märkmeid laastukastist ja lahinguväljalt

Viie aastaga jõuavad vahetuda valitsused, esietenduda lavastused, toimuda ülestõusud, kerkida uusehitised, sündida lapsed, surra eeskujud. Viie aastaga saab ühes verivärskest teatrikollektiivist tugevamaid ja hinnatumaid Eesti teatri esindajaid Euroopa teatrimaastikul. Viie aastaga jõuab noortesse näitlejatesse koguneda kuhjaga elukogemust. Viis aastat on lavatagustes ja alateadvustes laagerdunud 2006. aastal lavale jõudnud „Hirvekütt”. Pärast kolme-aastast pausi ollakse selle looga taas publiku ees. Laval on samad mehed ja samas ei ole ka – ikkagi viis aastat; viis aastat lava-, töö- ja elukogemusi; viie aasta jagu muutunud keskkonda ja konteksti; tüdinenud ja peale kasvanud publikut.

Füüsilisus – juba sel ajal, kui publik alles saali koguneb ja oma isekohti otsib, kühveldavad tunkedes mehed laval puiduhakkemassi kuhjadesse ja hiljem neid kuhjasid jälle siledaks. Kogu edasine tegevus toimub ses samas puidusodis, kord libastudes, kord sisse vajudes. Palju liikumist, nooruslikku ringi tormamist ja tormlemist, rüselemist. Aga mitte ainult näitlejate jaoks ei ole tegu füüsiliselt pingutava etendusega: mingi ähvardus, pinge ei lase mugavalt toolile nõjatuda, vaid hoiab pillikeeltena pingul ja kurnab ka vaatajate vaimu ja keha. Ka siis, kui võetakse õlut ja peetakse pulmi, sest elu on harva nii lihtne, ühene ja sirge joonega kui me uskuda tahaksime. Aga hoolimata pingest ja ärevusest on etenduse lõpus maad võttev väsimus kosutav, katartiline väsimus. Igaühe enese otsustada, kui palju ta etenduse viimases stseenis sarkasmi näeb: noored murtud inimesed surnud sõbra haua ümber oma maale hümni laulmas – kaotusvalu kadunud põlvkonnast või kompromissitu patriotism.

Maskuliinsus – Sõda ennast markeeritakse napilt ja „Hirvekütt“ räägib sõjast ennekõike läbi inimeste, läbi tagasitulijate; läbi murdunud ja muutunud iseloomude, suhete teiste ja iseendaga. Räägib ellujäänutest ja elust ja kuidas see võib vahel nii kummalisi pöördeid võtta, et nuta, naera või hakka jooma. Räägib nooruslikust uljusest ja isamaatundest, aga samavõrra ka seiklus-, kangelas- ja kuulsusihast, mis neid poisse sõtta tõmbavad. Loomulikult on igasugune sõda kohutav nähtus, mis muserdab ka kõige tugevamat iseloomu, aga otsida paralleele Vietanami ja tänase Afganistani ei tundu päris õige – põhjused, miks „Hirveküti“ noormehed sõtta lähevad ja millise ettevalmistusega, on ikka erinev nendest kaalutlustest, millega elukutselised (!) sõjaväelased tänapäeval missioonile suunduvad. Murduda võivad muidugi nii ühed kui teised. Ja tegelikult piisab murdumiseks palju vähemast kui sõda.

Mängulisus – Ene-Liis Semperi lavakujundus mängib etenduses kaasa sama aktiivselt kui näitlejad. Puidumass võib vajadusel hakata dušist voolavaks veeks, roosiõiteks, autovõtmeteks, toidukoti sisuks, padjaks, kolmeks peotäieks mullaks; see kleepub rabelemisest higisle ihule, seda loobitakse kõrges kaares laiali; see seob jalgu ja lubab enda alla peitu kaevuda. Tegelased balanseerivad laastukasti eesmisel serval – ühele poole jääb kast oma kindlate mängu- ja elamisreeglitega, teisele poole…? Ei saagi teada, sest kastist välja astuda ei saa, kast seab piirid ja reeglid, elu annab raamid ette kuni hetkeni, kui kastiga maa alla lastakse ja kolm peotäit liiva järele heidetakse. Läks nii nagu minema pidi: poisid läksid sõtta, mõned jäid ellu, mõned jäid vigaseks, mõned hukkusid siis või hiljem. Poisid jäävad alati sõda mängima ja päriselt sõtta minema.

Sõnatus – Noored mehed ei saa suust pooli neist sõnadest, mida vaja. Aga pilgud räägivad. Räägivad Mike’i (Tambet Tuisk) pilgud pulmapeol, kui ta seltskonnas pidutsevat Lindat vaatab. Neis pilkudes on kauget imetlust, igatsust ja tohutult enesekontrolli – vaataja näeb ühe alla surutud kiindumuse ja peale jääva aumehelikkuse lugu. Räägivad pilgud, kui Nick võtab Mike’ilt lubaduse, et too ta iga hinna eest tagasi toob – pilgud räägivad, et see on võib-olla ainus lubadus, mida ei tohiks nõuda ja mida ei ole võimalik pidada. Või Mike’i silmis ja kogu olemuses kiirgav otsustavus laamendavaid ja lollitavaid sõpru metsas korrale kutsudes. Või Nicki absoluutselt klaasistunud pilk, milles korraks vilksatab kübeke lootusrikkust, et tuleb viiamne lask, mis tuimestab lõpuks kogu valu. Ainus pilk, mida kunagi ei heideta, on näitleja Tuisu pilk vaatajatele – silmad kusagil kaugel ja kõrgel saali ja lae kokkupuutepunktis, ei ühtegi otsepilku publikusse.

Ehedus – Miks toodi just „Hirvekütt“ just praegusel ajahetkel Põhuteatris uuesti lavale, jääb natuke ähmaseks. Kui küsimus oli teatritehnilist laadi – jälgida, kuidas lavastus ja näitlejad, mäng ja tähendused mõne aastaga muutuvad, siis selleks andnuks võimalusi ka teised materjalid. Mõningasest segadusest hoolimata kannab etendus aga võimsat laengut, näitlejate tohutu sisseelamisega esitatud lugu poeb naha alla.

Cimino/ Ojasoo/ Semper “Hirvekütt”

Lavastaja Tiit Ojasoo. Kunstnik Ene-Liis Semper.

Osades Tambet Tuisk, Sergo Vares, Risto Kübar, Mirtel Pohla, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Kristjan Sarv, Andres Mähar, Jaak Prints, Marian Heinat.

Nähtud Põhuteatris 12. mail 2011.

Published in: on 16. mai 2011 at 22:11  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/05/16/markmeid-laastukastist-ja-lahinguvaljalt/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: