Vana ja Hirmus, aga ikkagi inimene

Tartu Uue Teatri “Ird, K” on tekstiliselt ja lavastuslikult vaimukas, värske, elus, intensiivne, värvikas, vaheldusrikas, haarav, avardav lavastus. Väga hea lavastus. Nii, nüüd on see kohe algues südame pealt ära öeldud 🙂

Selle näidendi autor ja lavastaja ei ole Irdi isiklikult tundnud. Selle lavastuse peaosatäita ei ole Irdiga isiklikult kokku puutunud. Selle lavastuse trupi liikmed (vähemalt 2 neist) on sündinud vaevalt 2 aastat enne Irdi surma. Võib-olla lubab just see teadmatus ja tundmatus, ajaline, ajastuline ja isiklik distants Irdile läheneda neutraalselt, eelarvamustevaba(ma)lt, empaatiaga; lubab otsida legendi, õudus- ja naljalugude tagant inimest tema erinevates tahkudes ja arengutes. Põllu on intervjuus Sirbile tunnistanud, et kogu olemasolev kirjandus (kujutan ette, et ilmselt eriti ajakirjandus), ei andnud mingit abi ega võtit antud karakteri mõistmiseks – oli sündinud ja üles puhutud legend, et see muutunud maailmas maha vaikida; oli kindlasti padu-demagoogiat ja õõvastavalt kõmisevaid poliitilis-kultuurilisi fraase; aga ilmselt oli sama palju ka tõrksust kokkupuutel tema kaasaegsete ja korrigeeritud eesti teatrilooga. Üks otsene ühenduslüli trupil Irdi ajastu ja maailmaga siiski on – Evald Aavik, Irdi õpilane. Seejuures meeldib mulle siiski mõelda, et vaatamata Aaviku isikule ja mälestustele, on trupp Irdi ja Eesti teatriloo pidepunktide tunnetamiseni jõudnud siiski oma jõududega teisestele allikatele (tele- ja raadiosalvestused, fotod, kirjutised) ja eelkõige oma otsivale intuitsioonile tuginedes.

Kui öeldakse Ird, siis meenub keskealine, tumedate silmaaluste ja räpaka olemusega närviline mees. Lavastus toob vaataja ette aga ka varasema Irdi, noore ja tugeva, konkreetse ja konstruktiivse, halastamatu ja idealistliku. Vaataja ees avanevad lavastaja eluloo sõlmpunktid, närvitõmblus läheb üha tugevamaks, samm üha lohisevamaks, hullumeelne kirg teatri ja kommunismi vastu aga püsib. Imestus ja imetlusväärne on Nero Urke Irdi füüsilise kuju loomise komplekssus: jalg lendab närviliselt üle teise, istumispoos varieerub iga paari sekundi tagant, käed viipavad igasse suunda ja isegi kui Urke üsna rahulikult keset lava püsib, on psühholoogiline pinge ja liikmetes pakitsev erutus-närvlisus selgelt tunda. Isegi lohisevate, näiliselt surmväsinud sammude ja lodeva kehahoiu taga näikse olevat plahvatusohtlikkuseni laetud närvipinge. Mitte et Irdi roll ei oleks psühholoogiline või Urke tema vaimu ja hinge keerdkäikude lahkamisel hätta jääks, aga etendus üllatab oma füüsilisusega.

Ja eks see pinge aegajalt välja valgus ka, neid lugusid võib ilmselt rääkida igaüks, kes Irdiga koos töötanud või seltskonnas kokku puutunud. Sõim on üks karakteristikuid, mis Irdiga seoses kohe meenub ja oli (heas mõttes) üllatav, et sõimu ja karjumist laval suhteliselt vähe oli. Ühest küljest tore, et autor on vältinud stampidesse laskumist ja mitte lasknud stereotüüpidel enda leitud Irdi üle taas võimust võtta. Teisalt, kui see “väga naturalistlik” kõnepruuk ikka oli mehe väljenduslaadi raudne alustala, ons seda siis õige maha keerata, isegi kui tulemus on intrigeeriv ja ootamatult värske. Aga sõimamise kõrval näeb ka kurba, murtud, segaduses, väsinud, üllatunud ja eleegilist Irdi – inimest. Väga õrnad on mõned momendid just etenduse/elu lõpuperioodist: kohatu ja eksinud Ird pärast Kaidu matuseid, igatsev Ird aastatetagust, räbalaiks muutunud armastuskirja vaatamas. Janek Joosti jaheda ja sõbraliku sanitari kõrval tuleb valusalt esile kirglik segadus, hämarolek, mis Irdi meeltes maad võtnud on. Kõned, milles teater ja poliitika, kunst ja kommunism mitte ainult ei põimu, vaid ühte sulavad, tekitavad küll õõvastust ja mõjuvad jälgilt, aga neid kõnesid toitnud siiras usk on heldimust tekitav. Isegi kui mitte andestada kommunistiks olemist, tuleb ometi tunnistada, et Irdil oli usku, suurt, siirast ja sügavat ihu ja hingega usku, millesugust inimestes juba ammu väga harva kohata võib (uskugu nad siis jumalasse, sotsialismi, presidenti või majandusimesse).

Ird tormab ringi, sekeldab, karjub, korraldab; ehitab üles, surub läbi, paneb toimima; jõuab igale poole ja samas nagu kardaks kogu aeg, et ajast jääb puudu, et ta ikka ei jõua igale poole, kuhu vaja, tegema ja kontrollima kõike, mida vaja. Keda meenutab see hirm surma ees, et aeg saab otsa ja sisimas peituv geniaalsus ei jõua väljenduda? Pansot loomulikult. Sedasama Pansot, kelle õpilaste kohat Ird üleolevalt kriitikat pillab. Olgu töömeetodid ja printsiibid nii erinevad kui tahes, edevus, eneseusk ja surmahirm on olnud mõlema teatrilegendi tegevuse päästikuteks.

Tegelikult on “Ird, K”-s lisaks Nero Urke suurepärasele haaravale rollisooritusele veel paljut kogeda. Näiteks muusikaline kujundus, mis annab piltidele ajalise määratluse. Misanstseen vaikiva Undiga. Terve galerii värvikaid kõrvaltegelasi, kellest eredamalt jääb meelde Katrin Pärna vanamemm – Siberis käinud naine, kes Irdile pikalt laialt oma elust kirjutab. Mina ei tabanud paraku ära alltooni: kas memm oli Irdile kui kunagisele küüditajale andeks andnud või imetles teatri- ja kultuurimeest siiras teadmatuses tolle kunagistest tegudest. Liigutav, samas Pärna poolt üli täpselt välja peetud ja mängitud huumoridoos. Samuti Pärna kehastatud Epp Kaidu rahulikkus ja allaheitmatu leplikkus tekitasid aga tunde, et kõik hea ja inimlik, mida Irdis inimesena oli, oli tänu Kaidule. Evald Aaviku tegelaskujudes kehastuvad ja sulavad kokku operetti ja laia joont armastav hiliskodanlik Vanemuine ja luksust, elitaarsust ja glamuuri samavõrra nautinud nõukogude (kultuuri)nomenklatuur. Robert Annus ja Janek Joost teevad rea vahvaid tüpaaže geidest assistentidest Hermaküla ja Toomingani. Tänu mõjuvale haiglasse eskortimise stseenile jääb Joost ehk paremini meelde: sanitari leebus segaduses rahvakunstnikuga suhtlemisel, sinna juurde Joosti pehme madal tämber ja laes keerlevad valgusmustrid kinnistavad selle pildi mällu. Maarja Jakobsoni tegelaskujudest jäävad meelde Irdi vihane majanaaber ja Ines Parker (Aru) – viimane tegelaskuju saab konflikti olemuse lahtimängimiseks kahjuks liiga vähe lavaaega. Usun, et vaatajaile, kes ei tea palju teatriloo telgitagustest ja intriigidest, Irdi meetodi ja näitlejate eneseteostusvajaduse konfliktist, võis antud pilt selgusetuks jääda. Ka noorte vihaste meeste teatriuuendus, mida iseenesest väga köitva ja intrigeeriva võrgutamisstseeniga markeeritud on, jääb natuke õhku rippuma.

Lõpetuseks veel üks tähelepanek: Urke Ird on kahetine. Meie ees on meisterliku füüsilise ja psühholoogilise näitlejatehnikaga loodud Ird, kes mõnel hetkel mõjub hirmutavalt reaalsena. Ja samas ei ole Urkes seda läbi kumavat soovi iga hinna eest keegi teine, iga hinna eest Ird olla, täiesti samastuda. Läbivalt püsib mingi alatoon, mis tuletab nii vaatajale kui trupile meelde, et see on ikkagi mäng, esitatud teatava kõrvalpilgu läbi. Näitleja jääb näitlejaks ja kui viimased noodid etenduse lõppu märgivad on sekundi murdosa hiljem meie ees kummardamas selge silmaga näitleja-Urke, ei mingit rolli ja sellesse sisse kodeeritud hullumeelsusesse takerdumist, kinni jäämist.

Tartu Uus Teater “Ird, K”

Autor-lavastaja Ivar Põllu. Kunstnik Kristiina Põllu. Valgus Taavi Toom.

Osades: Nero Urke, Maarja Jakobson, Katrin Pärn, Evald Aavik, Robert Annus, janek Joost.

Esietendus Tartus 18.03.2010. Nähtud Põhuteatris 25. mai 2011.

Published in: on 26. mai 2011 at 22:07  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/05/26/vana-ja-hirmus-aga-ikkagi-inimene/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: