Armastusest ja suvest tindi ja sulega

Ühel hall-vihmasel suvepäeval Oma Lava etenduse „Felix Ormusson“ muljeid üles kirjutades tundub, nagu paneks kirja mälestusi kaugest õrnast suveromansist – sedavõrd uskumatu ja kinnipüüdmatuna tundub too 10. juuni lämbe ja rammestav õhtupoolik, mil Hobuveskis elustus Ormussoni reaalsust ja imaginaarsust põimiv suvitusromaan. Ja see kontrast, milles etenduse päev ja etendus ise tunduvad veel helgemad, kergemad, õhulisemad, mängib antud juhul selgelt hinnangute andmisel „Ormussoni“ kasuks.

Tuglase kohta paljusõnalisest ja süžeeliselt hõredast „Felix Ormussonist“ on dramatiseerija-lavastaja Erki Aule teinud oma valiku – põhirõhk on impressioonide ja elupiltide peegeldustel. Laval ei sünni tegevused ja olukorrad, vaid sõnad, tegevuste kirjeldused ja kommentaarid. Kuna kõigil tegelastel on kanda topeltroll: olla ühtaegu majaline ja siis jälle väljendada Felixi iseloomu ja maailmavaate mõnd tahku, omandab kogu tegevustik ja kõik kaastegelased veelgi tugevamalt illusoorsuse-kirjandusliku fantaasia pitseri. See on tunne ja tõmme, mis sünnib paberil: kirjades, päevikusissekannetes; tundevirvendused, mis kirjeldatakse ja kirjutatakse nii lahti, et tekib kahtlus, kas sõnade alguses üldse mingit tunnet olnud ongi või kui on, on see tindiks ja paberiks teisendatud. Tegu on verbaliseeritud (ja instseneeritud) fantaasiaga ja publikul ei lasta kordagi unustada, et need on romaani tegelased, välja mõeldud inimesed ja välja mõeldud tunded, mida meile presenteeritakse.

Tuleneb see nüüd lavastaja valikutest või Felixi osatäitja Karol Kuntseli mängust – ilmselt natuke mõlemast – aga romaani-Ormussoni üks huvitavamaid tahkusid on jäänud lava-Ormussonile selguse, konkreetsuse huvides või ajapuudusel üle kandmata – Ormussonis pesitsev konflikt naudiskleva väikekodanlase ja iroonilise boheemlase vahel. Juba raamatu-Ormusson ei jäta oma hetlikkuse ja teiste suhtes üleoleva tundlemisega muljet liiga sügavast isiksusest; laval muutub tegelaskuju pabernukulikult veelgi tasapinnalisemaks. Naistegelased mõjuvad samuti pigem naiste-ideena, kirjanduslik-filosoofiliste koondpiltide kui reaalsete (või realistlikult konstrueeritud) naistena. Külli Reinumägi toob Helene osasse mingit distantsitunnet: kogu aeg on tunne nagu ma vaataksin eraldi näitlejat ja tegelaskuju, nagu näitlejanna seisaks oma tegelaskuju kõrval, temast eraldi. Küll aga rõhutab see veelkord kogu loo kirjanduslikkust: Reinumägi mängib Helenet nagu autori esimest redaktsiooni, mustandit, mis vajab veel sõnastamist, läbitöötamist ja täpsustamist. Merilin Kirbits Marioni osas on vastukaaluks üldist imaginaarsust ja kirjanduslikkust arvestades jälle natuke liiga päris, liiga realistliku joonega kujutatud. Vaieldamatult kõige huvitavam ja mitmekesisem on Margus Tabor paindlikult, sujuvalt ja värvirikkalt laveerides Juhani, Johannese ja Ormussoni südametunnistuseks olemise vahel. Tema Juhan toob lavastusse kodusooja sümpaatset huumorit ja lood täiskasvanute suhterägastiku kõrvale hoopis teistsuguse arusaamis- ja tajumisperspektiivi.

Kogu lavastusele annab tõeliselt romantilise ja suvise meeleolu maitsekat suvituselegantsi väljendav kujundus. Literatuursust joonib veelkord alla kujunduses nii oluline materjal – paber. Paberilehtede hunnik nurgas võib olla suvine korrespondents, päevaraamatuleheküljed, romaaniredaktsioon, armastuskirjade mustandid – mis iganes kirja ja kirjutamise vorm, mis parasjagu tegelaskuju ja olukorraga haakub. Paberist ratsu (pegasus?), mille näitlejad proloogis kokku voldivad, asub täitma tühimikku, mis lavastuses rääkimata-näitamata jäetakse – Ormussoni boheemlase, looja, autorina. Selles inspiratsioonihubuses väljendub nii tema liiga kõrge enesehinnang ja arvamus oma loomingust, tema moodsalt kriitiline intellektuaalivaade nähtustele ja ühiskonnale kui ka mõni tagasihoidlik tõeliselt tundlikult ja originaalselt väljendatud tundevirvendus, mille najal võiks veel kuulsakski saada. Muidugi võib seda natuke kõverat ratsut ka Trooja hobusena vaadata (süžee õigustab seda tõlgendust igati), aga minule meeldib selles näha käepärastest kodustest vahenditest natuke kõverat pegasust. Muusika, kostüümid, valgus – kunstiline lahendus on see, mis Ormussoni-suve tõeliselt vaatajani kannab, nii, et selle äiksevihma ja kuumava heina lõhna on peaaegu võimalik tunda nagu on võimalik tunda ka palavuserammestust ja magusat elevust.

Olgugi või tegu välja mõeldud romansi ja ette kujutatud elevusega.

Oma Lava “Felix Ormusson”

Lavastaja ja dramatiseerija Erki Aule. Kunstnik Eve Ormisson. Helilooja Peeter Rebane. Liikumine Kati Kivitar. Valgus Viljar Tölp.

Osades: Karol Kuntsel, Külli Reinumägi, Margus Tabor, Merilin Kirbits.

Esietendus Hobuveskis 31. mai 2011. Nähtud 10. juuni.

Published in: on 25. juuni 2011 at 21:16  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/06/25/armastusest-ja-suvest-tindi-ja-sulega/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: