Elu võimalikkusest pärast surma. Ja võib-olla isegi enne seda.

Erinevalt Jon Atli Jonassoni näidendi “Saja-aastane maja” lavastajast Peeter Rästasest ei ole minus veendumust, et Põhja-Euroopa/Skandinaavia kaasaegset näitekirjandust teatud laiuskraadist edasi lõuna poole liikudes üldse mõista suudetakse. See kargus, üksindus ja tühjus, mis isegi vastu ei kaja, vajab mõistmiseks ja kaasaelamiseks isemoodi põhjamaist spliini – teadmist, mida tähendab kaela kukkuda ähvardav hall teavas ja külmast kõlisev maastik. Kindlasti ei tähenda see, et üksindustunne oleks midagi ainuliselt põhjamaist, mida Lõuna-Euroopas ei tunta, aga mulle isiklikult tundub, et maailmas, kus päike on intensiivsem, temperamendid tormakamad ja kaks tuhat aastat kristlikku kultuuri vastuvaidlematu, on siiski ka üksindus natuke teist nägu. Ehk on üksindus Lõunas natuke üldisemat, abstraktsemat (filosoofilisemat?) laadi tunne, samas kui Põhjas on üksinduse olemus selgelt seotud kõigepealt just distantsiga teistest inimestest (hõre asustus ja vaoshoitud väljenduslaad). Ja isiklikult mulle on Lõuna-Euroopa igatsus ja üksindus hingelähedasem.

Surma hinda küsi surnutelt. Enamasti on see liiga kõrge, röövides inimeselt kõigepealt ebaõiglaselt vara või ebaõiglaselt pikaldaselt iseseisvuse ja väärikuse, kehalise või vaimse toimetuleku. Ebaõiglaselt nii inimese enese kui tema lähedaste suhtes. Kumb on isekam: tahta elada oma elu ja panna abituks jäänud lähedased hooldekodusse või nõuda, et lähedased suunaksid kogu oma elujõu abituksjäänu hooldamisse? Isegi kui meist keegi ei taha surra üksi(n/l)duses, kas on meil õigust nõuda oma lähedastelt selle nimel ohverdusi ja mis piirini?

“Saja-aastases majas” toob lähedaste asemel igapäevast ohvrit noor hooldusõde (Liisa Aibel). Suremise, aga samavõrra ka elus olemise ebaromantilisus on selles keskkonnas päevselge, hooldusõe pilk neile asjadele ratsionaalne ja tseremooniavaba. Hooldekodu juhatajasse (Tarvo Sõmer) armumine on lootus ja püüdlus haakida ennast päris elu külge, mitte hulpida kaasa nende lugude ja mälestustega, kes selle maailmaga enam päriselt ei haaku ja kelle pilk juba mingeid teisi sihte silmas peab. Nende kahe kohmakalt kobav suhe on uskumatult intensiivne killuke elu keskkonnas, kus elamise suhteline mõttetus ja hääbumise säratu igapäevasus muudavad isikliku rahulolu ja naudingu otsimise peaaegu kohatuks. Vanaduse ja surma hingus kipub külge kleepuma ka neile, kellel elu veel elamata. Kostüümipidu ja karaoke saavad tühistest meelelahutustest päästerõngaks – et tuleks uuesti meelde, kuidas elatakse, kui abitus ja kaduvus päeva igat minutit ei täida.

Hooldekodu asukad on kõik sooja empaatia, iseloomulike nüanssidega loosus. Tekstis ja rollides leidub nii lüüriliselt vaikseid kui mahedalt tragikoomilisi noote. Iga elanik on isiksus oma mälestuste, segaduste ja kramplike püüetega iseloomu ja isiksuseraasukestest kinni hoida. Erni Kase kehastatud Erlinguris on trotsi ja vastupanu, endisest elust ja endisest endast kinni hoidmist ehk kõige rohkem. Ümbritsedes end raamatute kuhjadega ja üritades ise kirjutada püüab ta trotsida vaimu ja keha nõrkust, pikendada iseendaks olemist. Selles trotsis on kirge, viha, meeleheidet, sihikindlust; väga tõetruult maalib Kask meie ette inimese, kes saab aru mandumise paratamatusest ja selle ees paaniliselt hirmu tundes üritab seda eituse kaudu edasi lükata. Eduard Salmistu Tillu on iseennast juba ammu kaotanud, aga pole kaotanud soojust ja inimlikkust. Väikeste detailidega nagu tõmblev käsi ja ähmastuv pilk loob Salmistu kuju mehest, kes eksleb mõtetes ja meeleoludes siia-sinna, aga kõige enam tahaks kuhugi ära minna. Kuhugi, kus ta ennast abitu ja kohatuna ei tunneks.

Oma sujuvalt teisenevate ilmetega lummas Anneli Rahkema mind juba “Toatüdrukutes”. “Saja-aastases majas” leiab see oskus täit rakendust: Bjorki pilk muutub sujuvalt vallatust unistuslikuks, eksinuks, leebeks, armastavaks, asjalikuks. Kui keha ei taha või ei jaksa enam eriti sõna kuulata, tuleb välja elada silmade kaudu. Tema huvi ja hoolitsus ratastoolinaabrite eest on siiras ja pühendunud. Räägitakse lugusid, kuidas kindel rutiin ja kohustused aitavad vanaks elada, sest inimene tajub endal kohustusi ja vastutust. Ehk just kaaslaste teki kohendamine ja suhete silumine on need kohustused, mida tajub Bjork ja mille nimel tasub vastu pidada veel kas või üks päev.

Kujunduselt on lavastus tagasihoidlik, napp. Lihtne lava, lihtne muusikaline taust. Väheste valitud vormide ja esemetega luuakse ruum, mis on ühtaegu tuttavlik, aga universaalne ja ebaisikuline; ruum, kus aeg näib paigal seisvat või mis näikse üldse väljaspool aega paiknevat. Et abstarktsus liiga kõrgelennuliseks kätte ära ei läheks, on nurgas alusetäis wc paberit ja ruudulistes tekkides augud.

Materjal pakub näitlejatele lihtsa, intiimse, aga seda huvitavama võimaluse vaatajale vaiksel moel naha vahele pugeda. Või õigemini – võiks pakkuda. Aga miskipärast tervik ei toimi, iseenesest tublid liidetavad ei moodusta mingit arusaadavat ega arvestatavat summat.

Jon Atli Jonasson “Saja-aastane maja”

Tõlkinud Arvo Alas. Lavastus Peeter Rästas. Valgus Arne Maasi. Heli Peeter Pilv.

Osades: Eduard Salmistu, Erni Kask, Anneli Rahkema, Liisa Aibel, Tarvo Sõmer, Toomas Suuman.

Esietendus 10. märtsil 2011. Nähtud 2. mail 2011.

Published in: on 3. mai 2011 at 21:06  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/05/03/elu-voimalikkusest-parast-surma-ja-voib-olla-isegi-enne-seda/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: