Roos, Rebane ja kollases kombinesoonis Lendur teel tähtede poole

Oksana Titova lühiballeti “Väike prints” alguses ripub lae all kollane nukk, mis sähvatuse ja mürina saatel – nagu välk selgest taevast või nagu Kuu pealt kukkudes – tantsijate hulka potsatab. Kollase kombinesooni lukk tõmmatakse lahti ja üsna nõutu näoga tantsija loobib kombekast välja paar õhupalli. Tabab kerge hämming – kas tõesti on keegi, kes pole Saint-Exupery ja Väikese Printsi lummusesse langenud ja tahab meile näidata, kui õhku täis puhutud on Väikese Printsi kultus (mõelge “seltskonnakangelaste” ankeetidele, mida ju ikka ajakirjades avaldatakse – kui tihti võib sealt lemmikraamatu kohalt lugeda “Väike prints”? Kas maailmas muid raamatuid kirjutatud polegi?)? Kogu ülejäänud lavastus tegeleb aga siiski legendi hingestamise, elu sisse puhumisega, ja tühi, õhku täis kombinesoon saab etenduse lõpus tähenduse hoopis Saint-Exupery enese elusaatusega haakudes.

Metafoore on selles tantsuetenduses rohkem kui kokku lugeda jõuab. Üks kujund järgneb teisele ja tuleb mõnigi kord ette, et tähenduse omandavad need kujundid mõnevõrra hiljem, mõne järgmise liigutuse ja sümboliga kokku kõlades. Nii näiteks valge kangas, millel osatäitjad etenduse alguses tantsivad – alles viimases pildis selgub, et see valge palakas, mida nad esialgu jalge alla tallasid, on langevari, mis nad etenduse lõpuks enda alla matab – nii füüsiliselt kui metafoorselt.

Saint-Exupery teos on napp, täis keelelis-kirjanduslikke metafoore, mille tõlkimine tantsu keelde ei ole kindlasti lihtsate killast ega kõigis teose osades ilmselt mitte teostatavgi. Ühest küljest on autori õigus ja kohustus kirjandusteosele tuginedes valida mõned kõige ilmekamad lõigud, mille steose essents kristalliseerunud on ja jõuliselt publikuni jõuab. Boamadu, roos ja piiluaukudega karp tibatillukesele lambale on “Väikse printsi” ilmselt paremini tuntud – aga ka enam ekspluateeritud, klišeestunud – momendid. Teisalt on tihti ka natuke kahju, sest ükskõik kui hea oleks stseenide/piltide valik, säärases tihendamises kipuvad kaduma minema teosele võlu – ja vahel ka tegeliku tähenduse – andnud detailid. See ei ole süüdistus Titovale: käsi südamele – ega ei oleks jaksanud moodsa balleti keeles vaadata kõiki neid kohtumisi Kuninga ja Laternasüütaja ja teistega. Aga kui nüüd keegi mõtleb, et vaatab ära balleti ja võib rind kummis kuulutada, et ta teab kõike, millest Saint-Exupery “Väike prints” räägib, siis nii see kindlasti ei ole.

Rohkem kui loo jutustamine sarnaneb etendus une nägemisega…või kellegi teise unenäo pealtvaatamisega. Identiteedid muutuvad ja segunevad, kui narratiivi üldse on, siis on see väga fragmentaarne, sümbolid – nii tantsulis-lavastuslikud kui kujunduslikud – aga seda võimsamad. Mulje on nagu pärast mõju avaldanud raamatu lugemist, kus üksikud motiivid unenägudes ja deja vu momentide näol reaalses elus keerlema ja painama jäävad, ühel hetkel natuke segi lähevad või päevasündmustest mõjutudes hoopis uue koosluse ja tähenduse loovad.

Üks vaimukamaid ja tabavamaid leide on roosiga seonduv stseen, kus ühe armastatud, ihaldatud ja lootusetult ära hellitatud lille, kes vahel käitub nagu tujukas armuke, asemel on ühel hetkel terve roosikimp, selguse ja huumori mõttes krõbisevasse hõbekangasse pakitud. Teravmeelne ja originaalteosest igati orgaaniliselt edasi arendatud kujund. Sama vaimustust ei jätku mul aga Rebase kujutamise suhtes. Mustal taustal hõljuv saba illustreerib küll hästi ilmselt üht Saint-Exupery tuntumat fraasi: “kõige tähtsam on silmale nähtamatu”, aga mõned teised olulised mõtted, näiteks kodustamisest ja vastutamisest, jäävad kajastamata. Lambakarpi kogutud kuus tegelast ja neid väljastpoolt uudistav silm-kõrv viivad mõttele, et tõepoolest, millised paistaksid tänased inimesed, nende soovid, teod ja illusioonid ühele tähtede vahelt maha pudenenud ja järgmiste tähtede poole ära lendavale Väikesele Printsile. Palju metafoore ja kujundeid, mille üle mõtiskleda ja omakorda und näha.

Koreograaf-lavastaja Oksana Titova.

Muusika Taavi Kerikmäe. Video Andres Tenusaar. Lavakujundus ja kostüümid Elo Soode. Valgus Anton Kulagin. Tehniline abi Kalev Timuska, Imre Paabo, Anton Osul.

Tantsijad: Eve Andre, Robbie Bird, Sam Brown, Daniel Kirspuu, Nanae maruyama, Marika Muiste, Helen Veidebaum.

Nähtud Rahvusooper Estonia kammersaalis 4. juunil 2011.