tont? vari? Moskva härrasmees?

Laupäeva, 22. jaanuari õhtul Estonia teatrisaali kogenenud publik on esinduslik: saadikutest ja poliitikutest kultuuritegelaste värvika galeriini. Meeleolu ärev, nagu oleks Läti Rahvusooperi külalisetendusega lõpuks tõelist teatrit ja ooperikultuuri toodud. Meie oma rahvusooperi retseptsioon on minus alati natuke hämmingut tekitanud: ühelt poolt naaberriikide külaliste väga kõrged hinnangud nii laulutehnilisele kui kunstiliskujunduslikule poolele, teisalt oma kunsti- ja kultuurivaldkonnas tegevate isikute ninakirtsutused, et “pole ikka päris see…”. Õnneks või kahjuks Läti “Jevgeni Onegin” – kui viisakalt väljenduda – endaga mingit imet ei too. Kui ausalt väljenduda, siis on lavastuslik-visuaalsest küljest piisavalt igav, et mõlgutada mõtteid, et isegi kontsertettekanne oleks intrigeerivam olnud.

Puškini “Oneginist” on järele jäänud paiguti rohkem, paiguti vähem. 19. sajandi esimese poole Venemaa asemel on tegevus kantud kaasaega – või vähemasti , kui uskuda kavalehte, on see olnud lavastaja kavatsus. Võib rääkida kui palju tahes korduvatest ja muutumatutest suhtemudelitest ja olukordadest, aga paraku teevad igasugused kaasajastamis-ajatustamis katsed materjalile enamasti pigem karuteene. Loomulikult eksisteerivad “Onegini” inimtüübid (tagasihoidlik, kuid kirgliku loomuga naine, arrogantne elumees) ja suhteliinid ka tänapäeval. Mis on kirjandusklassika puhul aga möödapääsmatu, on ajastulooline kood, taustsüsteem, milles antud karakterid algupäraselt paiknenud on. Materjali kaasajastades, vana koodi kõrvale heites ei piisa tegelaste ja situatsioonide kandmisest vaatajaga samasse aegruumi, vaid selline kaasajastamine eeldaks materjali ümbertöötamist kuni struktuuri, detailideni välja; kuni välja selleni, et Puškiniga ei ole enam mingit näilist seost ja seda, et vaadatav teos on ajaloolisest kirjandusest inspireeritud tajume alles kavalehe infot lugedes. Ei ole helgem olukord ka siis, kui taotluseks on konkreetsete ajastutega mitte suhestuda, lugu aegadeülesesse ruumi paigutada. Esiteks – hea materjal on kestvalt ja ajalooüleselt inimlik ja kõnetav nagunii, ilma seda asjaolu võimendamata. Teiseks jälle koodide küsimus – eriti visuaalset külge analüüsides – et inimene ammutab valdava osa informatsioonist nägemise kaudu, siis peab see, mida ta näeb, talle midagi ütlema;visuaalne pool ja räägitav tekst vaatajas endas tema ettevalmistusest ja teadmistest lähtuvalt mingi terviku moodustama.

“Jevgeni Onegini” puhul toob see kaasaega (või universaalsesse aega) nihutatus koosmõjus mõne teise aspektiga kaasa tunde, et tahaks hõigata: “Ei usu!” – ma ei usu seda lugu, seda kunstilist terviklahendust: see ei ole ooperikeelde kantud Puškin, see ei ole ühe vana loo jutustamine ajaloolistes kostüümides…aga see ei küündi ka millegi uue, kaasaegselt kõnetava tasemeni. Tänapäevased kostüümid, aga võltsilt ülepaisutatud, 19. sajandi näitlemislaadiga seostuvad tundeväljendused. Stanislavski seesmiselt motiveeritud emotsiooni on peetud ainuvõimalikuks laadiks Tšaikovski “Onegini” ettekandmisel, et ajalooliselt ülipopulaarne, aga mitte kuigi lavaline teos ei langeks klišeedesse ja odavatesse jaburdustesse. Ise ei pea ma Stanislavski süsteemi ooperi juures sugugi ainuvõimalikuks, aga siingi peab iga element olema terviku teenistuses: lopsakate kostüümidega ajastuloolises kujunduses võib ka ülepingutatud teatraalsus oma teatavas grotesksuses, “mitteelulisuses” võluvana mõjuda. Käesolev “Onegin” oma pigem tänapäevase-neutraalse visuaalse poolega seostunuks pigem tagasihoidlikuma emotsioonidepaletiga, kui näha sai.

Lavaruum on piiratud külgseintega, tagaseinal vahetuvad kella- ja aastaaja lõikes pargivaated. Kui külgseinte maastikutes eksisteerib mingitki avarust, siis tagaseina pilt sulgeb otsustavalt ruumi – selles pildis pole sügavust, perspektiivi, kuhugi ära minemise, pääsemise lootust ega ruumi. Paremini mõjub projektsioon kirjastseenis, kus mustal taustal helendavad, otsekui vastu akent pekslevad oksad annavad Tatjana ahastuse ja lootusega segatud üksindusele võrdväärse visuaalse kujundi. Tõeliselt muljetloov on taustapilt kolmanda vaatuse alguses, kus suurlinna kauge kuma üle vee koos kummituslike varjukujude hõljuva tantsuga annavad edasi tormaka, unenäolise, aga ka painava suurlinnaelu olemust ja finaali traagika paratamatust.

Lavakujunduse keskse elemendi poodustab hiigelsuur voodi, mis minus tekitas hiigelsuure küsimärgi – on väga mitu muud materjali, mille puhul voodi kandvaks kujundiks valimine tunduks igati loogilisena, “Onegin” sellesse ritta esimeses järjekorras küll ei paigutu. “Vein matkib verd ja voodit – ilmaruum” on luuletanud Indrek Hirv, aga näitlejad on selles lina ja patjadega ilmaruumis natuke hädas: nad käituvad, nagu see oleks normaalmõõtmetega tavaline voodi, aga see ei ole – see täidab sisuliselt kogu nende tegelaskujude ruumi ja maailma ja ükskõik kui palju tähendusi ja alltekste vaataja selle voodiga ei seostaks, jääb see ikkagi üheks hiiglasuureks suhteliselt igavaks ja antud looga natuke vägivaldselt haagitud kujundiks. Ainus positiivne mõju sel suurel voodil on, et kuna suurem osa lavapinda on selle all kinni, on voodist vabal napil põrandapinnal misanstseenides kerge tekitada muljet melust ja suurest rahvahulgast, peomöllust ja saginast, mida lavastaja ka korduvalt ära kasutab.

Midagi väga positiivset ei ole paraku öelda ka valguskujunduse kohta, ehkki siin võib mingi osa küündimatusest ilmselt ajada võõraste olude ja tundmatu valguspargi kaela – mille muuga seletada hilinevat hüplikku punktvalgust ja viivitusega valgusefekte.

Esinejate häälematerjali saab seeeest kiita. Eriti hästi võtab publik omaks Tatjana abikaasa Gremini rollis Krišjanis Norvelise, kelle etteaste järel puhkev aplaus on siiras ja spontaanne. Mitme teise laulja puhul saab häirivaks teguriks näitlejatehniline laad – eelpool mainitud võlts emotsionaalsus žestides ja lavalises olekus, mis niigi pisut patoslikku maneeri talutavuse piiridest üle võimendab.

Isegi kui “Jevgeni Onegin” ei pakkunud erilist kunstilist elamust ega teatriimet, on igast etendusest midagi talletada: antud juht joonib alla mängumaneeri, materjali sisu ja visuaalse poole kokkusobimise absoluutset möödapääsmatust. Vaatamiskogemusena igal juhul rikastav.

Läti Rahvusooperi külalisetendus 22. jaanuaril 2011.

Muusika P. Tšaikovski. Libreto P. Tšaikovski ja K. Šilovski.

Lavastaja Andrejs Žagars, lavakujundus Katrina Neiburga, kostüümid Marite Mastina ja Rolands Peterkops, valgus Glebs Filštinski.

Published in: on 24. jaan. 2011 at 00:30  Lisa kommentaar  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/01/24/tont-vari-moskva-harrasmees/trackback/

RSS feed for comments on this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: