kaunitar ja koletis Leenane’i moodi

Erika: Kui õudne!

Stammgast: Sama hästi võiks öelda: kui ilus! (M. Kõiv)

Sama moodi võib öelda Martin McDonagh kirjutatud ja Üllar Saaremäe lavastatud “Leenane’i kaunitari” kohta: loo psühholoogiline ja moraalne raskus rõhuvad rinda ja toovad klombi kurku, samas ei puudu selles helluse, õeluse ja paratamatuse loos oma haarav ja hoidev lummus. Iiri kolkaküla perekonnadraamas tõstatub küsimus, mis kerkib ühel hetkel meist kõigi ette: küsimus kohustustest ja vastutusest oma lähedaste ees ja õigusest oma elule; küsimus armastusest või paratamatusest.

Rakvere teatri repertuaar annab võimaluse vaadata üksinduse, surma ja lähisuhete teemaringile erinevatelt positsioonidelt: mõni aeg tagasi lavastunud “Eikellegimaa” tegeles üksindusehirmu, allumise ja allutamisega; värskelt on mängukavasse ilmunud “Saja-aastane maja”, kus üksinduse ja hääbumise teemale lähenetakse väikse ja sooja empaatiaga; on “Leenane’i kaunitar” – ausam, äärmuslikum, puudutavam. Ükski neist lavastustest ei anna üheseid vastuseid inimloomuse komplitseerituse, suhete keerdkäikude ja otsuste moraalsuse suhtes – aga nad esitavad küsimuse ja kordavad seda, kuni jõuab kohale, et mõningate küsimuste eest saab pead liiva alla peita ainult teatud hetkeni.

Tütar Maureen (Ülle Lichtfeldt) on leppinud asjaoluga, et tema elu läheb mööda ema Magi (Ines Aru) igat pisimat kapriisi täites. On leppinud, sest veri on paksem kui vesi ja hoolimata unistustest ja lubadustest on igal pool mujal sama raske ja trööstitu kui kodus. Maureeni leplikkus ei ole aga veel täielik allaheitmine – temas on veel piisavalt trotsi ja piisavalt lootusrikkust, et emale aeg-ajalt tolle õpitud abituse eest koht kätte näidata. Omavaheline õelutsemine on siiski rohkem ajatäide (vähemasti Maureeni poolt), status quo ülekinnitamine, märk, et miski läheb veel korda, et ükskõiksus ei ole veel saabunud.

Ülle Lichtfeldti Maureen on eluline, realistlik, kahe jalaga maas. Mõnel üksikul hetkel kumab üsna jõulise koore alt aga ihalev ja unistav meelelaad – kunagi peavad tulema päris elu, isiklik vabadus ja tõeline armastus – ning just nende unistuste elusus ja kaitsetus muudavad Maureeni ema õeluste suhtes haavatavaks. Armastus on olemas, hoolivus on olemas, aga mõlemaid lämmatab Maureeni pidev võitlus killukese oma ruumi, aja ja elu eest. Argine, päevast päeva korduv nõudmiste ja allumise mäng käib kõrgetele panustele- üks inimelu. Lichfeldti Maureen ei ole seejuures poetiseeritud ennastsalgav kannataja – ta kannatab küll, aga see kannatus ei ole lüüriline, vaid karm nagu Conne­mara kivine maastik ja torkiv kanarbik.

Ehkki kindlasti mitte lihtsakoeline, on Maureeni tegelaskuju siiski mõnevõrra lihtsam ja oma motiivides selgem kui tema ema: tütar tegutseb kohuse- ja vastutus- ja paratamatuse tundest, religioossest ja moraalsest kohusest vanemate ees. Ema motiivides põimuvad keeruliseks koosluseks võimuiha, vastumeelsus muutuste ees, omakasupüüdlikkus. Kahtlemata on selles kõiges ka armastust – sellist armastust, mis väljendub võimu- ja omandiihas. Tütre hullumajast koju toomine on vähem motiveeritud emaarmastusest ja rohkem kalkulatsioonist omada üht trumpi tütre suhtes. Paradoksaalsel kombel ilmneb õrnus ja hoolimine just nendes igapäevastes argistes nägelustes ja närimistes, mida kumbki pool väga tõsiselt ei võta ja milles on isegi üksjagu mänguilu. Kiuslikkuse ja omakasu apoteoosiks on aga just need momendid, mil määratakse tütre saatus. Hirm kaotada mitte tütart, vaid ümmardajat, alistujat, on küll suur. Aga edevus oma õnnestunud kuriteo (tütrele mõeldud kirja lugemine ja hävitamine) üle on veel suurem: kogu see elevus, et ta teab, mida armastatu Maureenile kirjutas, aga on kirja tütre eest hävitanud, ei mahu Magi sisse ära; see edevus otsib väljapääsu ja omal võikal moel tunnustust. Ja kuna panused on läinud kõrgeks ja kuriteod tõsiseks, siis sobib tunnustuseks ka tütre meeleheide ja vägivald. Mag ei pea oma tütart ilmselt piisavalt tugevaks karakteriks, et tajuda kättemaksu ja reaalse ohu võimalust.

Ja kogu selle ema-tütre suhte võikuse juures suudab Ines Aru mängida Magi mõnel hetkel täiesti sümpaatseks, kelmikaks-vallatuks, elujõuliseks ja -tahteliseks. Aru mängu nüansirikkus loob Magi tegelaskujule ambivalentselt mõtestatavaid iseloomu- ja tundevarjundeid, muudavad niigi keerulise tegelaskuju mitmekihilisemaks.

Ääretult sümpaatse mulje jättis Velvo Väli. Tema Pato Dooley on soe, väga hea südamega inimene. Suisa nii hea, et tekkib mõte, et Connemara, kus maa, inimesed ja inimsuhted on karmid ja teravad, ei ole tema jaoks sugugi õige paik; tema lahkumine on ainuõige ja ainuvõimalik lahendus ellu jäämiseks. Maureeni ja Pato armastusstseen on liigutav oma lihtsuses ja kohmetuses; monoloog/kirja stseen haarab kaasa sooja ja siira lootusrikkusega.

Minu jaoks natuke tüütult mõjus Mait Jooritsa osatäitmine Ray Dooley rollis. Kas oli neis lihtsameelse poisi liigutustes ja väljendustes midagi stamplikku või üleliia karikeerivat, aga minu jaoks Jooritsa mäng ei haakunud ülejäänud kolmiku lihtsa ja siira väljendus/mängulaadiga. Ja on täiesti võimalik, et “Arkaadia” on minu jaoks loonud sedavõrd kõigutamatu kuvandi Jooritsast kui intellektuaalide mängijast, et ma lihtsalt ei suuda leppida temaga karakterosades.

Kunstnik Mae Kivilo lavakujundus annab võimaluse mõneks väga kõnekaks misanstseeniks. Näiteks pikaks venitatud söögilaud: perekonnaühtsuse sümbol, mille kummaski otsas ema ja tütar küll istuvad otsekui laua ääres kokku saades, päriselt siiski kordagi kokku saamata. Irooniliselt mõjub seinal rippuv ja kogu saaga tunnistajaks olev krutsifiks – sümbol, milles kristalliseerunud halastust ja ligimesearmastust nende majaseinte vahel just üleliia ei leidu. Või rahvuslik ornament lava tagaseinas, mis tuletab meelde, et mõningaid asjaolusid ei saa valida ja nende eest on raske (kui mitte võimatu) põgeneda: see on päritolu, veri ja juured, mis hoiavad meid kinni mingi maatüki ja mentaliteedi küljes, mis annavad meie iseloomu aluspõhja. Vere hääle eest ära ei põgene, isegi kui see meid hävitab.

Nii ei põgene ka Maureen oma mineviku ja kuriteo eest: eelviimases stseenis ilmnevad temas samasugused kamandajalikud ja võimukad noodid nagu emas (“keera raadio sisse”, “pane uks kinni”). Ring on täis. Õhku jääb ainult lootus, et kuna Maureenil ilmselt lapsi olema ei saa, siis temast edasi see närimine ja hävitustöö järeltulijate hingede kallal minna ei saa. Elutuli põleb lõpuni, vere hääl vaikib. Omamoodi halastus seegi.

Martin McDonagh “Leenane’i kaunitar”

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Üllar Saaremäe. Kunstnik Mae Kivilo.

Mängivad: Ines Aru (Mag Folan), Ülle Lichfeldt (Maureen Folan), Velvo Väli (Pato Dooley), Mait Joorits (Ray Dooley).

Esietendus 2. aprill 2011 Rakvere teatri väikeses saalis.

Nähtud 5. mail 2011 Vene Teatri saalis.

Published in: on 5. mai 2011 at 23:41  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/05/05/kaunitar-ja-koletis-leenanei-moodi/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: