Veneetsia võlgu ei unusta ja pisaraid ei usu

How do You renew Shakespeare?

Alan Rickman: When did it ever become old?

Mängitagu Shakespeare’i näidendeid ajaloolise teatri võtmes (“kostüüm tuleb ja kostüüm läheb”)või ultrakaasajastatult, emotsionaalselt ja intellektuaalselt haarav ja naudingut pakkuv teatrielamus on garanteeritud – Shakespeare’i näidendid lasevad endaga teha enam-vähem kõike, kaotamata oma aegadeülesust ja tänapäevasust. Sõna ei ole seejuures ideest mitte vähem tähtis ning Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni vähem kirjanduslik ja rohkem lavaline uustõlge suisa paitab kõrva. Värsis on vägi sees; see voolab igati loomulikult ja näitlejate ilmed lubavad oletada, et seda värssi on nauditav mitte ainult kuulata, vaid ka kõnelda.

Ervin Õunapuu poolt lavale loodud maailm on hõrk. Läikival mustal põrandapinnal peegelduvad videoekraanile projitseeritud Veneetsia vaated. Pilt kõigub, põrand peegeldab ning ainult kanalite lõhn on puudu, et illusioon oleks täielik. Isegi punase sametiga teatritoolis istudes on suisa füüsiliselt tunda linna tema liikumises, kihamises kitsastel tänavatel, avaratel kirikuväljakutel, gondlites ja kullatud paleedes. Linna, mis võrgutab ja eksitab oma veepeegli ja käänuliste ummiktänavatega, hämarate kirikulöövide ja grotesksete maskidega. Veneetsiast saab Toompere lavastuses ja Õunapuu kujunduses kahtlemata üks lavastuse iseseisvaid peategelasi.

Pingelisemad finantsküsimustega tegelevad stseenid vahelduvad armas-naljakate romantiliste pildikestega. Shakespeare’i komöödiatele on erinevate tegevus/suhteliinide vaheldumisi näitamine ja põimimine olemuslik ning videopildile toetuv lavakujundus aitab neid üleminekuid äärmiselt sujuvalt esitada. Ainult hetk ja Veneetsia hallide agulite asemel avaneb meie ees tähistaevas; ja et lüürilis-romantiline unenöolisus liiga kleepuvmagusaks ei muutuks, sõidab koogilatakat meenutavast kuust mööda üks jalgrattur.

Üldse jääb romantiline noot sest etendusest tugevamini kõlama, olgu selleks siis Bassanio ja Portia või Jessica-Lorenzo-Lanceloti suhteliin. Ja toredaid koomilisi karakterjooni on osatäitjad noorte armastajate kehastamiseks leidnud. Eriti vahva on Kersti Heinloo Jessica: ühtaegu tagasihoidlik ja natuke kimbatuses, teisalt jälle igati naksik tütarlaps. Märt Avandi Lanceloti roll tuleb ilmekalt välja neil momentidel, kus on juttu peremehe vahetamisest ja parema paiga otsimisest. Stseen isaga (isa ei tunne poega ära) mõjub aga natuke rabedalt ja veiderdavalt: Tõnu Kargu lopsakalt esitatud natuke seniilse isa kõrval näib Avandi Lancelot jahe, distantseeritud, otsekui katsuks näitleja sellest lollimängust eemale jääda. Nutikad, omakasupüüdlikud, veiderdavad teenrid on aga seltskond, kelleta Shakespeare’i näidendid hakkama ei saa ja kelle kaudu üpris kergelt ka kaasaja narrusi väljendada õnnestub. Ehk on Lanceloti tegelaskuju jäänud natuke liiga kinni lollitava teenri formaati, millega kohanemine nõuab näitlejalt harjumist ja seoseliinid kaasajaga vajavad pisut paikaloksumist.

Pisukese pettumuse tõi seekord Taavi Teplenkov Gratiano osas. Ehkki taaskord temperamentne, liikuv ja sarmikas tegelaskuju, kelle kehastamiseks Teplenkovile omane nonchalant maneer väga sobiv peaks olema, tundsin…et ma olen seda kõike juba näinud. Impulsiivne ja teatraalne kõnemaneer ja žestid ekspositsioonis toovad liiga üks-üheselt meelde Poeedi tegelaskuju. Kõik valitud võtted sobivad suurepäraselt Gratiano kirgliku loomuse väljendamiseks ja Teplenkovist õhkuv mängurõõm ja mängulisus on täiesti autentsed – aga värskusest jääb puudu. Etenduse kulgedes mulja siiski paraneb: mida vähem on Gratianol monoloog-sõnavõtte ja rohkem otsest reageerimist kaaslastele, seda vahetum ja stambivabam on Teplenkovi mäng.

Et Shylocki tegelaskuju ja tema hingepiin natuke noorte energiliste armastajate liinide varju jääb, on osalt seetõttu, et Malmsten ei mängi Shylockit kõikvõimsaks kurjuse kehastuseks, vaid oluliselt maisemaks ja igapäevasemaks tegelaseks. Ehk küll tekstis juuti kuradiga võrreldakse, ei ole laval üleloomulike võimetega Pimeduse Vürsti, vaid ühiskonna autsaider, isa, kes üritab äärmuslike meetmetega inim- ja austusväärset positsiooni saavutada. Saavutada positsiooni, mille üle võiks uhke olla ka tema silmarõõmust tütar. Shylocki leping ei sünni ebainimlikust õelusest, vaid meeleheitest; tema järjekindlus oma õiguse nõudmisel ja kättemaks on siginenud alandusest.

Teise vaatuse kohtupildis on moment, mida ma lavastajale andeks anda ei suuda – nimelt hetk, kui Shylockile tema karistust ette loetakse, mille üks klausel on kristlaseks hakkamine. Ebaõiglaselt vähe ruumi on lavastaja selle hetke väljamängimiseks jätnud. Shylocki seesmine vastuolu ja otsus oma nahk päästa isegi kui see tähendab oma usust taganemist, see hetk, kus värisevad ühe inimese isikliku maailma alustalad, mängitakse maha nagu muu jutuvada seas. Ometi peitub just siin Shylockile mõistetud kohtuotsuse kõige julmem karistus: mitte vara riigistamine, isegi mitte hukkamine, aga oma usu ja tõekspidamiste salgama kohustamine.

Kohtustseen tervikuna on lahendatud pigem mõõdukalt. Marta Laan pooleldi halvatud juuradoktorina – roll rollis – ei mõju veiderdamisena ja jääb hea maitse piiridesse. Stseen ei muutu palaganiks, kus publik saab olukorrast aru ja ainult armunud noormehed on kui pimedusega löödud. Naiste ümberkehastumine on nii täielik, et isegi vaataja võib hetkeks unustada, et ta teab, kes nood Bassaniole ja Antoniole appi tõtanud persoonid on, ja lasta end üha pinget kruvival kohtudraamal kaasa kiskuda.

Toompere jr lavastus tõestab, et Shakespeare ei ole museaal, vaid igati elus tükk teatrit. Otse südame lähedalt.

W. Shakespeare “Võlanõudjad” (“veneetsia kaupmehe” põhjal)

Idee, lavastus, valgus Hendrik Toompere jr. Lava Ervin Õunapuu. Heli Andreas W. Liikuv pilt Taavi Varm.

Osades: Jan Uuspõld (Antonio), Hendrik Toompere jr jr (Bassanio), Taavi Teplenkov (Gratiano), Jüri Tiidus (Salerio), Roland Laos (Lorenzo), Mait Malmsten (Shylock), Kersti Heinloo (Jessica), Tõnu Kark (Tubal, Lanceloti isa), Märt Avandi (Lancelot), Marta Laan (Portia), Merle Palmiste (Nerissa), Martin Veinmann (Veneetsia doodž).

Esietendus 17. aprill 2011. Nähtud 6. mai 2011.

Published in: on 9. mai 2011 at 22:08  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/05/09/veneetsia-volgu-ei-unusta-ja-pisaraid-ei-usu/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: