sureme nälga või saame kuulsaks!

Need sõnad ütleb Emma/Elo Tuglasele kui kõne alla tuleb Pariisi sõitmine. Ütelge seda lauset valjusti, hingega, nagu elus ei oleks ühtki teist valikut peale nende kahe ja ilma Pariisita ei oleks mingit elu üleüldse olemas. Just seesama kompromissitu nooruslik rahutus, kirglikkus ja elusus läbivad kogu “Noor Eesti” lavastust.

Ei ole kahtlustki, et Rohumaa teab valemit, mille järgi konstrueerida parasjagu intelligentne, aga samas südamlikult humoorikas; tempokas, samas end rahulikult mekkida lubav (suve)lavastus. Rohkem erimeelsusi võib tekitada teemavalik ja valitud lähenemisnurk. Noor-Eesti ja Siuru, Tuglas ja Under on müüdid, eesti kultuuriloo alustalad ja on kindlasti neid, kellele valitud raam – üks suveõhtu noore kirjanikkonna seltsis – tundub pealiskaudse, lihtsustatud, populistliku või kommertsliku lahendusena. Kirjanduse täiendkursust lavalt oodata ei maksa – sujuvalt sulavad kokku ajalooline tõde ja autorite fantaasia; see ei ole uurimus-lavastus, see on jagamis-lavastus. Rohumaa ei väljenda üheski intervjuus ega kommentaaris arvamust nagu oleks hakkama saanud monograafia vormistamisega teatrilaval. Küll aga õhkub igast vastusest armastust, hoolimist ja vaimustust eesti kirjanduspärandi, loojanatuuride ja 20. sajandi alguse ajastuloolise konteksti vastu. Just see hoolivus ja vaimustus jõuavad “Noores Eestis” lavale. Mis puutub pealiskaudsusesse, siis siin toimib koolitunni fenomen: inimestele, kelle teadmiste taust kultuurist on ebaühtlane ja halvemal juhul hõre, tuleb esialgu materjali lihtsustada, suupärasemaks muuta, et selle lihtsuse ja osadusvõimaluse baasilt sütitada huvi, põnevust ja armastust ükskõik siis kas teatri, kirjanduse või ajaloo vastu. Kõigepealt luua äratundmisel ja omaksvõtmisel põhinev tunnetuslik-empiiriline suhe materjaliga, siis liikuda edasi teadusliku-kriitilise mõtteviisi poole. Ka selleks, et õiglaselt ja südamega kritiseerida, peab kõigepealt materjali/nähtust väga armastama.

See on lugu noorest Eestist – suveõhtust aastal 1917, milles on lootust, eneseusku, veendumusi, mässumeelt ja kus kõik on võimalik. Kadedakstegev on see tegutsemise, muutmise; mitte lammutamise, vaid uueks loomise (!) tuhin, mis seltskonda läbib ja mis ilmselt oli ka päriselt õhus (ehk mitte nii teatraalsel kujul) 20. sajandi kultuurielus. Käbe huumor ei lase langeda läilasse idealiseerimisse kõrge kunsti ja loomingulise kompromissituse teemadel; pigem tuletatakse mõne tabava märkusega meelde, et ega ühelgi kirjatsural poleks olnud midagi honorari-keerenskite või seltskonnamenu vastu.

On kaks peamist põhjust, miks publik etenduse lõppedes seistes aplodeerib: atmosfäär ja trupp. Kunst, arhitektuur ja mood ehk Uku Kristjan Küttis, Ott Kadarik, Mihkel Tüür ja Britt Samoson on loonud lavamaailma, millest õhkab suvisust – päikseliste päevade roiutavat ja närviliseks tegevat lämbust ja valgete suveööde sooja sumedust – ja mida vaadates tahaks komponeerida lauseid suvitama, grüüne, plaaž, klikk, noorhärra ja teiste armsalt vanamoodsate sõnadega. See on suvi ja suvitamine par excellence linaste ülikondade ja valge pitsiga. Rohkelt kiidusõnu teeninud konstruktsioonid laval on õhulised ja kuidagi koduselt tuttavlikud (puit kui soe ja kodune materjal), kuid ei üllata ega vapusta tegelikult eriti millegagi, tekkib hoopis tunne, et ma olen seda kujundust kusagil varem näinud.

Sama see-on-juba-olnud-tunne tabab mind paar korda etenduse jooksul, kui värsse loetakse. Tunne nagu oleks vanade tuttavatega kodukohvikus kohtunud – ja mis muud kui “Lõputu kohvijoomine” see ongi, mida Peeter Rästase otse südamest läbi torkav karjatus “Tõmbtuul!” meelde tuletab – noor Eesti ja muutuv maailm ju mõlemas. Kehastas Taavi Teplenkov ju “Kohvijoomises” 20. sajandi alguse Poeete (või nende koondportreed) ja mitugi luulerida leiavad lausumist mõlemas etenduses.

Luulesõna valdamisega on õnneks nii, et kuna “Noore Eesti” üldine atmosfäär on kirjanduslikkusest sedavõrd küllastunud, jõuab mõte ja tunne üldise meeleolu ja häälestuse tuules igal juhul kohale.

Trupi säravad silmas, väsimatu energia ja innustumisvõime innustavad ja inspireerivad ilmselt publikutki – sellest ka eespool mainitud austusavaldus. Tundub, et seda kirjanduse, kuulsuse, emotsioonide ja otsuste rikast mõnusat suvepäeva on ka mõnus mängida. Näitlejad annavad oma parima, et kustutada ettekujutust siurulastest kui puistest klassikutsest, kaelasidemed ees ja näpitsprillid ninal, nagu neid ametlikel portreedel või õpikupiltidel näha võib. Vaieldamatu ja vastupandamatu on Hannes Kaljujärve (Laikmaa) kohaloleku jõulisus – lavast saab mängumaa (lapselikus, aga ainult positiivses tähenduses), kus Laikmaa isalik, aga krutskeid täis roll laseb möllata. Tukla roll eeldab vaoshoitumat, isegi kuivemat väljenduslaadi, kus aeg ajalt tuleb siiski esile mängida pinna all hõõguv tundeelu. Mait Jooritsat võib pidada juba vilunud intellektuaalide-mängijaks. Velvo Väli-Peeter Rästas-Erni Kask moodustavad tormaka dünaamilise trio, kelle ringi rahmeldamine ja diskuteerimine annavad lavastusse paraja annuse pulbitsevat elu. Kõige nõutumaks jätab mind Ülle Lichtfeldti Marie Under. Inimlikustatud ja demütologiseeritud Under ja Ülle Lichtfeldti vaieldamatult suurepärane osatäitmine, aga… – see võiks olla ükskõik milline naine. Kas on asi tegelaskuju konstrueerimises või minu enda napimates teadmistes, aga see naisroll ei suuda mind Underina kõnetada. Minu viga muidugi: esiteks on Visnapuu-Semperi-Adsoni looming mind alati rohkem paelunud; teiseks olen sealt ilmselt (omast arust) rohkem autorite kui inimeste, persoonide maailmavaate kohta välja lugenud – nad tunduvad kuidagi lähedasemad.

See ei ole lugu Noor-Eestist. Küll aga on see lugu Siurust. Lavastaja väidetesse, et see on rohkem lugu noorest Eestist ja vähem kirjandusest võib suhtuda mööndustega – kui mitte otse kirjanduskeskne, siis igatahes väga loomingu, looja ja retseptsiooni küsimustele keskenduv on “Noor Eesti” küll. Eestluse ja euroopluse teemale ühenduses sellega.

Natuke pingutatud tunduvad etenduse lõpu suured sõnatud sümbolid: küüditamisrong, poesaba, laulupidu. Miks ei võiks üks suvepäev olla täpselt see, mis ta on: suvepäev täis lusti ja luuletusi, vaidlusi ja vaimustumist, loodust ja lootusrikkust.

Rakvere Teater “Noor Eesti”

Idee ja lavastus Jaanus Rohumaa. Tekst Kairi Kruus, Jan Rahman, Eva Samolberg, Jaanus Rohumaa. Dramaturga Siret Paju. Kunst Uku Kristjan Küttis. Arhitektuur Ott Kadarik ja Mihkel Tüür. Mood Britt Samoson. Muusika Kostja Tšõbulevski.

Osades: Ülle Lichtfeldt (Under), Mait Joorits (Tuglas), Velvo Väli (Gailit), Peeter Rästas (Visnapuu), Erni Kask (Semper), Lauri Kaldoja (Adson), Hannes Kaljujärv (Laikmaa), Maarika Mesipuu (Emma), Tarvo Sõmer (Aadam), Margus Grosnõi ja Valdeko korkma (Püssimehed), Jan Lucas Videvik (Uku).

Esietendus 10. juuni 2011 Rakvere Rahvaaias. Nähtud etendus 3. juulil 2011.

Published in: on 5. juuli 2011 at 22:17  Lisa kommentaar