augustikuu raugus ja raev

Tähelepanekud 23. jaanuari “Augustikuu” etenduse kohta:

  • tempo: esimese vaatuse esimesed kaks kolmandikku mõjuvad, nagu kardaksid näitlejad kuhugi hiljaks jääda. Pause on vähem, tekst antakse kiiremini, närviliste pursetena. Läbi etenduse räägitakse üksteise fraasidesse sisse (varem pole seda täheldanud)
  • närvilisem, vahedam meeleolu etenduse alguses; eriti Viire Valdma Johnna tegelaskuju muutus silmatorkav (jahe-asjalik)
  • üllatuslik tõdemus, et märkan, kui tekstis esineb mugandusi-muudatusi s.t. ma ei tea küll ise täpselt peast, kuidas mingi fraas kõlama peaks, aga panen tähele, kui seal kasutatakse teistsugust sõnastust kui varem
  • emotsioonid ja varjundid on nüüd lähivaatlusel kinni püütud, üldise kompositsiooni ja misanstseenide vaatlemiseks peaks ilmselt valima mõne kõrgema-kaugema vaatepositsiooni (piilusin vaheajal korraks keskrõdult lavale – mõju oli hoopis teine)
  • erakordselt huumorile orienteeritud publik. Palju naeruturtsatusi, spontaansed aplausid Lutsepa ja Klenskaja tegelaskujudele. Sügavalt traagilised stseenid teisenevad publikuruumi jõudmiseks irooniliselt tragikoomilisteks
  • publik etenduse lõppedes helgelt meelestatud, meel lahutatud; puudub mõtiskelu ja katarsise atmosfäär. Siiralt tänulik kestev aplaus

Mul on olnud õnn ja au viibida neljal “Augustikuu” etendusel: 19. märts 2010, 31. oktoober 2010, 13. jaanuar 2011 ja 23. jaanuar 2011, seejuures kõik korrad peaaegu samalt kohalt. Vaadates tagasi nende etenduste meeleolule-atmosfäärile joonistub väga hästi välja iga teatriõhtu kaduvus ja ainulaadsus.

Märtsikuine etendus, vähem kui kaks nädalat pärast esietendust, möödus pidulik-tõsises, peaaegu pühalikus meeleolus. Oli tunda, et materjal pani publiku kaasa mõtisklema ja tundma, viis teraapilise-puhastava katarsiseni. Saal kuulas hinge kinni pidades, äärmuseni tähelepanelikuslt igalt lavalt tulevat sõna ja emotsiooni püüdes. Vähe naeru, palju keskendatust. Aplodeeriti püstiseistes. Meeleolu ka natuke õõvastav – otsekui löödaks kellelegi hingekella.

Oktoobrilõpu etendus on mällu jätnud kõige vähem muljeid. Liigitub ilmselt heaks reaetenduseks, aga ei üllatanud-intrigeerinud millegagi.

13. jaanuar oli üks natuke liiga särasilme, liiga hoogne ja kahtlaselt ülemeelikus meeleolus etendus 🙂 Kood absoluutselt muutunud – mängitud nagu komöödia. Publik esimese hooga jahmunud, siis võtab kergemeelse meeleolu omaks. Väga palju noort publikut, ise eeldan, et ovatsioonid on mõõdukad, aga saal aplodeerib vaimustunult, peaaegu eufooriliselt püstiseistes.

Hiljutisim, 23. jaanuari etendus taas koomikavõtmes. Publik reageerib elavalt, saali reaktsiooniga kohanduv trupp keerab omakorda vindi peale. Struktuuri mõttes natuke logisev (tempo, sisserääkimised), meeleoludelt väga hea etendus.

Kui augustikuised kired ja kannatused on kord oma leebesse lämmatavasse võrku haaranud, siis lahti neist enam ei saa 🙂 Ega taha ka.

Published in: on 24. jaan. 2011 at 21:23  2 kommentaari  

The URI to TrackBack this entry is: https://susapesa.wordpress.com/2011/01/24/augustikuu-raugus-ja-raev/trackback/

RSS feed for comments on this post.

2 kommentaariLisa kommentaar

  1. Imetlusväärne, et nii lühikeste pauside järel oled käinud lavastust vaatamas.
    Mina isegi ei tahaks teist korda vaatama minna, liiga sünge ja traagiline lavastus, kuigi tõesti väga hea!

    Oma etenduse vaheajal käisin uudistamas lava kõigilt rõdudelt ja pooltelt ning mõtlesin just kui erinevana võib üks etendus erinevatest kohtadest tegelikult paista. Kogu lavakujundus asetseb teise nurga alla, rääkimata siis näitlejatest ja tegevustest.
    Kolmas rõdu muidugi tundub kui täielik ulme, et kuidas üldse suudetakse nii kaugelt etendust näha-kuulda, elamust saada.
    Huvitav oleks olnud, kui Sa oleks saanud ka võrrelda just erinevate istekohtade elamusi. 🙂

    • See ei olnud tegelikult planeeritud tegevus, lihtsalt kuidagi on nii sattunud – kord tahtsid ühed sõbrad näha, siis teised ja kokku ongi väga mitu korda saanud.
      Eks süngus – nagu ilu ja muud subjektiivsed väärtushinnangud – ole vaataja silmades. Esimest korda nähes olin ikka suhteliselt läbi raputatud sellest materjalist. Aga igal järgmisel korral omab lugu üha väiksemat rolli, seda nagu enam ei pane tähele (võimalik, et enesekaitseks) ja on olnud võimalik jälgida variatsioone ja nüansse.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: