, siis kutsuvad lõuendid laval suhestuma rothkoliku hõõguvuse, hõljuvuse ja ärevusega.

Rothko – Rembrandt – Turner. Ma ei oskagi päriselt ette kujutada, kuidas oleks seda etendust vaadata kunstispetsiifilise ettevalmistuseta. Nagu hästi komponeeritud näidendeis ikka, laieneb John Logani “Punase” teemade ja küsimuste ring kunstikesksetelt eksistentsiülestele – küsimused olemisest, põlvkondade vahetumisest, egotsentrismist ja loomingulisest aususest on laiahaardelisemad kui konkreetne koht ja hetk. Ega ilmaasjata loobi Rothko noort assistenti küsitledes õhku autoreid Sophoklesest Schopenhaueri ja Shakespearest Jungini. Pop tuleb ja trambib oma isad jalge alla nagu nood trampisid kubiste – ajalooline paratamatus on sama ja ometi midagi muud. Rothko teab ja tunneb kunsti, mis sünnib kirest või valust või filosoofiast; kunsti, mille nimel surrakse, mille eest surrakse ja mille eest põgenedes surrakse. Maailm, kus kõik peab “tore” olema, on tema jaoks vastuvõetamatu, nagu ka kunst, mis ei sünni kannatusest. Teadmine Matisse’i “Punasest stuudiost”, van Goghi kaadmiumkollastest taevastest ja Stella spektrivärvilistest viirudest annab Rothko kibedusele tõelise mõõtme. Küsimus ei ole kunagi pelgalt punases, vaid selle toonis ja nüanssides…

Laval on kaks kunstnikku, põlvkondade olelusvõitlus. On häiriv, millise siiruse, jõhkruse, aga täpsusega Uku Uusbergi kehastatud assistent noorema põlvkonna kunstivaateid avaldab. Rothko poolt lausutud tõdemus isatapmise möödapääsmatusest ei ole tema jaoks ajaloolise paratamatuse ja kunstiajaloo retrospektiivi küsimus, vaid kreedo valitsevas hetkes – tegu pole vajagi, kommentaariks lausutud sõna on kunstimaailmas tapmisjõuline küll. Samasuguse rahulikkuse ja kiretu sõbralikkusega, nagu ta võtab vastu Rothko kapriisid ja loengud, annab ta paar-kolm hävitavat lööki kunstniku maailmavaatele. Sümpaatiat ei tasu keelata seejuures kummalegi tegelaskujule. Kui tubli 2/3 etendusest tundubki, et matemaatika, millest assistent Rothkole kõneleb on tema enese rolli ja rolli täitmise juures saatuslikuks saanud – Uusberg omas lõputus heatahtlikkuses ja malbuses nagu taandaks (!) ennast sellest duost – on ülejäänud 1/3 tema sõnavõttudest sedavõrd ehedad ja laetud, et etendus püsib tasakaalus. Lutsepalt peened ja vaheldusrikkad värvi ja tundenüansid, sähvatused ja aktsendid; Uusbergilt kirevat ja kirglikku paletti tasakaalsutavad ja kainestavad toonid.

Tõeline läbipõimunud duett saabub hetkedeks, kui puhas lõend ootab krunti. Teineteise kõrval liiguvad tantsusammul hõljudes kaks meest, kelle lootused ja unistused – kui erinevaks nad neid ise ka peaks – on tegelikult väga sarnased ja sulavad kokku selles ausas ja peenutsemata tegevuses nagu lõuendi kruntimine. Kusjuures – 29. septembri etendusel saab noore, alles õpipoisi staatuses Ken/Uusbergi lõuendipool ühtlasemgi kui vanameistri oma. Ja seal, silmitsi kuivanud vere ja toore liha karva lõuendiga öeldakse välja kõige ilusamad ja karmimad kunsti- ja elutõed. Ning maalid kuulavad pealt.

Le rouge et le noir

Ne s’epousent-ils pas

(J. Brel)

John Logan “Punane”

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas. Kunstnik Riina Degtjarenko. Valgus Triin Suvi.

Osades Ain Lutsepp (Rothko) ja Uku Uusberg (assistent Ken).

Esietendus 25. september 2011 Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Nähtud 29. septembril 2011.

Published in: on 30. sept. 2011 at 21:15  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/09/30/enne-kui-must-neelab-punase/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: